Kokku põimitud südamed
Kui te suhtlete lahkelt, hoolivalt ja kaastundlikult, siis luban, et tõstate üles rippu vajunud käsivarsi ja ravite südameid.
Sissejuhatus
Kas pole huvitav, et märkimisväärseid teaduslikke avastusi inspireerivad mõnikord nii lihtsad sündmused nagu puu otsast kukkuv õun?
Täna lubage mul jagada üht avastust, mis leidis aset tänu väikesele jäneste rühmale.
1970. aastatel valmistasid teadlased ette eksperimendi, et uurida dieedi mõjusid südametervisele. Mitme kuu jooksul söötsid nad jäneste kontrollrühmale kõrge rasvasisaldusega toitu ja jälgisid nende vererõhku, südamerütmi ja kolesterooli taset.
Nagu võis oodata, märgati paljude jäneste arterites rasvade ladestumist. Kuid see polnud veel kõik! Teadlased avastasid midagi, mida nad ei mõistnud. Kuigi kõigil jänestel täheldati rasvade ladestumist, oli see ühel jäneste rühmal 60 protsenti madalam kui teistel. Paistis, nagu vaataksid nad kahte erinevat jäneste rühma.
Teadlaste jaoks tähendavad sellised tulemused unetuid öid. Kuidas on see võimalik? Jänesed olid kõik sama tõugu ja Uus-Meremaalt, peaaegu identse genofondiga. Nad said kõik võrdses koguses ühesugust toitu.
Mida võis see tähendada?
Kas need tulemused tühistasid uurimistulemused? Kas nende eksperimendi ülesehituses oli vigu?
Teadlastel oli raske seda ootamatut tulemust mõista.
Lõpuks pöörasid nad tähelepanu uurimistöö tegijatele. Kas oli võimalik, et teadlased olid teinud midagi, mis tulemusi mõjutas? Seda uurides avastasid nad, et kõigi jäneste eest, kellel oli vähem rasvaladestusi, oli hoolitsenud üks ja sama teadlane. Naine andis jänestele iga päev sama sööki, mida said kõik jänesed. Kuid, nagu üks teadlane täheldas, „oli see naine ebatavaliselt lahke ja hoolitsev inimene”. Kui ta jäneseid toitis, siis „ta rääkis nendega, kaisutas ja paitas neid. ‥ Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta lihtsalt oli selline inimene”.1
Ta tegi enamat, kui lihtsalt toitis jäneseid. Ta andis neile armastust.
Esmapilgul tundus ebatõenäoline, et see võis olla selle suure erinevuse põhjus, kuid uurimismeeskond ei suutnud leida ühtki teist põhjust.
Seega kordasid nad eksperimenti, kontrollides seekord väga täpselt kõiki teisi muutujaid. Kui nad tulemusi analüüsisid, said nad sama tulemuse! Armastava teadlase hoole all olnud jäneste tervisenäitajad olid teistest tunduvalt paremad.
Teadlased avaldasid selle uuringu tulemused mainekas ajakirjas Science.2
Aastaid hiljem on selle eksperimendi tulemused meditsiinikogukonnas endiselt mõjukad. Mõni aasta tagasi avaldas dr Kelli Harding raamatu „The Rabbit Effect” (Küülikuefekt), mis sai oma nime sellest eksperimendist. Tema järeldas: „Võtke ebatervisliku eluviisiga jänes. Rääkige temaga. Hoidke teda. Näidake talle kiindumust. ‥ Suhe muutis olukorda. ‥ Lõpuks,” ütles ta kokkuvõtteks, „on see, mis mõjutab meie tervist kõige tähendusrikkamal viisil, sama palju seotud sellega, kuidas me üksteist kohtleme, kuidas elame ja kuidas mõtleme sellest, mida tähendab olla inimene.”3
Ajalikus maailmas tundub mõnikord, et on vähe seoseid teaduse ja evangeeliumi tõdede vahel. Kuid kristlastele – Jeesuse Kristuse järgijatele, viimse aja pühadele, võivad selle teadusuuringu tulemused tunduda rohkem intuitiivse kui üllatavana. Minule on see veel üheks kiviks headuse kui tervendava evangeeliumi põhimõtte alusel – evangeeliumi, mis võib tervendada südameid emotsionaalselt, vaimselt ja nagu uuring näitas, isegi füüsiliselt.
Kokku põimitud südamed
Kui küsiti: „Õpetaja, missugune käsk on suur ‥ ?” vastas Päästja: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest.” Millele järgnes põhimõte: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”4 Päästja vastus kinnitab meie taevast kohustust. Muistne prohvet käskis, et „ei tohi olla mingeid tülisid üksteisega, vaid et [me oleksime] üksmeelsed, ‥ et [meie] südamed oleksid kokku põimitud ühtsuses ja armastuses üksteise vastu”5. Pühakirjades õpetatakse meile veel, et võim ja mõjujõud peaks põhinema lahkusel ja tasadusel, helduse ja ilma pettuseta.6
Usun, et see põhimõte rakendub ühtemoodi kõikidele viimse aja pühadele: täiskasvanutele, noortele ja lastele.
