Kui teid tabab krooniline haigus

Norman C. Hill

Igapäevaraskustega tegelemine võib aidata meil arendada kaastunnet, empaatiavõimet ja südikust.

Kujutis

ühe inimese käed hoiavad teise inimese kätt

Enne kui mu ema kurnava haiguse tagajärjel suri, naeratas ta sageli ja ütles: „Keegi meist ei lahku sellest elust elusana, seega parem nautigem seda aega, mis meil on.”

Seda ütles ta oma headel päevadel. Ja tal oli elus palju häid päevi.

Kuid tal oli ka päevi, mis ei olnud nii meeleolukad. Nendel päevadel ütles ta: „Võtke vastu see, mis teile antakse, ja vaadake, kas saate maailmas veel midagi head teha.”

Kogu maailmas elavad inimesed palju kauem kui varem.¹ Kuid kuigi me elame kauem, on meil ka suurem tõenäosus, et meil tekib mõni krooniline haigus: diabeet, Parkinsoni tõbi, vähk, depressioon, Alzheimeri tõbi ja palju teisi. Mida teha, kui teid tabab krooniline haigus?

Minge usus edasi

„Asu oma probleemiga tegelema, isegi kui kahtled, kas sellega toime tuled,” räägib üks vend, kes on sunnitud võtma töövõimetuspuhkuse ning kelle naine peab tööle minema, et perekonda ülal pidada. Ta usub, et liiga sageli teeme head nägu, mis takistab meil oma tundeid läbi töötada või väljavaateid parandada. „Selle asemel, et usus edasi minna, jääme seisma, oodates imet, või nuriseme, kui seda ei tule,” ütleb ta. Tema püüab olukorraga leppida, kuulates pühakirju ja üldkonverentsi kõnesid ning sõprade ja pereliikmetega telefoni teel rääkides.

„See on iga päeva monotoonsus, mis mind masendab,” räägib üks õde, kelle abikaasa on krooniliselt haige. „Minu abikaasa tervis ei parane kunagi. Ma olen sellega leppinud. Kuid kogu see korduv rutiin, tühiste ülesannete täitmine, on füüsiliselt ja vaimselt kurnav.” Teda rõõmustavad teenivate õdede külastused. „Kui nad külla tulevad, muudab see mu päeva tõeliselt helgemaks.”

„Mõnikord unustame abikaasaga asjad ära ja ärritume üksteise peale,” räägib teine vananev vend. „Me tunneme frustratsiooni, et pidevalt unustame, ja hiljem kahetseme eriti üksteisele öeldud vihaseid sõnu.” Nad on hakanud asju üles märkima, mis aitab neil meeles pidada. Nad lubavad teineteisel enne rääkimist rahuneda. Mees lisab: „Ja me oleme veelgi enam õppinud, kui tähtis on öelda „aitäh” ja „ma armastan sind”.”

Teine vanem abielupaar sai oma pensioniga hakkama, kuni nende ravimite hind kahekordistus. Tänu pereliikmetele ja nende kogudusele hoolitseti nende vajaduste eest. „Alguses oli meil piinlik abi paluda, eriti oma lastelt,” tõdes vend. „Kuid kõik olid innukad meid aitama.”

Kujutis

Jeesus üht meest tervendamas

J. Kirk Richards. Ta tegi terveks paljud mõnesugusest haigusest, detail. Koopiate tegemine keelatud.

Soovitused ja tähelepanekud

Siin on mõned soovitused ja tähelepanekud nendelt, kes kannatavad kroonilise haiguse käes.

Need, kes pöörduvad Päästja poole, leiavad lootust. „Ma kartsin, et keegi ei mõista, mida ma läbi elan,” ütleb üks kroonilise väsimuse sündroomi (KVS) põdev vend. „Siis ühel pühapäeval sakramenti võttes mõistsin, et Päästja mõistab minu kannatusi. Ma teadsin, et suudan Temale lähenedes vastu pidada.” (Vt Al 7:11–12; ÕL 121:8; 122:8.)
Kes hästi vastu peavad, nende kaastunne suureneb (vt ÕL 121:8). „Kellelt me ootame abi ja lohutust meie kurbuse ja õnnetuse päevadel? ‥ Nendelt meestelt ja naistelt, kes on ise kannatanud, ning oma kannatuste kogemusesalvest jagavad tröösti ja kaastunnet õnnistusena neile, kes nüüd abi vajavad. Kas nad suudaksid seda teha, kui ei oleks ise kannatusi talunud?”²
Võtke üks päev korraga. „Mõned aastad tagasi oli valu nii tugev, et ma ei uskunud, et suudan seda enam kannatada. Hakkasin mõtlema enesetapule,” rääkis üks hulgiskleroosi (SM) põdev õde. Ta läks haiglasse vaimse tervise osakonda. Nõustamise käigus sai tema motoks mitte lihtsalt „pea vastu kuni lõpuni” (1Ne 22:31), vaid pigem „pea vastu kuni päeva lõpuni”.
Arendage uusi huvisid ja leidke uusi viise, kuidas teenida. Selle asemel, et kurvastada selle üle, mida te enam teha ei saa, avastage endas uued kired. Üks hulgiskleroosi põdev õde avastas, et ta ei saa enam teha asju, mida ta varem armastas, nagu ratsutamine või pehmepalli mängimine. Selle asemel õppis ta kalligraafiat. Nüüd kasutab ta oma uut annet, et luua oma pere jaoks kauneid Mormoni Raamatu käsikirju.

Kui krooniline haigus muutub elu tõsiasjaks, on see tõepoolest väljakutse. Kuid usk, lootus Kristusesse ja soov jätkata teenimist võivad igapäevaste raskustega tegelemisel aidata meil suurendada kaastunnet, empaatiavõimet ja südikust.

Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.