Usalda Päästja vabastamist

President Henry B. Eyring

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

15. jaanuaril 2008 Brigham Youngi ülikooli pühalikul koosolekul peetud kõnest „The Power of Deliverance”.

Päästja lepitus ja ülestõusmine andsid Talle väe meid katsumustes tugevdada või neist vabastada.

image of the Savior with arms outstretched

Nende jaoks meie seast, kes on kaotanud lähedase, võib eelseisev tee tunduda kurb ja üksildane. Seda eriti nende jaoks, kes ei tea ega oma tunnistust Jeesuse Kristuse lepituse ja ülestõusmise kohta. Te mäletate Tema kahte kahtlevat jüngrit Emmause teel. Ülestõusnud Päästja lähenes neile ja küsis, miks nad olid kurvad. Luuka kohaselt oli vastus:

„Aga nad ütlesid temale: „See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees,

kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud ta surma mõista ja on ta risti löönud.

Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.”” (Lk 24:19–21)

Me saame lohutust oma teadmisest ja tunnistusest, et see oli Tema, kes Iisraeli lunastas. Tema oli see, kes „on murdnud surma köidikud” (Ms 15:23). Tema oli see, kes sai „esmaseks nende seast, kes on läinud hingama” (1Kr 15:20). Tema oli see, kes tegi võimalikuks templilepingud, mis seovad meid igaveseks nendega, kes „lahkun’d armsamad”.¹

Sellel ülestõusmispühade ajal sooviksin jagada osa pühalikust koosolekust, millel jagasin mõni aasta tagasi mõtteid Päästja vabastamise väe kohta. Selle kõne ettevalmistamine ja jagamine tugevdasid mind. Ma palvetan, et see tugevdaks teid, kui seda loete.

Osa jaoks saab elu otsa varakult ja lõpuks saab see otsa meie kõigi jaoks. Meist igaüks pannakse proovile, kui kogeme lähedase surma.

Ühel päeval kohtasin meest, keda ei olnud näinud tema naise surmast saati. See oli juhuslik kohtumine meeldival sotsiaalsel tähtpäeva tähistamise üritusel. Minule lähenedes ta naeratas. Mäletades tema naise surma, sõnastasin tavapärase tervituse väga hoolikalt: „Kuidas sul läheb?”

Naeratus haihtus, tema silmad läksid märjaks ja ta ütles vaikselt suure aususega: „Minuga on kõik korras. Aga see on väga raske.”

See on väga raske, nagu enamik teist on teada saanud ja nagu kõik meist ühel päeval teada saavad. Kõige raskem osa sellest katsumusest on teada, mida teha selle kurbuse, üksilduse ja kaotusega, mida tunneme – nagu osa meist oleks ära kadunud. Lein võib kesta nagu krooniline valu. Ja osa jaoks võivad esineda ka viha või ebaõigluse tunded.

Päästja teab meie leina

Päästja lepitus ja ülestõusmine annavad Talle väe meid sellest katsumusest vabastada. Tema kogemuse kaudu sai Ta tundma kogu meie leina. Ta oleks võinud seda tunda Vaimu inspiratsiooni kaudu, kuid selle asemel Ta valis nende läbielamise. See on ülestähendus:

„Ja vaata, ta sünnib Maarjast Jeruusalemma lähedal, mis on meie esiisade maa, tema olles neitsi, hinnaline ja valitud anum, keda Püha Vaimu vägi varjab ja eostab, ning ta sünnitab poja, jah, nimelt Jumala Poja.

Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.” (Al 7:10–12)

Teie ümber olevad head inimesed proovivad mõista lähedase surma järgset leina. Nad võivad ka ise leinata. Päästja mitte ainult ei mõista ja tunne leina, vaid ka tunneb teie isiklikku leina, mida ainult teie tunnete. Ja Ta tunneb teid täiuslikult. Ta tunneb teie südant.

Kutsuge Püha Vaim

Päästja võib teada, milline neist paljudest võimalikest asjadest on parim teile, kui kutsute Püha Vaimu end trööstima ja õnnistama. Ta teab, kust teie jaoks on parim alustada. Mõnikord on selleks palvetamine. Mõnikord on selleks kellegi teise lohutamine. Tunnen leske, keda vaevab kurnav haigus, kes tundis inspiratsiooni külastada teist leske. Ma ei olnud seal, kuid olen kindel, et Issand inspireeris ustavat jüngrit ulatama teisele abikätt, ja seega oli Ta võimeline neid mõlemat abistama.

On palju viise, kuidas Päästja võib abistada neid, kes leinavad, iga viis sobitumas just neile. Aga võite olla kindlad, et Ta saab seda teha viisil, ja teebki seda nii, nagu on parim leinajatele ja neid ümbritsevatele inimestele. Üks püsiv ilming, kui Jumal vabastab inimesed leinast, on see, et nad tunnevad Tema ees lapselikku alandlikkust. Suurepärane eeskuju ustava alandlikkuse väest pärineb Iiobi elust (vt Ii 1:20–22). Teine püsiv ilming, mis samuti Iiobil oli, on pidev usk Päästja ülestõusmise väesse (vt Ii 19:26).

Me kõik tõuseme üles, kaasa arvatud teie surnud lähedased. Taaskohtumine nendega ei ole vaimne, vaid see toimub kehadega, mis enam kunagi ei sure, vanane ega koge jõuetust.

