Viimse aja pühade hääled

Ole oma poisi jaoks olemas

Ross J. Davidson noorem, Texas, Ameerika Ühendriigid

Pärast seda, kui Vaim rääkis mu isaga minu preesterlusse pühitsemise ajal, tegi ta oma elus kannapöörde.

Kwani Povi Winder. Neli põlvkonda

Ma hakkasin Kirikus aktiivselt osalema, kui mu onu Bill mu kaks õde ja minu Algühingusse viis. Minu Algühingu õpetaja Jean Richardson oli lahke ja hoolitsev. Mulle meeldisid tema ja mu uued kirikusõbrad, kes olid minu suhtes palju lahkemad kui minu naabruskonna lapsed. Seega otsustasin jääda.

Kui lähenes minu 12. sünnipäev, innustas piiskop Dal Guymon mind saama pühitsetud diakoniks Aaroni preesterluses. Ma ei olnud kindel, mida see tähendab, aga ütlesin „jah”. Siis ütles ta: „Palu õige oma isal end järgmisel pühapäeval siia tuua ja me pühitseme sind preesterlusse.”

Isa ja tema perekond lõpetasid kirikus käimise, kui ta oli umbes 13-aastane. Täiskasvanuna veetis ta enamiku nädalavahetustest kohalikes baarides või kala püüdes. Ta oli teeninud USA mereväes teise maailmasõja ja Korea sõja ajal. Ta suitsetas sigareid, jõi ja vandus, kuid tal oli meie Montana väikelinnas ausa ja õiglase inimese maine.

Kui isa mind järgmisel pühapäeval kirikusse viis, oli see suur asi. Kui aeg kätte jõudis, kutsus piiskop Guymon mind enda juurde ja palus mul toolile istuda. Mitu meest – kuid mitte mu isa – panid oma käed mu pea peale ja pühitsesid mind preesterlusse.

Ma tundsin nende paljude suurte käte raskust oma pea peal. Isa, kes istus paar meetrit eemal pingil, tundis teistsugust survet – oma rinnas. Tema sees kõneles hääl, mis ütles: „Järgmine kord, kui see juhtub, pead oma poisi jaoks olemas olema.”

Järgnevate nädalate jooksul muutis isa oma elu ja hakkas igal pühapäeval kirikus käima. Peagi muutus kirik meie pereelu keskpunktiks.

Isast sai minu diakonite, õpetajate ja preestrite kvoorumi nõustaja, minu pühapäevakooli õpetaja ning minu korvpalli-, pehmepalli- ja võrkpallitreener. Kui me olime koduõpetuskaaslased, aitas isa teisi mehi ja perekondi tagasi kirikusse naasta.

Isa abiga kogesin isiklikku ja muutvat uskupöördumist. Sellest ajast saadik olen püüdnud olla tundlik meeste suhtes, kes, nagu mu isa, võivad reageerida üleskutsele saada parimaks isaks, kes nad olla võivad.

Ma olen igavesti tänulik selle eest, mida mu onu Bill, lahke Algühingu õpetaja, arukas piiskop ja mu isa 60 aastat tagasi minu heaks tegid.