Kolm õppetundi armastusest, rõõmust ja rahust
Brian K. Ashton
Teine nõuandja Pühapäevakooli üldjuhatuses
5. detsembril 2017 Brigham Youngi ülikooli pühalikul koosolekul peetud kõnest „Happiness, Deceit, and Small Things”.
Nende kolme sammu järgimine võib tuua teie ellu suure erinevuse ja aidata teil tunda Vaimu vilju.
Üliõpilasena mõtlesin palju oma tuleviku üle. Kui saabus tulevik ehk elu pärast ülikooli, õppisin kolm elutähtsat õppetundi, mis tõid minu elus kaasa suure muutuse. Soovin neid õppetunde jagada lootusega, et teil ei kulu nende õppimiseks nii kaua, kui minul. Need võivad aidata teil leida elus suuremat rõõmu ja lõppude lõpuks saavutada ülenduse Taevase Isa juures.
1. Otsige õnne, rahu ja Püha Vaimu
Kohtusin oma abikaasa Melindaga teisel ülikooliaastal, umbes kuus kuud pärast misjonilt koju naasmist. Teadsin kohe, et soovin Melindaga abielluda. Kuid Melinda ei arvanud nii. Alles viis aastat hiljem sai ta lõpuks vastuse, et minuga abiellumine oleks sobilik.
Nende viie aasta jooksul kogesin ühte oma elu kõige keerulisemat katsumust. Teadsin, kellega pidin abielluma, ja Vaim innustas jätkuvalt mind temaga abielluma, kuid ma ei suutnud kuidagi seda eesmärki saavutada.
Natuke peale ülikooli lõpetamist otsustas Melinda teenida misjonil. Olen veendunud, et osaliselt tegi ta seda minust eemale pääsemiseks. Vahetevahel olin tema misjonil oleku ajal õnnetu, sest keskendusin sellele, mida mul ei olnud. Kuid lugesin pühakirju ja palvetasin igapäevaselt, teenisin Kirikus ning püüdsin teha asju, mis tõid minu ellu Vaimu.
Ühel varajasel väga külmal pühapäevahommikul Minneapolises Minnesotas USA-s, kui sõitsin parajasti Kiriku koosolekule, mõtlesin: „Ma peaksin olema praegu väga õnnetu. Mitte miski ei tundu minevat nii, nagu soovin. Aga ma ei ole õnnetu. Aga ma olen uskumatult õnnelik!”
Aga kuidas ma saan olla õnnelik, kui olen enda jaoks keerulise katsumuse keskel?
Vastus leidub kirjakohas Galaatlastele 5:22–23: „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus.”
Kuna tegin asju, mis tõid minu ellu Vaimu, siis tundsin Jumala armastust. Tundsin rõõmu ja rahu. Võisin pikalt kannatada ja ikkagi õnnelik olla.
Armastuse, rõõmu ja rahu tundmine meie eludes, perekondades ja abieludes ei tulene suure maja, ilusate autode, moodsate riiete omamisest, karjääriedukusest ega kõikidest nendest teistest asjadest, mis maailma kohaselt toovad õnne. Tegelikult kuna armastuse, rõõmu ja rahu tunded tulenevad Vaimult, siis nende tundmine ei pea üldse olema seotud meie ajaliku olukorraga.
Palun ärge saage aru, et ma ütlen, et me oleme alati õnnelikud või et meie ajalik olukord ei mõjuta meie õnne. Tegelikult kui me ei maitse mõrudat, siis ei tunne me ka magusat maitset (vt ÕL 29:39; vt ka Ms 6:55).
Mõnikord on meil lihtsalt vaja raskustes heidelda. Lisaks võivad osad füüsilised ja vaimsed seisundid põhjustada meile suuri kannatusi ning muuta Vaimu tundmise väga raskeks. Kuid kui püüdleme selle poole, et Vaim oleks meie elus, ja usaldame Jumalat, siis võime üldiselt olla õnnelikud.