Kui Päästja ilmus pärast oma ülestõusmist oma apostlitele, siis Ta mitte ainult ei rahustanud neid nende leinas, vaid ka kõiki meid, kes me kunagi ehk leiname. Ta rahustas neid ja meid järgmisel viisil:

„Rahu olgu teile! ‥

Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!” (Lk 24:36, 39)

Issand võib meid inspireerida sirutama kätt välja vabastamise väe järgi meie leinas meile kõige sobilikumal viisil. Võime valida teenida teisi Issanda eest. Võime tunnistada Päästjast, Tema evangeeliumist, Tema Kiriku taastamisest ja Tema ülestõusmisest. Võime pidada Tema käske.

Kõik need valikud kutsuvad Püha Vaimu. See on Püha Vaim, kes võib meid meile kõige sobilikumal viisil lohutada. Ja Vaimu inspiratsiooni abil võime saada tunnistuse ülestõusmisest ja selge nägemuse eelseisvast hiilgavast taaskohtumisest. Tundsin seda tröösti, kui vaatasin omale tuttava inimese hauakivi. Keegi, keda saan kunagi tulevikus oma käte vahel hoida. Seda teades mind mitte ainult ei vabastatud leinast, vaid mind täitis ka rõõmus ootusärevus.

Kui see väike inimene oleks elanud küpsesse ikka, oleks ta vajanud vabastamist teistsugustest katsumustest. Teda oleks pandud proovile jääma Jumalale ustavaks füüsiliste ja vaimsete väljakutsete ajal, mida kõik kogevad. Kuigi keha on imeline looming, siis selle töökorras hoidmine on väljakutse, mis paneb meid kõiki proovile. Kõik peavad ületama haigusi ja vananemise mõjusid.

„Ole alandlik”

On olemas meie katsumustest vabastamise vägi. See toimib samal viisil kui lähedase surmast tulenev katsumusest vabastamise vägi. Just nagu see vabastamine ei tähenda alati, et lähedase elu säästetakse, siis vabastamine teistest katsumustest ei pruugi olla nende eemaldamine. Issand ei pruugi anda leevendust, kuni arendame usku teha valikuid, mis panevad lepituse väe meie elus toimima. Ta ei nõua seda hoolimatusest, vaid armastusest.

Thomas B. Marshile, omaaegsele Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi presidendile, anti juhiseid, kuidas saada Issanda vabastamise väge elu vastuseisudes. Ta oli suurte katsumuste keskel ja Issand teadis, et tema ellu tuleb neid veelgi. Siin on nõuanne talle, mida kasutan ise ja annan teile: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele.” (ÕL 112:10)

Issand soovib tuua meile vabastust meie õigemeelsemaks saamise kaudu. See nõuab meeleparandust. Ja see nõuab alandlikkust. Seega nõuab vabastamine alati alandlikkust, et Issand võiks meid juhtida läbi murede pühitsemiseni.

Katsumused võivad luua vimma ja heidutust. Alandlikkus, mida sina ja mina vajame, et Issand võiks meid juhtida, pärineb usust. See pärineb usust, et Jumal tõesti elab, et Ta armastab meid, ja teadmisest, et see, mida Ta tahab, hoolimata sellest, kui raske see võib olla, on alati meie jaoks parim.

Päästja näitas meile seda alandlikkust. Te olete lugenud, kuidas Ta Ketsemani aias palvetas sel ajal, kui kannatas katsumuse käes, mida me ei suuda mõista ega kannatada ning mida ma ei suuda isegi kirjeldada. Mäletate Tema palvet: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42)

Ta tundis ja usaldas oma Taevast Isa, suurt Elohimi. Ta teadis, et Tema Isa oli kõikvõimas ja lõpmatult lahke. Armastatud Poeg palus alandlike sõnadega, mis olid nagu väikese lapse omad, enese aitamiseks vabastamise väge.

Saage julgustust ja lohutust

Isa ei vabastanud Poega, eemaldades katsumust. Ta ei teinud seda meie pärast, kuid Ta võimaldas Päästjal lõpetada töö, mida Ta tuli tegema. Siiski saame igavesti saada julgust ja lohutust, teades abist, mida Isa võib anda:

„Siis ilmus temale ingel taevast ja kinnitas teda.

Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale.

Ja ta tõusis üles palvetamast ning tuli oma jüngrite juure ja leidis nad magamast kurbuse pärast.

Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!” (Lk 22:43–46)

Päästja palvetas vabastamise eest. Talle antu ei olnud väljapääs katsumusest, vaid piisav lohutus, et see hiilgavalt läbida.

Tema käsk oma jüngritele, keda endid pandi proovile, on meile juhiseks. Võime otsustada seda järgida. Võime otsustada tõusta ja suure usu ning alandlikkusega palvetada. Ja me võime järgida Markuse raamatus olevat käsku: „Tõuske üles, lähme!” (Mk 14:42)

Siin on nõuanne elu füüsiliste ja vaimsete proovilepanekute läbimiseks. Vajate Jumala abi pärast seda, kui olete ise teinud kõik võimaliku. Seega tõuske üles ja minge, kuid võtke Tema abi vastu võimalikult varakult, mitte ärge oodake vabastamise palumisega kriisini.

Ma tunnistan pühalikult, et Isa Jumal elab ja armastab meid. Ma tean seda. Tema õnneplaan on täiuslik ja see on õnneplaan. Jeesus Kristus tõusis üles, just nagu meie ühel päeval üles tõuseme. Ta kannatas, et Ta võiks meid katsumustes lohutada. Ta maksis kõikide meie ja Taevase Isa laste pattude eest lunaraha, nii et meid võiks vabastada surmast ja patust.

Ma tean, et Jeesuse Kristuse Kirikus võib Püha Vaim tulla meid lohutama ja puhastama, kui järgime Isandat. Saage Tema lohutus ja abi hetkel, mil vajate, ja kõikide oma elu katsumuste ja proovilepanekute ajal.