Jumaliku plaani leidmine oma ebatäiuslikus perekonnas

Jenet Erickson

Brigham Youngi ülikooli Kiriku ajaloo ja õpetuse osakonna dotsent, Brigham Youngi ülikool

Kui meil ei ole surelikkuses täiuslikku perekonda, võib see olla valus, kuid me saame kasutada oma tegelikkust selleks, et Päästjale lähemale jõuda.

Mitte miski ei too suuremat tähendust, rõõmu, igatsust ja valu kui suhted, mis on kõige kesksemad meie surelikus kogemuses – meie peresuhted. Ja kuna need suhted on nii olulised, tundsid meie Kiriku juhid inspiratsiooni luua läkitus „Perekond: läkitus maailmale”.¹ Selle tõed annavad tunnistust armastavast Isast, kes igatseb, et me tunneksime jumalikke kavandeid, mis viivad igavese õnneni perekonnaelus.

President Henry B. Eyring, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, õpetas: „Kuna meie Isa armastab oma lapsi, ei jäta ta meid nuputama, mis on selles elus kõige tähtsam, mis puudutab seda, kus meie tähelepanu võib tuua õnne või meie ükskõiksus kurbust.”² See hõlmab hulgaliselt pühasid perekondlikke rolle, mis meil selles elus võivad olla: tütar või poeg, õde või vend, ema või isa, tädi või onu, vanaema või vanaisa.

Perekonnaläkituse tõed valgustavad teed igavikulise ideaali poole, mida paljud meist sügavalt ihaldavad – tugevate, õnnelike, igaveste peresuhete poole. Probleem on selles, et me elame „surelikus tegelikkuses”. Ja lõhe tegeliku ja ideaalse vahel võib olla suur. Mõnikord, selle asemel, et näha seda kui valgust, mis meid juhatab, võime kogeda perekonnaläkitust kui teravat meeldetuletust sellest, kus me oleme ideaali poole pürgides ebaõnnestunud.

Me võime soovida abielu, kuid ei näe, et see meie jaoks võimalik oleks.
Ehk olime abielus ja kogesime laastavat abielulahutust.
Me võime igatseda lapsi, keda meil ei ole võimalik saada.
Võisime kogeda väärkohtlemist peresuhetes, mida olime usaldanud.
Võib-olla oleme kogenud suurt valu lähedaste pereliikmete valikute tõttu.
Me võime tunda, et meie suhted on lõhenenud, hoolimata meie parimatest püüdlustest tuua oma lähedaste vahel ühtsust.
Me võime isegi tunda pettumust täitumata igatsustest ja lubadustest.

Tegelikkuses kogeme kõik pereelus väljakutseid, valu ja kurbust – mõned rohkem kui teised. Me kõik jääme mingil määral väljapoole perekonnaläkituses kirjeldatud ideaale.

Mida me ei pruugi mõista, on selles tegelikkuses peituv jumalik kavand.

Päästja otsimine ja Talle allumine

Kuna veetsin aastaid vallalise naisena, kes igatses abielu ja lapsi, soovisin ja uskusin, et minu elu põhieesmärk on perekonnaläkituses sätestatud perekonnaelu ideaalide saavutamine. Kuid vaatamata minu kõige siiramatele pingutustele ei suutnud ma neid saavutada sellisel kujul, kui õigeks pidasin. See võitlus oli valulik.

Tol ajal ei suutnud ma näha seda imelist tööd, mida Issand minu südames selle võitluse kaudu tegi.

Tagantjärele vaadates mängisid minu täitmata igatsused püha rolli selles, et mu süda kaldus mu Lunastaja poole, et otsida rahu ja juhatust, mida ainult Tema võis pakkuda, ja süvendada oma usaldust Tema täiusliku armastuse ning suutlikuks tegeva väe vastu. Igapäevane palve ja pühakirjade uurimine ning eriti üldkonverentsi sõnad muutusid lootuse ja juhatuse päästerõngaks. Tundsin, et pean pöörduma oma patriarhaalse õnnistuse – ja teiste preesterluse õnnistuste – sõnade poole, et leida armastust ja juhatust, mida minu Igavene Isa oli andnud mulle isiklikult.

Kui ma oma südame Issanda ees välja valasin, kuigi mul oli kiusatus kibestunult Temast ära pöörduda, tulid mu mõtetesse ja südamesse pühad muljed, mis kinnitasid mulle, et Ta teab, kus ma olen, et mu elu jaoks on kaunis plaan ja et ma võin Teda usaldada. Lepinguline kuuluvus³ minu Lunastajale muutus sügava rahu ja rõõmu kanaliks, mis ületas kõik muud rahulduse või õnne allikad.

Ma mõistsin, et kuigi ma olin uskunud, et minu elu eesmärk on saavutada oma unistused ideaalsest perekonnast, tegi Issand võimalikuks selle, mida vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist nimetas surelikkuse põhieesmärgiks. Kuningas Benjamini tsiteerides selgitas ta: „Ehk on selleks põhieesmärgiks ‥ saada „pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu”, mis nõuab, et saaksime „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale”.”⁴

Minu vajadus Päästja abi ja jõu järele pani mind otsima ja kogema Tema alistuvat, tasast, alandlikku, kannatlikku ja armastavat südant. Selle protsessi käigus muutis mind Tema suutlikuks tegev vägi. Ja tegelikult oli see just see, mida ma kõige rohkem tahtsin. See, mis oli tundunud nii ebatäiuslik, oli tegelikult sillutanud teed kõige ilusamale ideaalile.

