Vestlus hinnaliste lugude teemal
Vanem Soares: Paljudes Ladina-Ameerika peredes luuakse mälestusi õhtusöögilaua ümber – ja nii oli see ka minu peres. Kasutati kõiki võimalusi, et saada kokku ja valmistada ning süüa maitsvat toitu. Sünnipäevad, pühad ja isegi pühapäevad veetsime koos perega. See oli traditsioon, mida kanti edasi. Isegi kui me oma kolme lapsega pere rajasime, käisime igal pühapäeval minu pere juures – me valmistasime koos süüa, sõime koos ja veetsime tunde ja tunde koos armastavalt üksteist toetades.
Õde Soares: Need perelood ja traditsioonid on osa sellest, kes me oleme. Osa lugusid ja traditsioone on meile edasi antud ja osa neist oleme ise avastanud. Kui me tegeleme pereajalooga ja avastame rohkem nende kohta, kes elasid enne meid, võime leida selles avastamises väge – väge, mis võib viia meid parema arusaamiseni sellest, kes me oleme ja kuhu me kuulume.
Vanem Soares: Millistest perelugudest teie jõudu ammutate? Milliseid traditsioone teie edasi kannate? Ärge heituge, kui teile midagi ei meenu. Me julgustame teid neid avastama. Ja ärge unustage, et pereajalugu ei puuduta ainult kauget minevikku. Te võite vaadata oma hiljutisi kogemusi ja lugusid või ajalugu, mis siin ja praegu aset leiab. Võite luua oma traditsioonid. See on kombinatsioon minevikust ja olevikust, mis muudab teid ainulaadseks.
Lapsepõlvelood
Vanem Soares: Mul oli minust kaks aastat vanem vend, kellel oli kuulmisprobleem. Tal oli palju suhtlemisraskusi ja ma mäletan, kuidas minust sai sisuliselt tema kaaslane, kes aitas tal asju teha ja inimestega suhelda. Ma pidin õppima kirikus viipekeele abil suhtlema. Näiteks sai ta kord ülesande pidada kirikus kõne. Kuid ta ei suutnud rääkida. Aga ma istusin koos temaga ja viipekeeles rääkides aitasin tal kõne valmis kirjutada. Sakramendikoosolekul seisis ta minu kõrval poodiumil, kui ma tema ettevalmistatud kõne ette lugesin.
Minu vanemad olid väga usklikud ja nende pöördumine evangeeliumisse muutis nende elu igaveseks. See andis mulle uue vaatenurga, sest nad töötasid kõvasti selle nimel, et minu tulevik oleks teistsugune. Nad tundsid nii palju rõõmu Jeesuse Kristuse evangeeliumist, et kohe pärast ristimist hakkasid nad kutsuma oma naabreid meie koju misjonärivestlusi kuulama.
Õde Soares: Minu isa ja teised meie kodus ei käinud kirikus. Aga mu isa palvetas alati, igal õhtul, põlvitades, ja pisikesest peale nägin teda seda tegemas. Ta ei õpetanud mind sõnade, vaid oma tegudega. Ja mäletan ka seda, et väiksest peast võtsin ma mõnikord Jumala nime asjata suhu. Ma ei teadnud, et ma teen midagi valesti, ja mu ema õpetas mulle, et ma ei tohiks niimoodi rääkida. Ta ei olnud usklik, kuid teadis, mis on õige ja mis vale. Kui olin üheksa-aastane, kutsus üks tüdruk minu naabrusest, kes oli samuti üheksa-aastane, mind esimest korda Algühingusse.
Vanem Soares: Sa kasvasid Kirikus, ilma et sinu vanemad oleksid Kirikus olnud, ja ometi ehitasid sa oma usu evangeeliumile ja oled otsustanud pühendada oma elu sellele, et õpetada meie lastele sedasama usku.
Pere rajamise lood
Vanem Soares: Kohtusin õde Soaresega Kiriku tantsuõhtul kuus kuud pärast misjonilt naasmist. Ta oli samuti alles hiljuti misjonilt naasnud.
Õde Soares: Ma nägin, kuidas sa mind vaatasid, ja ka minus tekkis mingi tunne. Ja niipea, kui muusika lõppes, tulid sa minu juurde ja palusid mind tantsima.
Vanem Soares: Me jätkasime sõpradena, kuid just sel ööl avanesid meie silmad. Me mõlemad nägime ustavat noort viimse aja püha ja võimalikku suhet. Ja kaks nädalat hiljem hakkasime kohtamas käima. See oli 41 aastat tagasi.
Ma mäletan, kui suur väljakutse olid need esimesed viis aastat pärast abiellumist, kui me püüdsime lapsi saada.
