Kadunud jope
Artikli autor elab Iowa osariigis Ameerika Ühendriikides.
„Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele” (ÕL 64:10).
„Ema, mu jopet ei ole siin!” ütles Brad. Oli aeg kirikust koju minna, kuid Brad ei suutnud oma jopet nagist leida.
„Kas oled kindel, et sa riputasid selle siia?” küsis ema.
„Jah. See oli siinsamas.” Bradi jope oli erksat sinise-punasekirjut värvi. Seda oli raske mitte märgata.
„Ehk tõstis keegi selle mujale. Otsime mujalt kogudusehoonest,” ütles isa.
Ema, isa ja Brad läksid lahku, et erinevatest ruumidest otsida. Nad vaatasid kadunud asjade kasti, sakramendisaali, Bradi pühapäevakooli klassiruumi, Algühingu ruumi ja kõikidesse nagidesse. Nad vaatasid isegi WC-desse, kuid ei suutnud jopet leida.
„Keegi võttis selle tõenäoliselt kogemata kaasa. Ma olen kindel, et nad toovad selle järgmisel nädalal tagasi, kui on märganud, et see ei kuulu neile,” ütles isa.
„Vahepeal võid selga panna oma vana jope,” ütles ema.
Brad mossitas. Talle ei meeldinud tema vana jope. See oli õhuke, luitunud ja talle liiga väike. Talle väga meeldis tema uus sinise-punasekirju jope, mis jättis temast mulje kui superkangelasest.
Brad mõtles: „Tõenäoliselt keegi nägi, kui lahe mu jope on ja varastas selle ära.” Kuidas võis see küll kirikus juhtuda? Kõik peaksid seal ju ausad olema. Brad ei tahtnud lubada vargal niisama minema pääseda. Tal oli plaan. Järgmisel pühapäeval kavatases ta hoolikalt vaadata, et näha, kes tema jopet kandis. Seejärel võtaks ta selle tagasi ning hüüaks: „Jää seisma, varas!” Nad veel kahetsevad, et selle võtsid.
Brad ei jõudnud pühapäeva ära oodata, et oma plaan teostada. Kuid järgmine pühapäev oli jope kandmise jaoks liiga soe, just nagu ka sellest järgmine pühapäev.
Sellest järgmisel pühapäeval vaatas Brad kahtlustavalt Algühingus kõikide poiste suunas ringi, mõeldes, et kes tema jope varastas. Kas see oli see pikk poiss? Või ehk oli see tüdruk. Ta tundis, et ei saa mitte kedagi usaldada. Bradile ei meeldinud see tunne.
Pärast kirikut kiirustas Brad mööda hoonet ringi ja vaatas, kuidas perekonnad jopesid selga panid. Kuid ta ei näinud oma jopet mitte kuskil. Ta isegi vaatas uuesti läbi kadunud asjade kasti … aga jopet polnud. Kus see võiks küll olla?
Koduteel mõtles Brad välja uue plaani. Ta otsustas palvetada. Ta teadis, et Taevane Isa võib kadunud asjad üles leida. Sel õhtul Brad palvetas ja ütles: „Taevane Isa, palun ütle mulle, kes mu jope võttis. Ma tahan seda tagasi.”
Brad ootas, et varga nimi või nägu talle pähe torkaks. Kuid selle asemel hakkas ta mõtlema oma sõbra Carli peale. Brad istus Algühingus tavaliselt Carli kõrval. Nad naljatlesid ja naerisid koos palju. Kuid Carl ei olnud mitu nädalat kirikus käinud. Brad tundis temast puudust.
Mis siis, kui Carl oli tema jope võtnud? Võib-olla Carl kartis kirikusse tulla, sest ta arvas, et Brad ei ole enam tema sõber. Brad tahtis, et Carl kirikusse tagasi tuleks. Brad otsustas, et kui Carl oligi tema jope võtnud, siis ta ei karjuks tema peale. Ta andestaks talle.
Brad tundis end paremini ja ronis voodisse.
Järgmisel pühapäeval ei olnud Carli Algühingus, aga oli uus poiss. Ta kandis punase-sinisetriibulist lipsu.
Brad istus poisi kõrvale ja ütles: „Lahe lips.” „Sa näed sellega välja nagu superkangelane.”
Poiss naeratas.
Brad naeratas ka. Ta ei otsinud enam vargaid. Ta otsis sõpru. ●