Eeskuju vägi

Agim Deda, Tiranë, Albaania

Ma teadsin, et ainus viis, kuidas ma saan oma naise Kirikusse tuua, on oma eeskuju kaudu. Kui ma muutsin oma käitumist, hakkas ta tundma Jumala Vaimu.

Ühel päeval nägin tööle minnes kahte noormeest, kes tänaval jumalasõna kuulutasid. Nad peatusid ja küsisid, kas ma tean midagi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Tol ajal ei teadnud ma, kuhu suunas mu pere oli minemas. Meil puudus tee leidmiseks vaimne kompass.

Olin tol hommikul alkoholi tarvitanud, nii et ei mäleta suurt midagi sellest, mida misjonärid mulle rääkisid. Aga nad andsid mulle Mormoni Raamatu, brošüüri prohvet Joseph Smithist ja oma telefoninumbri. Hiljem samal päeval hakkasin lugema. Midagi puudutas mu hinge, kui ma Mormoni Raamatut lugesin, ja ma olin üllatunud, kuidas 14-aastasel poisil võis olla nii imetabane nägemus.

Ma otsisin tõde, seega hakkasin kohtuma misjonäridega. Pärast enamiku õppetundide läbimist teadsin, et pean ristitud saama. Aga kui minu ristimispäev lähenes, jagasid nad õppetundi, mida mul oli raske kuulda. See õppetund rääkis Tarkuse Sõnast.

See õppetund oli minu jaoks raske, sest ma jõin palju. Minu töökeskkond oli raske. Kõik minu kaastöötajad jõid ja nii jõin ka mina. Sageli läksin pärast tööd jooma ja tulin koju alles hilja õhtul.

Kuid misjonärid tegid suurepärast tööd. Ma armastan neid selle eest ikka veel. Nad õpetasid mulle, et Jumal tahab, et me oleksime tugevad ja et Ta andis meile Tarkuse Sõna, et meid õnnistada. Sellele seadusele kuuletumine oli minu jaoks väga raske, kuid tasapisi hakkasin seda järgima. Mäletan, et helistasin iga päev misjonäridele, teavitasin neid oma edusammudest ja ütlesin neile, et ma ei ole sel päeval joonud. Neil oli hea meel minu edusammude üle.

Nende abiga sain ristitud ja astusin Jeesuse Kristuse lambatarasse. Ma tundsin sellel kaunil päeval Vaimu. Kuid ma olin Kirikuga liitudes üksi. Tahtsin, et mu pere oleks koos minuga.

Kui ma oma abikaasale Clirimele Kirikust rääkisin, ei tahtnud ta esialgu sellest kuulda. Tema vanaisa kuulus teise usku ja ta ei mõistnud, miks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik üldse Albaaniasse tuli. Ma teadsin, et ainus viis teda evangeeliumisse tuua, on oma eeskuju kaudu. Meie tegude kaudu näevad inimesed, kes me tegelikult oleme.

Clirime märkas minus muutusi, kui ma loobusin alkoholist ja hakkasin töölt varem koju tulema. Tehtud muutuste tõttu hakkas ta tundma Jumala Vaimu, kui ma talle Kirikust rääkisin. Ma ei suuda kirjeldada seda õnnetunnet, kui ta ütles mulle, et ühel päeval laseb ka tema end ristida. Varsti hakkas ta osalema õppetundides, mida ma aitasin misjonäridel õpetada. Olin eriti õnnelik, kui ta määras oma ristimiskuupäeva, kuus kuud pärast minu ristimist.

Tema ja meie kahe lapse ristimisega, kui nad mõlemad kaheksa-aastaseks said, tundsin, et meist võib saada igavene perekond. Kuid ristimine oli kõigest algus. Et valmistuda templisse minekuks, teadsime, et peame elu lõpuni järgima Jumalat, pidama käske, käima kirikus, võtma osa sakramendist, teenima kutsetes, lugema pühakirju ning õppima rohkem lepingutest ja päästmisplaanist.

Päev, mil meid Frankfurdi templis Saksamaal perekonnana pitseeriti, oli järjekordne kaunis päev. Templis hakkasin mõistma õnneplaani, mis Jumalal meie jaoks on, ja ma tundsin Tema armastust.

Ma mäletan siiani neid lubadusi, mida me koos Clirimega templis andsime. Alati, kui midagi läheb valesti või meil on raske aeg, viivad mõtted mind tagasi nende lubaduste juurde.

Perekonnana püüame elada üksmeeles, sest tundsime seda tunnet templis. Iga kord, kui mõtlen templile, tunnen end õnneliku ja õnnistatuna. Ma tean, et Jumal on tõeline ja et ta armastab meid ning tahab, et me oleksime õnnelikud.