Ma tunnistan isikliku kogemuse põhjal, et see on tõsi. Alates sellest Melinda misjoniaegsest kogemusest olen märganud, et kui teen asju, mis toovad minu ellu Vaimu, kaasa arvatud valik uskuda ja Jumala poolt määratud asjade tunnustamine, siis olen üldiselt õnnelik (vt Jk 3:2).1
2. Ärge uskuge võltstundeid
Saatan pakub kõigele Jumala tehtule võltsalternatiive, püüdes meid segadusse ajada ja petta. Hoolimata Saatana püüetest meid teisiti veenda, õpetab Päästja meid, et „rikutud puu [ei saa] kanda head vilja” (3Ne 14:18). Kuna Saatan on rikutud puu, siis ta ei saa panna meid tundma „armastus[t}, rõõm[u], rahu, pikk[a] meel[t], lahkus[t], heatahtlikkus[t], ustavus[t], tasadus[t] [ja] kasinus[t]” (Gl 5:22–23). Selle asemel soovib Saatan, et oleksime õnnetud (vt 2Ne 2:27).
Mida Saatan siis teeb? Ta püüab meid petta.
Üks minu sõpradest, valitutest, sai petta. Minu sõber teenis misjonil ja oli silmapaistev misjonär. Kui ta misjonilt koju naasis, plaanis ta teha kõiki neid väikseid asju, mis olid misjonil tema ellu Vaimu toonud ning teda tugevdanud. Mõnda aega ta toimiski nii.
Kuid ta nägi sõpru, kelle seast paljud olid misjonil teeninud, kes käisid igal pühapäeval Kirikus, kuid väljaspool Kirikut elasid oma elu, nagu maailm elab. Nad paistsid õnnelikena. Nad tegid asju, mis olid „lõbusad”. Ja nende elustiil ei tundunud nõudvat nii palju tööd kui tema oma.
Tasapisi lakkas ta tegemast neid väikseid asju, mis olid talle misjonil vaimset jõudu andnud. Tal oli ikkagi tunnistus, kuid ta ütles mulle, et oli jõudnud järeldusele, et „kui käin Kiriku koosolekutel, siis kõik on hästi ja olen ikka õigel teel”. Kuid siiski ta ütles: „Vaimselt olin väheaktiivne.”2 Elades maailma moodi, viis üks halb valik teiseni ja peatselt jäi ta rasedaks.
Lõpuks jõudsid kätte tema valede valikute tagajärjed. Ta ei olnud õnnelik ja ta teadis seda. Õnneks mu sõber mõistis, et teda oli petetud ja ta parandas meelt.
Tema lugu rõhutab, et isegi kõige paremad meist võivad langeda pettuse osaliseks. Lisaks toob tema lugu välja, et peame pidevalt olema pettuse suhtes valvel. Me saavutame selle, kui teeme neid väikseid asju, mis toovad meie ellu Vaimu.
Mul on hea meel öelda, et täna on mu sõber õnnelik, püüab kinni pidada käskudest ja on füüsiliselt ning vaimselt aktiivne evangeeliumis.
Saatan proovib petta mitmel viisil. Mainin ainult mõnda neist.
Saatan proovib meid veenda seadma ajalisi asju vaimsetest tähtsamaks. Võime öelda, et meie prioriteedid on paigast ära, kui märkame, kui tihti ütleme: „Mul on liiga kiire või olen liiga väsinud, et _________.” Täitke tühimik sõnadega: käia templis, teenida, uurida pühakirju ja nende üle mõtiskleda, täita oma kutset või isegi öelda oma palveid.
Üks põhjus, miks meil on nii kiire, on Saatana suured püüded meie tähelepanu kõrvale juhtida. Ta kasutab meie käes olevat nutitelefoni, autos olevat raadiot, kodus olevaid telereid ja mitmeid teisi asju, et meie tähelepanu pidevalt kõrvale juhtida. Selle tulemusena tundub, et meil on kiirem, kui tegelikult on.
