„Kus sa oled olnud?”, Liahoona, jaan 2023.
Viimse aja pühade hääled
Kus sa oled olnud?
Ma pidin aktsepteerima Jumala ajastust ja eesmärke, kui õppisin armastama oma vanaema nii, nagu Taevane Isa ja Jeesus Kristus teda armastavad.
Vaatamata vanaema haigusele teeb ta kõik, mida ta minu heaks teeb, kuna armastab mind.
Foto avaldatud autori loal
„Kus sa oled olnud, mu lapsuke?” küsis vanaema, kui ta minu koputuse peale ukse avas. Olin just naasnud põhimisjonilt El Salvadorist. Vanaema silmad särasid rõõmust, kui ta mind jälle nägi. Tema käed tundusid pehmed ja soojad, kui ta need mu kaela ümber pani.
Meil oli lõbus vestlus, kui ma vastasin tema küsimustele oma misjoni kohta. Ma muutusin emotsionaalseks, kui rääkisin talle misjonil nähtud inimestest, toidust, raskest tööst ja imedest. Kui olin lõpetanud, jäi ta äkki vaikseks. Siis küsis ta: „Kus sa oled olnud, mu lapsuke?”
Paistis, et ta ei olnud kuulanud. Seega alustasime vestlust uuesti. Vaevalt 20 minutit hiljem küsis ta kolmandat korda: „Kus sa oled olnud, mu lapsuke?”
Midagi oli valesti. Peagi sain teada, et umbes aasta pärast minu misjonile minekut diagnoositi mu vanaemal Alzheimeri tõbi.
Tundsin suurt soovi vanaema aidata. Kaks aastat olin jutlustanud Jumala armastusest oma laste vastu. Nüüd oli mul võimalus neid õpetusi ellu rakendada. Teades, et see saab raske olema, tegin ettepaneku tema juurde kolida, et saaksin teda aidata.
Esimesed kuud olid kõige raskemad. Nagu ka misjoniväljal, sai kannatlikkusest ja pettumuse kontrollimisest täisajaga töö. Nagu misjonil olles, pidin aktsepteerima Jumala ajastust ja eesmärke, kui õppisin armastama oma vanaema nii, nagu Taevane Isa ja Jeesus Kristus teda armastavad.
Vanaema juures elamine tundub mõnikord nagu kolme erineva inimesega elamine. Mõnikord ei talu ta, et keegi teine on tema majas. Mõnikord tahab ta minu hoolt ja tähelepanu ning on õnnelik, et ei ole üksi. Mõnikord suudab ta mõelda vaid sellele, mida sööta oma pojapojale, kes just oma misjonilt naasis. „Ära tee seda!” võib kiiresti muutuda innustuseks: „Aga tee õige seda?”
Kõigest hoolimata on minu vanaema olnud minu jaoks suur õnnistus. Ma tean, et vaatamata oma haigusele teeb vanaema kõik, mida ta minu heaks teeb, kuna armastab mind.
Minu vanaema kõige armsamad ja siiramad sõnad kõlavad iga kord, kui ma koolist või töölt koju tulen. Ta kallistab mind hellalt, suudleb mu põski ja küsib armastavalt: „Kus sa oled olnud, mu lapsuke?”