Sellega seoses lubage, ma räägin hetke otse teile, kes te olete Algühingu-ealised lapsed.
Te mõistate juba, kui oluline on olla lahke. Üks teie Algühingu laul, „Kui Jeesus ma olla püüan”, õpetab:
„Jeesuse moodi nüüd sa armasta.
Kõiges, mis teed, lahke, õrn ole sa.
Nüüd mõtetes, tegudes teistel’ tee head,
sest Jeesus kord nii õpetas.”7
Sellegipoolest võite mõnikord kogeda raskusi. Jutustan ühe loo, millest võib teile abi olla. See räägib ühest Lõuna-Korea Algühingu poisist, Minchan Kimist. Tema pere liitus Kirikuga umbes kuue aasta eest.
„Ühel päeval koolis viskasid mu klassikaaslased teise õpilase üle nalja, kutsudes teda pilkenimedega. See paistis lõbus ja paar nädalat tegin seda nendega kaasa.
Mitu nädalat hiljem rääkis naerualune poiss mulle, et kuigi ta tegi näo, nagu ta pilkamisest ei hooliks, tegid meie sõnad talle haiget ja ta nuttis igal õhtul. Ma hakkasin peaaegu nutma, kui ta seda mulle rääkis. Kahetsesin tehtut ja tahtsin teda aidata. Järgmisel päeval läksin tema juurde, panin talle käe ümber õlgade ja palusin vabandust, öeldes: „Anna mulle andeks, et ma su üle nalja tegin.” Ta noogutas minu sõnade peale ja tema silmad täitusid pisaratega.
Aga teised lapsed jätkasid tema pilkamist. Siis meenus mulle, mida õppisin Algühingus õige valimisest. Nii palusin oma klassikaaslastel pilkamine lõpetada. Enamik neist otsustas oma käitumist mitte muuta ja olid minu peale pahased. Aga üks poistest vabandas ja meist kolmest said head sõbrad.
Kuigi mõned lapsed tema üle ikka veel nalja tegid, tundis ta end paremini, sest tal olime meie.
Ma valin õige, aidates abi vajavat sõpra.”8
Kas see pole hea näide, kuidas püüda saada Jeesuse-sarnaseks?
Nüüd, noored mehed ja noored naised, kui te suuremaks saate, võib teiste üle naljategemine väga ohtlikuks muutuda. Kiusamisega kaasnevad sageli ärevushäired, depressioon ja veel hullemad tunded. „Kuigi kiusamine pole uus mõiste, on sotsiaalmeedia ja tehnoloogia viinud kiusamise uuele tasemele. Sellest saab pidevam ja alaline oht – küberkiusamine.”9
On selge, et vastane püüab seda kasutada, et teie põlvkonnale haiget teha. Selle jaoks pole kohta teie küberruumis, naabruskondades, koolides, kvoorumites ega klassides. Palun andke endast kõik, et muuta need paigad lahkemaks ja turvalisemaks. Kui te midagi sellist passiivselt jälgite või selles osalete, ei tea ma paremat nõu kui vanem Dieter F. Uchtdorfi antud nõuanne:
„Mis puutub vihkamisse, tagarääkimisse, eiramisse, naeruvääristamisse, vimmapidamisse või soovi kellelegi kahju teha, rakendage järgmist nõuannet:
jätke järele!”10
Kas kuulsite seda? Jätke järele! Kui te suhtlete lahkelt, hoolivalt ja kaastundlikult, isegi digitaalses keskkonnas, siis luban, et tõstate üles rippu vajunud käsivarsi ja ravite südameid.
Olles rääkinud Algühingu laste ja noortega, suunan nüüd oma märkused Kiriku täiskasvanutele. Meie peamine ülesanne on seada toon ning olla headuse, kaasatuse ja viisakuse eeskujud – õpetada kasvavale põlvkonnale kristlikku käitumist sellega, mida me ütleme ja kuidas käitume. See on eriti oluline, kuna täheldame ühiskonnas märgatavat lõhestumist poliitikas, ühiskonnaklassides ja peaaegu kõigis teistes inimeste loodud eripärasustes.
Juhataja M. Russell Ballard on samuti õpetanud, et viimse aja pühad ei peaks olema lahked ainult üksteise vastu, vaid ka kõigi meid ümbritsevate inimeste vastu. Ta täheldas: „Aeg-ajalt kuulen liikmetest, kes solvavad teist usku inimesi neist mööda minnes ja neid kõrvale jättes. See võib juhtuda eriti kogukondades, kus meie liikmed on enamuses. Olen kuulnud kitsarinnalistest vanematest, kes ütlevad lastele, et nad ei tohi naabruskonnas teatud lapsega mängida lihtsalt seetõttu, et tema perekond ei kuulu meie Kirikusse. Selline käitumine ei ole kooskõlas Issanda Jeesuse Kristuse õpetustega. Ma ei mõista, miks ükski meie Kiriku liige lubab sellistel asjadel juhtuda. ‥ Ma pole kunagi kuulnud, et selle Kiriku liikmeid oleks kutsutud üles olema meie sõprade ja teist usku naabrite suhtes midagi muud kui armastavad, lahked, sallivad ja heatahtlikud.”11
Issand ootab, et me õpetaksime, et kaasamine on positiivne vahend ühtsuse suunas ja tõrjutus viib lõhestumiseni.