Teine tähelepanu kõrvalejuhtimise tulemus on järjest vähesem mõtisklemine. Saatan proovib meie tähelepanu kõrvale juhtida, sest teab, et mõtisklemine, eriti pühakirjade üle, viib suurema pöördumise ja ilmutuseni.
Veel üks Saatana pettustest tuleb mõttest, et meie välised teod on olulisemad kui meie sisemine motivatsioon. Kui meil puudub õige motivatsioon vaimsete asjade tegemiseks, siis meil ei õnnestu kogeda evangeeliumi rõõmu. Selle tulemusena hakkab käskudest kinnipidamine tunduma vaevana ning Saatan teab, et kui saab panna meid sedasi tundma, siis tõenäoliselt lõpetame selle tegemise, mida teame, et peaksime tegema.
Saatan petab meid ka uskuma, et rõõm ja õnn tulevad kergest elust või pidevalt lõbutsemisest. Need ei tulene sellest. Tõde on, et ilma millegi ületamiseta pole ka rõõmu ega õnne (vt 2Ne 2:11, 23).
Viimane Saatana pettus, mida mainin, on tema püüe meid veenda, et pahelisus oma ajalike naudingutega on tõesti õnn. Saatan teab, et vähemalt üheks hetkeks võivad teatud tunded või emotsioonid 1) panna meid mõtlema, et tunneme Vaimu vilju; 2) peita meie soovi nende viljade järgi; 3) tunduda sobivate alternatiividena.
Näiteks võib Saatan meid petta otsima armastuse asemel iha. Ta võib meid ahvatleda kestva õnne asemel põnevusega. Ta proovib meie tähelepanu kõrvale juhtida selle asemel, et meile rahu anda. Ta soovib, et oleksime ennastõigustavad, agarad ja poliitiliselt õiged, selle asemel et olla omakasupüüdmatud, alati kuulekad ning sobivalt vaimsele keskendunud. Tema püüete tagajärjel võime sattuda segadusse, mis võib meid viia mõtteni, et käskude eiramine toob õnne.
3. Tehke väikseid asju
Tavaliselt need on väiksed asjad, mis toovad meie ellu Vaimu, hoiavad meid eksiteele sattumast ning lõppude lõpuks aitavad meil saada jõudu, et pidada kinni käskudest ja saada igavene elu. Päästja õpetas seda põhimõtet Kiriku vanematele Kirtlandis Ohios: „Mispärast, ärge väsige head tegemast, sest te rajate alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur.” (ÕL 64:33)
Miks on väiksed asjad nii tähtsad? Järgmises salmis Päästja selgitas, et „Issand nõuab südant ja teenistusvalmis meelt” (ÕL 64:34). Miks seostas Päästja väikesed asjad südame ning teenistusvalmis meelega? Sest järjepidevalt väikesi asju tehes allutame oma südame ja meele Jumalale, mis puhastab ning pühitseb meid (vt Hl 3:35).
See puhastamine ning pühitsemine muudab vähehaaval meie loomust, nii et muutume järjest rohkem Päästja-sarnaseks. Seeläbi oleme ka vastuvõtlikumad Püha Vaimu õhutustele, mis tähendab, et on väiksem tõenäosus saada petetud.
Keskkooli viimasel aastal õpetas mu isa mulle meie kodus seminari. Kuna teema oli Mormoni Raamat, siis mu isa otsustas, et loeme seda salm salmi haaval koos ja arutleme õpitu üle. Lugemise ajal esitas mu isa küsimusi, mis panid mind loetu üle mõtlema, ning selgitas asju, mida ma ei mõistnud. Ma siiani mäletan Päästjast õppimist ja kuidas tundsin, et Ta tõesti külastas nefilasi ning et ma võin saada andeks oma patud tänu Tema lepitusele.
Need pühakirjade lugemise hetked isaga on minu pühakirjade vundamendi alus. Ma tundsin midagi, kui lugesime. Ja ehk isegi veelgi tähtsam on see, et mu soovid, motivatsioon ja teod muutusid. Tahtsin olla parem. Ma hakkasin nägema, kus mind peteti. Parandasin meelt tihedamini. Esimese ülikooliaasta lõpuks lugesin pühakirju iga päev.
