Isegi mitte orkaan ei suutnud meid peatada
Koraima Santiago de Jesus
San Juan, Puerto Rico
Illustratsioonid: Suzanne Simmons
Peatselt pärast misjonilt koju naasmist sain kutse osaleda tantsuõhtul. Tantsuõhtul kaotasin oma telefoni ning üks noor mees pakkus oma abi selle otsimisel. Kui vestlesime, saime teada, et oleme mõlemad teeninud misjonil ning jagasime mitmeid mõtteid ja eesmärke.
Meie suhe arenes ja me kihlusime. Meie unelm oli saada pitseeritud Washington D.C. templis enne, kui see 2018. a märtsis renoveerimiseks suletakse. Kuid pärast selle otsuse tegemist pandi meid proovile. Esiteks jäin oma tööst ilma ning templireisi jaoks raha säästmine polnud võimalik. Järgmiseks oli ilmaennustuse kohaselt just enne meie pulmakuupäeva oodata Puerto Ricole orkaani.
Orkaan Maria laastas meie ilusa saare. Poed suleti. Me jäime ilma elektrist. Vett, toitu ja teisi tavalisi tarbeesemeid oli keeruline leida. Kaotasime kõik, mida olime planeerinud oma pulmapeol kasutada. Pidime peo tühistama ja tundus, et peame ka oma pulma tühistama. Puerto Ricosse ja sealt välja reisimine oli piiratud ning keegi ei teadnud, kui pikalt see kestab. Ma hakkasin tundma heitumust ning kõhklusi ja sattusin segadusse.
Ühel õhtul vestlesime kihlatuga meie olukorrast. Reisimine oli ebakindel ja meil ei olnud pidu ega pulmariideid, kuid Vaim kinnitas, et me peaksime Issandat usaldama. Kõige tähtsam oli saada templis pitseeritud. Palvetasime abi saamiseks Taevase Isa poole.
Kui lennuliiklus Puerto Ricost väljaspoole taastati, pidime tegema uued lennuplaanid ja omale uue pitseerimise kuupäeva reserveerima. Nädalaid pärast orkaani ei olnud meil kommunikatsiooni, kuid ühe sõbra mobiiltelefon toimis. Ta lubas meil seda templiga ühenduse võtmiseks kasutada. Me saime kõik ümber korraldada nii, et võisime ikkagi pitseerima minna. Mõned nädalad enne meie reisi annetasid pereliikmed ja sõbrad jalatseid ning riideid ja aitasid meil saada mitmeid pulmadeks vajalikke asju.
Kui lõpuks templisse sisenesime, jätsime kõik oma mured selja taha. Hoidsime teineteise käest, et koos tulevikku astuda. Võin tõesti öelda, et tundsin, kuidas Issanda käsi meid juhatas ning meile kinnitas, et kui me Teda usaldame, läheb kõik hästi. Tänaseks on meid õnnistatud armsa pojaga ning oleme igaveseks kokku pitseeritud perekond.