Jeesuse Kristuse järgijatena kurvastame, kui kuuleme, kuidas Jumala lapsi nende rassi pärast halvasti koheldakse. Valutasime südant, kui kuulsime hiljutistest rünnakutest mustanahaliste, aasialaste, latiinode või mõne muu inimrühma vastu. Meie naabruskondades, kogukondades või Kirikus ei tohiks olla mingit kohta eelarvamustel, rassilistel pingetel või vägivallal.
Igaüks meist peaks vanusele vaatamata püüdma anda endast parima.
Armasta oma vaenlast
Kui püüate olla armastav, lugupidav ja lahke, teevad teile kahtlemata haiget või avaldavad negatiivset mõju teiste halvad valikud. Mida me siis teeme? Me järgime Issanda käsku: „Armastage oma vaenlasi, ‥ paluge nende eest, kes teid siunavad.”12
Me teeme kõik endast oleneva, et ületada meie teele seatud vastuolud. Püüame pidada vastu lõpuni, palvetades, et Issanda käsi meie olukorda muudaks. Me täname nende eest, keda Ta meile tee peal appi saadab.
Mind inspireerib näide meie Kiriku ajaloo algusaegadest. 1838. aasta talvel viibisid Joseph Smith ja Kiriku teised juhid Liberty vanglas, kui viimse aja pühasid väevõimuga Missouri osariigist nende kodudest välja aeti. Pühad olid vaesuses, ilma sõpradeta ning kannatasid külma ja abivahendite puudumise tõttu väga. Illinoisi osariigi Quincy linna rahvas nägi nende meeleheitlikku olukorda ning võttis nad kaastundlikult ja sõbralikult oma hoolde.
Quincy elanik Wandle Mace meenutas hiljem hetke, kui ta esimest korda pühasid Mississippi jõe kaldal isetehtud telkides nägi: „Mõned olid linad vaiade vahele tõmmanud, et tuule eest varju saada, ‥ lapsed lõdisesid lõkke ümber, mida tuul laiali puhus, nii et sellest neile suurt kasu polnud. Vaesed pühad kannatasid kohutavalt.”13
Pühade kannatusi nähes tulid Quincy elanikud kokku, et abi pakkuda. Mõned aitasid oma uued sõbrad isegi üle jõe tuua. Mace jätkas: „[Nad] annetasid rikkalikult, kaupmehed võistlesid omavahel, kes neist kõige rohkem anda võis ‥ sealiha, ‥ suhkrut, saapaid ja riideesemeid, kõike, mida nendel vaestel väljaheidetutel hädasti vaja läks.”14 Ei läinud kaua aega, enne kui põgenike arv ületas Quincy elanike arvu, kes avasid neile oma koduuksed ja jagasid nendega oma väheseid ressursse, tuues suuri isiklikke ohverdusi.15
Paljud pühad elasid selle karmi talve üle ainult tänu Quincy elanike kaastundele ja heldusele. Need maapealsed inglid avasid oma südame ja koduuksed, andes elupäästvat kosutust, soojust ja – mis oli ehk kõige tähtsam –sõbrakäe kannatavatele pühadele. Kuigi nende peatumisaeg Quincys oli suhteliselt lühike, ei unustanud pühad kunagi oma tänuvõlga nende armastavate naabrite ees ja Quincy sai tuntuks kui „pelgupaiga linn”.16
Kui kriitilised, negatiivsed, isegi pahatahtlikud teod toovad meile viletsust ja kannatusi, võime loota Kristusele. See lootus põhineb Tema üleskutsel ja lubadusel: „Olge rõõmsad, sest mina juhin teid edasi”17 ning et Tema pühitseb teie kannatused teile kasuks.18
Hea Karjane
Selle kaastundliku hooldaja juures, kes jagas oma lahkust ja kosutavat vaimu, mis tõi kaasa ootamatu tulemuse – ta ravis terveks nende loomade südame, kelle eest teda oli hoolitsema määratud. Miks? Sest ta juba oli kord selline!
Evangeeliumiläätsega vaadates tunneme ära, et ka meie oleme kaastundliku hooldaja valve all, kes jagab oma lahkust ja kosutavat vaimu. Hea Karjane tunneb meid igaühte nimepidi ja „Tal on isiklik huvi meie vastu”.19 Issand Jeesus Kristus ise on öelnud: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi. ‥ Ja ma jätan oma elu lammaste eest.”20
Sel ülestõusmispühade nädalavahetusel tunnen püsivat rahu, teades, et „Issand on mu karjane”21 ja et Ta tunneb igaüht ning hoolitseb igaühe eest. Seistes elus silmitsi tuulte ja paduvihmade, haiguste ning vigastustega, kosutab Issand – meie Karjane, meie Hooldaja– meid armastuse ja lahkusega. Ta ravib terveks meie südame ja taastab meie hinge.
Ma tunnistan sellest ja Jeesusest Kristusest, meie Päästjast ja meie Lunastajast. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.