Õde Soares: Need aastad olid väga rasked. Ma ei suutnud rasestuda.
Vanem Soares: Meil oli pärast nii suuri pingutusi palju terviseprobleeme. Siis saime preesterluse õnnistuse. Hiljem oli sul operatsioon ja paar kuud hiljem ...
Õde Soares: Meie unistus täitus.
Vanem Soares: Sa jäid rasedaks.
Õde Soares: Me panime kogu usalduse Issandasse ja tunnistasime käegakatsutavaid õnnistusi. See ei olnud kerge meile kahele, kes me olime nii kogenematud, kuid see on olnud ka imeline.
Vanem Soares: Samal ajal, kui me püüdsime eluga hakkama saada, hoolitses Issand meie vaimsete vajaduste eest, andes meile rahu, mida me vajasime, tröösti ja võime töötada, edasi rühkida, lõpetada oma haridustee. See oli oluline aeg meie elus, mis muutis täielikult meie elu suunda.
Jumala lapsed ja tempel
Vanem Soares: Meie kultuuri, pärandi ja traditsioonide meelespidamine on oluline. Koos kogemustega, mis moodustavad meie eluloo, aitavad need kaasa meie arusaamisele sellest, kes me oleme. Kuid te ei suuda täielikult mõista, kes te olete, ilma et mõistaksite, kellele te kuulute! Kas te mõistate, et olete sõna otseses mõttes Jumala lapsed? Kas olete avastanud, mida see jumalik pärand teie jaoks tähendab? Minu jaoks algas see avastus – minu tunnistuse algus – juba noorena, kuid see on minu elu jooksul edasi arenenud ja tugevnenud.
Õde Soares: Templis käimine ja sinna naasmine võib aidata igaühel meist leida sideme oma vaimsete juurtega. See on koht, kus saab õppida ja uuesti õppida Jumala plaani meie jaoks. See on koht, kus saate põgeneda valjude häälte eest, mis nii meeleheitlikult üritavad teid kõrvale juhtida sellest, kes te tegelikult olete. See on koht, kus meil on võimalus aidata kaasa suurimale aatele – koguda kokku meie perekonnaliikmed, kellel ei olnud võimalust oma elu jooksul talitusi saada.
Vanem Soares: Igal viimse aja templil üle kogu maailma võib leida sõnad: „Issandale pühitsetud – Issanda koda.” Kui te astute üle templiläve, siis olete Tema kojas ja olete Temale ja Isale palju lähemal. Kõik, mis toimub nende pühade müüride vahel, on suunatud sellele, et tuua kõik turvaliselt koju Tema juurde, keda me nimetame Isaks.
Õde Soares: Ma tean, et on palju inimesi, kes ootavad Issandalt võimalust saada abielupaarina kokku liidetud või saada oma vanemate või lastega pitseeritud nii ajaks kui ka igavikuks.
Ka mina ootan innukalt seda sulnist võimalust saada igavesti kokku liidetud oma armastatud vanematega Issanda kojas. Pole teist kohta maa peal, kus võiks selgemalt tunda ning mõista ühendust Jumala ja Jeesuse Kristusega, kui templi seinte vahel.
Arusaamine sellest, kes me oleme, kust ja kelle juurest me tuleme, võib tuua meie ellu suurema rahu, vaatenurga ja eesmärgi.
Vanem Soares: Just templis võite avastada mitte ainult selle, kes te olete ja kellele te kuulute, vaid ka selle, kelleks te olete mõeldud saama. Huvitav on tõdeda, et samal ajal kui selle avastamine, kes me oleme, toob esile meie ainulaadse individuaalsuse, siis selle mõistmine, kellele me kuulume, rõhutab seda, kuidas me sarnaneme. Me „kõik [oleme] Jumalale ühesugused” (2Ne 26:33) ja olenemata meie erinevustest on meil kõigil ühesugune jumalik pärand ja võrdne võimalus saada osa kuulsusrikkast selestilisest saatusest.
Õde Soares: Neil avastustel, millest me räägime, võib olla vägev ja püsiv mõju mitte ainult meie isiklikule elule, vaid ka nende elule, kellega me oma pärandit jagame. Igaühel meist on oluline roll oma perelugude, pärandi, kultuuri ja traditsioonide edasiandmisel. Igaüks meist on lüli, mis ühendab minevikku ja olevikku tulevikuga. Nende oluliste osade edasiandmine, kes me oleme ja kellele me kuulume, võib tugevdada pealekasvavat põlvkonda ajal, mil nad seda kõige rohkem vajavad.
