Ainult digitaalne
Valik: kas olla hea kunstnik või hea ema?
Kõik korrutasid mulle, et mõlemat korraga hästi teha ei saa. Aga oli see siis nii?
Mäletan ebamugavustunnet, kui uurisin kolledžis suurte kunstnike elulugusid. Näis, et tõeliselt meeldejäävad ja tähelepanuväärsed neist olid saavutanud edu, hüljates oma perekonna ja tuues ohvriks terve mõistuse. Suured kunstnikud maalisid jõulupüha hommikul, mil nende lapsed kinke avasid. Üks neist oli olnud abielus kuus korda. Teine lõikas oma kõrva maha ja saatis lähedastele. Ja üks koguni tappis kellegi ära! Hakkasin kahtlema, kas on üldse võimalik olla hea kunstnik, kuid samas ka hea naine ja ema (ning jääda ka terve mõistuse juurde).
Mu õppejõud õpetasid, et kui me tõesti tahame tippu jõuda, peame selle nimel ohverdama. Peame nägema vaeva rohkem kui keegi teine. Peame seadma kunsti oma elus esikohale. Kuid minu meeles mõlkus tihti küsimus: „Kui kunstnik peab kinni käskudest, seab esmatähtsa esikohale ning kui Issanda Vaim teda tema töös juhib, siis kas ta ei või saada sama heaks või koguni veel paremaks?” See küsimus jäi minuga kogu õpingute ajaks.
Kolledži lõpuks olime mehega juba aasta abielus olnud. Lõputseremooniale tuli kõnelema vanem Russell M. Nelson (kes teenis toona Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis). Sellele järgnes pidulik lõunasöök, kuhu oli kutsutud vaid 16 tudengit. Kummalisel kombel olime kutsutute seas me mõlemad, nii mina kui ka abikaasa. Kui tekkis arutelu, mil võis esitada küsimusi, tõstsin käe, vaatasin vanem Nelsonile silma ja rääkisin talle oma murest olla ühekorraga nii kunstnik kui ka ema. Olin näinud kõvasti vaeva, et koolis oma andeid arendada ja tahtsin edasi kõvasti vaeva näha, et paremaks saada, kuid teadsin ka, kui tähtis on emadus. Kas on viis, kuidas teha mõlemat? Vanem Nelsoni silmad lõid särama, kui ta vastas: „Loomulikult!” Ta julgustas mind arendama oma andeid ja paluma Taevase Isa abi, et teada, kuidas teha mõlemat, ning et koos Temaga võin teha asju, mida ma ei suuda ettegi kujutada. Võtsin seda nõuannet kuulda.
Pühendunud Tema eesmärkidele
Meil on abikaasaga nüüdseks neli last. Olen õppinud lapsevanemana rööprähklema. Alguses püüdsin enamikul päevadest ärgata kell neli hommikul, et enne laste ärkamist natuke maalida. Püüdsin maalida kuus päeva nädalas, isegi kui mõnel päeval sain seda teha vaid pool tundi. Alustasin maalimist alati palvega, teades, et ilma Issanda abita pole ma suurt midagi. Ma ei palvetanud üksnes selle eest, et suudaksin kunsti luua, vaid et ka teada, mis oli sel päeval kõige olulisem, ning pühendasin end ennekõike Tema eesmärkidele. Areng polnud kiire, kuid see-eest järjepidev.
12 aastat pärast kolledži lõpetamist olin kord heitunud. Elu näis olevat liiga pingeline. Emadus oli pannud mind proovile rohkem, kui olin osanud arvata. Istusin molberti taga, nutsin ning mõtlesin, kas minust üldse saab kunagi selline hea kunstnik, kelleks olin saada unistanud. Tundsin õhutust võtta riiulist välja oma vana päevik ning avasin sissekande, mille olin teinud 30. aprillil 2006, päev pärast lõpetamist. Olin selle imelise kogemuse president Nelsoniga täiesti unustanud! Mingil moel oli elu keeristorm selle mu mälust täielikult kustutanud. Seal olid kirjas sõnad meie praeguselt prohvetilt: „Loomulikult!” Nüüd tulid mulle silma juba tänupisarad, kui vaatasin tagasi sellele, mida olin vahepeal saavutanud, ning ka tulevik näis lootusrikas.
Võimatu tegemine
Paar kuud hiljem helistasid mulle ajakirja Ensign kujundajad ning küsisid, kas võiksid kasutada 2018. a novembri üldkonverentsinumbri sisekaanel ühte minu maali. Olin rabatud! Üles kasvades olin Kiriku ajakirja lehitsedes alati kõigepealt maalid üles otsinud. Nüüd pannakse sinna üks minu maalidest! Kui nad seejärel palusid paari mu maali, millele oleks lisatud president Nelsoni sõnad, nägin selles Jumala kätt, mis mind edasi minema julgustas.
Mul seisab kunstnikuna ees pikk tee, kuid ma olen nii tänulik president Nelsoni lootuse eest Issanda ja minu suhtes. Olen tänulik tema optimismi ja kindluse eest. Ma tean, et kui rakendame usku Issandasse, võime saata korda suuri asju, koguni selliseid, mida pidasime varem võimatuks. „Sest Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” (Luuka 1:37)