Umbes sel ajal palus president Ezra Taft Benson (1899–1994) Kiriku liikmetel iga päev Mormoni Raamatut lugeda ja õpitut rakendada.3 Seega lisaks sellele, mida ma juba lugesin, lugesin ka midagi Mormoni Raamatust.
Misjonil õppisin pühakirju tõeliselt uurima ja nendest toituma. Ma mitte ainult ei tundnud lugedes Püha Vaimu, vaid hakkasin tundma ka rõõmu, kui otsisin pühakirjadest enda ja kirikuga tutvujate probleemidele vastuseid.
Pärast misjonit toitusin pühakirjadest jätkuvalt igapäevaselt. Kuna see harjumus kutsus minu ellu Püha Vaimu, siis sain Tema juhatust oma aja tõhusamaks kasutamiseks. Selle tulemusena läks mul koolis ja hiljem ka tööl hästi. Heade otsuste langetamine muutus lihtsamaks. Palvetasin rohkem ja olin oma kutsete täitmisel hoolsam. Pühakirjadest igapäevaselt toitumine ei lahendanud kõiki minu probleeme, kuid elu oli lihtsam.
2005. aasta augustis esitas president Gordon B. Hinckley (1910–2008) väljakutse Mormoni Raamat enne aasta lõppu läbi lugeda või see uuesti läbi lugeda.4 Kuna lugesin Mormoni Raamatut igapäevaselt niikuinii, siis olin juba Eteri või Moroni raamatus. Seega nädala või kahe pärast, kui olin lõpetanud, jõudsin järeldusele, et olin president Hinckley üleskutse täitnud.
Kuid seejärel tuli meie perekonda külastama ustav koduõpetaja. Ta küsis, et kuidas mul president Hinckley üleskutsega läheb.
Ütlesin talle, et mul oli olnud õnne alustada Mormoni Raamatut enne president Hinckley üleskutset. Mõningase upsakusega teatasin seejärel, et olin ülesande täitnud.
Õnneks oli mu koduõpetajal erinev arvamus. Kui ta mind hellalt parandas, siis Vaim sosistas mulle, et mu koduõpetajal oli õigus.
Nüüd pidin lugema iga päev kaks peatükki, et aasta lõpuks raamat jälle läbi lugeda. Kui suurendasin Mormoni Raamatust loetavate lehtede arvu, siis märkasin, et minu ellu tuli isegi rohkem väge. Mul oli rohkem rõõmu. Nägin asju selgemalt. Parandasin meelt tihedamini. Soovisin teisi teenida ja päästa. Olin vähem vastuvõtlik Saatana pettustele ning kiusatustele. Armastasin Päästjat rohkem.
Selle aasta novembrikuus kutsuti mind meie koguduse piiskopiks. President Hinckley üleskutse täitmine valmistas mind selleks kutseks ette. Sellest ajast peale olen märganud, et mida kiirem mul on tööl või kirikus, seda rohkem pean uurima pühakirju, eriti Mormoni Raamatut.
Ka teie elus võivad olla samad õnnistused ja sama vägi, kui toitute igapäevaselt pühakirjadest. Ma luban teile, et kui toitute igapäevaselt pühakirjadest, eriti Mormoni Raamatust, kutsute oma ellu Vaimu ja teis tekib soov igapäevaselt palvetada, tihedamini meelt parandada ning leiate, et Kirikus käimine ja sakramendi võtmine on lihtsamad.
Tunnistan teile, et kui teete neid väikseid asju ja usaldate Issandat, võite hoolimata oma olukorrast leida armastust, rõõmu ja rahu. Samuti tunnistan, et see on võimalik tänu Jeesuse Kristuse ohverdusele. Kõik head asjad tulevad Tema pärast (vt Mn 7:22, 24).