Kõige olulisem lugu
Vanem Soares: Sama oluline, kui mitte veelgi olulisem kui kultuuri ja pärandi edasiandmine, on anda edasi meie tunnistust Jeesuse Kristuse evangeeliumist ning meie tunnistust Temast ja Tema lepitusest. See põlvest põlve edasi antud usupärand on ülim pärand, mida me saame tulevastele põlvedele edasi anda.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena ei tohiks see põhimõte meid üllatada. Kirjutati ju Mormoni Raamat meie laste hüvanguks, et nad „võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele. Mispärast, me räägime ‥ , et meie lapsed ‥ võiksid oodata seda elu, mis on Kristuses” (2Ne 25:26–27).
Vanemad, jagage oma pärandit, et teie lapsed teaksid, kes nad on ja kellele nad kuuluvad! See võib olla lihtne tunnistus, lugu, traditsioon või isegi söök.
Kõrgel Corcovado mäel seisab Cristo Redentor. See ülev kuju, mis kujutab väljasirutatud kätega Päästjat, on saanud üheks Brasiilia kõige tuntumaks kujutiseks.
On päevi, mil see linna kohal kõrguv monument on selgelt näha, kuid on ka päevi, mil pilved katavad taeva ja kuju ära varjavad. Nendel hetkedel on vaja nägemiseks kõrgemale tõusta. Selleks on vaja mäest üles ronida. Kui tõene on see meie Päästja Jeesuse Kristuse puhul. Tema leidmiseks, Tema tundmaõppimiseks peab igaüks meist tõusma kõrgemale ja võtma ette selle ülesmäge rännaku.
Tee selleks, et avastada, kes Ta on, on kindlasti individuaalne ja sellel on oma tõusud ja mõõnad. Kuid see avastamine viib lõppkokkuvõttes ning kahtlemata puhtuse ja rahu, vaatenurga ja eesmärgini ning väe ja koha juurde Jumala perekonnas.
Me loeme Tema elust, Tema täiuslikust eeskujust ja Tema käskudest. Tema olemuse aspektide avastamine seab ülima käitumisviisi, kuidas me peaksime elama, millist eeskuju peaksime näitama ja milliseid käske peaksime järgima. Püüdluses saada selliseks, nagu on Tema, avastame oma sõltuvuse Temast ja Tema lepitusest. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu võime leida puhtuse ja rahu, kui me püüame allutada oma tahte Isa tahtele, nagu seda tegi Päästja.
Tema tundmaõppimine annab meile vaatenurga ja eesmärgi isegi kõige süngematel hetkedel. Ühel minu elu kõige kurvemal perioodil kaotasin traagiliselt oma isa ootamatu südameinfarkti tagajärjel. Sellele leinale tõi lisa veel see, et peatselt pärast seda kaotasin oma venna ja veidi hiljem veel ühe venna. Selle raskel ajal kaotasime koos mu kalli abikaasaga ka kaks last – üks sündis enneaegselt ega jäänud elama ning teise kaotasime raseduse katkemise tõttu. Nendel pimeduse hetkedel – kurbuse ja valu hetkedel, kaotuse ja meeleheite hetkedel, katsumuste ja viletsuse hetkedel – on Kristuse juurde tulemine kindel tee, et leida taas kasvõi väike valguskiir, mis võib teie sees vähehaaval kasvada ja aja jooksul tuua lootust ja tervenemist.
Te võite Teda tundma õppides avastada, et Jumala perekonnas on teid ootamas vägi ja koht. Ta võtab teid sellisena, nagu te olete, ja kui te tulete Tema juurde ja õpite Temast, siis võite muutuda ja muutute üha enam Tema-sarnaseks.
Osa sellest muutumisest hõlmab ühinemist mõlemal pool eesriiet aset leidva kokkukogumise aatega. Rääkides konkreetselt templi- ja pereajalootööst, kui te aitate Issandal „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39), siis pühakirjade õpetuse kohaselt muutume sõna otseses mõttes päästjateks Siioni mäel (vt Ob 1:21). Kuid mida see tähendab? Nii nagu Päästja ohverdas oma elu kogu inimkonna eest, muutume ka meie vähesel määral päästjateks neile, kellel ei ole mingit võimalust saada päästvaid ja ülendavaid talitusi ilma meie abita siin maa peal. Sisuliselt aitab selle tööga tegelemine meil saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks.
Ma luban, et kui te ühinete Temaga, et saata täide meie Isa tööd, aidates neil, kellel pole olnud võimalust Teda vastu võtta, astuda samme mööda lepingurada, hakkate te Teda nägema sellisena, nagu Ta on. Te saate Tema-sarnaseks ja avastate, kes te olete ja kui erakordne te võite olla!