Minu sõber ja kolleeg Ty Mansfield kirjeldas sarnast tõde. Samasooveetlust kogeva mehena oli Ty tunnistajaks vaimsele kasvule, mis võib aset leida, kui me kinnitame oma elu Jeesuse Kristuse külge ja allutame vabast tahtest kogu oma südame Temale, lubades Tal pühendada kõik rasked kogemused meie kasuks. Ty jaoks algas see sellega, et Vaim õpetas talle, „et olenemata sellest, kas ma kunagi abiellun, armastab Jumal mind lõpmatult sellisena, nagu ma olen. Minu kohus oli jätkata elamist üks päev korraga, otsides ja järgides Vaimu juhatust”.⁵ Ja lõpuks, usaldades Jumalat, astus Ty oma naisega rõõmsasse, ilusasse ja igavikulisse abielusse.

Päästjaga sügavama suhte arendamine

Ka mina abiellusin lõpuks, kuigi olin kahelnud, kas see kunagi juhtub. Kuid vajadus olla tugevalt kinnitatud Jeesuse Kristuse külge on ainult jätkunud kui mitte suurenenud nende aastate jooksul pärast seda, kui ma oma abikaasaga pitseeritud sain. Ma hakkasin taas Temalt rahu otsima, kui võitlesin viljatusega. Ma ei teadnud, kuidas saaksin ilma lasteta kunagi tunda pereelus seda rõõmu, mida ma tunda lootsin. Kuid isegi pärast seda, kui mind ja mu abikaasat õnnistati kahe lapsega, keskendusin sageli oma nõrkustele emana. Kuigi mul oli lõpuks see, mida olin alati tahtnud, tundus, et mõnes mõttes oli lõhe täiusliku ja tegeliku vahel kasvanud.

Need asjaolud panid mind muutma oma arvamust surelikkuse eesmärkide ja jumalikult määratud protsesside kohta, mille kaudu me kasvame. Võib-olla ei olegi elu eesmärk ideaalse perekonna saavutamine. Võib-olla ei olegi surelikkuses midagi ideaalset. Võib-olla on perekond hoopis võimalus arenemiseks.

Võib-olla täidab see tegelikkus, mis tundub nii valusalt ebatäiuslik, tegelikult püha eesmärki, innustades meis seda arengut, mida me vajame, et päriselt ideaalsetes suhetes elada. Võib-olla peitub vägi tõsiasjas, et sügav lõhe tegeliku ja ideaalse vahel kutsub meid süvendama oma suhet Jeesuse Kristusega, et Ta võiks ravida ja pühitseda seda, mis tundub katkine, suurendades selle käigus tarkust, jõudu ja armastust. Imekombel saame just Tema ja ainult Tema armu ja lunastuse kaudu saada sellisteks inimesteks sellistes suhetes, mida me soovime omada taevas.

Olen jõudnud veendumusele, et täiuslikkus ei ole peresuhetes tegelikult võimalik – vähemalt selles elus. Kuid ausus, ausameelsus ja tõeline lähedus on. Tegelikult takistab täiuslikkuse teesklemine või ootamine tõelist lähedust Jumala, meie pere ja teistega. Selle asemel, kui lubame Kristusel, oma perekonnal ja teistel näha end sellisena, nagu me tegelikult oleme, sealhulgas kõik, mis on ebatäiuslik, võime kutsuda oma ellu Tema pühitsevat väge. Me võime kogeda Tema imelist väge lepitada lepitamatut, täita meid Tema armastusega ja muuta meid olenditeks, kellel on sügavamad suhted Tema ja meie lähedastega.

Võib-olla on perekonnaläkituse kõige püham eesmärk kinnitada meile, et tänu Jeesusele Kristusele võib ideaalne perekond olla igaühe igavene saatus.

Taevaste vanemate armastatud poegade ja tütardena kuulume kõik igavesse perekonda. Meie ainulaadne kogemus surelikkuses on oluline osa meie Isa plaanist, mis aitab meil edeneda ja „saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena”⁶ – sama kaunis pereelu, mida Tema kogeb, ükskõik kui ebatäiuslikud meie praegused perekondlikud kogemused ka ei tundu. Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kuulutas: „Jeesuse Kristuse lepitus on arvestanud kõigi vajakajäämiste ja kaotustega ning lõppkokkuvõttes hüvitab need kõigi nende jaoks, kes Tema poole pöörduvad. Keegi pole määratud saama vähem kui kõike, mis Isal oma lastele varuks on.”⁷

Just nagu Issand lubas Jaakobile keset tema ebatäiuslikku perekonda puudutavaid probleeme, toob Tema lepingusuhe meiega kindlust meile: „Mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas [koju], sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud.” (1Ms 28:15) Kui me järgime Teda, ükskõik milline meie ebatäiuslik tegelikkus välja näeb, ei lase Ta meist lahti enne, kui me oleme saanud selliseks, nagu me olla soovime, igavesti seotud ülevoolavalt rõõmustavates peresuhetes.