Uus tunne
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.
Eesti
„Mul on üllatus!” ütles ema, kui ta Rasmusele kooli järele läks. Nad kõndisid koos mööda kitsaid värviliste majadega ääristatud tänavaid.
„Rosolje õhtusöögiks?” arvas Rasmus lootusrikkalt. Nad olid seda just eelmisel nädalal tema seitsmendaks sünnipäevaks söönud. Aga seda punase peedi ja kartuli salatit koos marineeritud heeringaga võis ta lõputult süüa.
Ema raputas naeratades pead. „Ma kohtasin täna hommikul bussi peal kahte noort naist. Misjonäre. Nad tulevad täna õhtul külla, et rääkida oma kirikust.”
Rasmus vaatas emale uudishimulikult otsa. Ta ei olnud kunagi varem misjonäre kohanud.
Misjonäride saabudes mängis ta oma toas tuletõrjeautoga. „Tere! Tere! Tere!” tervitasid nad ema korterisse sisenedes. Nad võtsid jalast oma rasked saapad ja panid jalga sussid, mis emal külaliste jaoks olid. Ema juhatas nad oranži diivani juurde. Aga Rasmus jäi ukse juurde.
Pikem naine märkas teda ning naeratas. Tema nimesildil oli kirjas Õde Craig. Ta ütles: „Su ema ütles, et sul oli just sünnipäev. Me tõime sulle midagi.” Ta hoidis käes väikest kaarti. Rasmus vaatas seda tähelepanelikult.
See oli pilt mehest. Tal oli seljas valge rüü ja tema käed olid välja sirutatud.
„Kas sa tead, kes see on?” küsis õde Craig.
Rasmus ei teadnud mehe nime. Ta ei olnud seda pilti mitte kunagi varem näinud. Kuid mees nägi pildil välja lahke ja võimas. „Ma arvan, et ta on kuningas,” ütles Rasmus.
Mõlemad misjonärid naeratasid. „Just nii, seda Ta on! Ta on kuningate Kuningas! Tema nimi on Jeesus Kristus.” Õde Craig võttis välja siniste kaantega raamatu. „Ja see on raamat, mis Temast õpetab, Mormoni Raamat.”
Tema ja ema hakkasid iga päev enne kooli Mormoni Raamatut lugema. Koolis käis Rasmus matkamas ja seejärel tegi uinaku. Pärast kooli kohtusid tema ja ema tihti misjonäridega. Nad vestlesid misjonäridega sellest, mida olid Mormoni Raamatust lugenud. Mõnikord pakkus ema kõikidele kringlit, punutud kaneelipirukat. Nädalavahetustel sõitsid nad emaga jalgratastega ning pidasid rannas piknikku. Mõnikord läksid nad pikkadele jalutuskäikudele metsa või lemmikjõe äärde.
Ühel nendest jalutuskäikudest metsas ütles ema talle, et soovib saada ristitud. Rasmus naeratas. Misjonärid olid palunud emal palvetada, et teada, kas ta peaks saama ristitud. Tundus, et ta oli saanud vastuse!
„Ja ma tean täpselt, kus soovin ristitud saada,” ütles ta naeratades. „Mis sa arvad, kus?”
Rasmus mõtles misjonäride õppetunnile ristimisest. Nad olid näidanud pilti Jeesusest Ristija Johannesega jões. …
Ta hüüdis: „Jões! Meie lemmikjões!”
Nädala pärast seisis Rasmus koos misjonäride ja mõne tuttavaga kirikust jõekaldal. Ema oli valmis saama ristitud. Ta läks tervenisti vee alla, just nagu Jeesus. Kui ta välja tuli, siis ta naeratas. Rasmus soovis seda hetke igavesti meelde jätta. Sinine vesi, valged metsalilled, roheline muru ja ema naeratus.
Hiljem küsis ta, kui kõik misjonäride toodud küpsiseid sõid: „Kuidas ristimine tundus?”
Ema ütles talle: „Imeline. Tahtsin igaveseks jõkke jääda. Mul on tunne, nagu oleksin uus!” Ta kallistas teda kõvasti.
„Oma järgmisel sünnipäeval soovin samuti saada ristitud, just nagu sina ja Jeesus,” ütles Rasmus. „Tahan end samuti uuena tunda!” ●