Te olete tõepoolest vabad
Jeesus Kristus on valgus, mida peaksime ka sureliku elu rasketel aegadel kõrgel hoidma.
Mu armsad vennad ja õed! Ma olen väga tänulik võimaluse eest teile täna kõneleda, olles ise Aafrikas. Tänapäeva tehnoloogia ja selle kasutamine kõige tõhusamal viisil, et teiega kõikjal ühendust võtta, on õnnistus.
2019. aasta septembris oli meil õde Mutomboga Marylandi Baltimore’i misjonit juhtides au külastada misjonijuhtide seminari raames mõnda Kiriku ajalooga seotud kohta New Yorgi osariigis Palmyras. Lõpetasime oma külaskäigu pühas metsasalus. Meie eesmärk püha metsasalu külastamisel ei olnud saada erilist ilmutust ega nägemust, kuid me tundsime selles pühas paigas Jumala kohalolu. Meie süda oli täis tänu prohvet Joseph Smithi eest.
Tagasiteel märkas õde Mutombo, et mul oli sõidu ajal nägu naerul, mistõttu ta küsis: „Miks sa nii elevil oled?”
Vastasin: „Mu kallis Nathalie, tõde saab alati võitu eksitusest ja Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõttu ei valitse maa peal pimedus.”
Isa Jumal ja Jeesus Kristus külastasid noort Joseph Smithi, et tuua varjul olnud asjad valguse kätte, et võiksime saada „teadmi[s]e asjadest, nii nagu need on ja nagu need olid ja nagu need saavad olema” (ÕL 93:24).
Ligi kahesaja aasta möödudes otsivad paljud endiselt tõde, mida on vaja, et vabaneksime mõnest traditsioonist ja valest, mida vastane kogu maailmas levitab. Paljud „on pimestatud inimeste peenest salakavalusest” (ÕL 123:12). Paulus õpetas oma kirjas efeslastele: „Ärka üles, kes magad, ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab sind!” (Ef 5:14) Päästja lubas, et Ta on valgus kõigile, kes kuulavad Tema sõnu (vt 2Ne 10:14).
Kolmkümmend viis aastat tagasi olid ka minu vanemad pimestatud, püüdsid meeleheitlikult tõde teada saada ja tundsid muret, kuhu pöörduda, et seda leida. Minu vanemad sündisid mõlemad külas, kus inimeste ja perede elus olid traditsioonid sügavalt juurdunud. Mõlemad lahkusid noorelt oma külast ja tulid linna paremat elu otsima.
Nad abiellusid ja lõid oma pere väga tagasihoidlikes tingimustes. Elasime väikeses majakeses peaaegu kaheksakesi: mu vanemad, kaks õde ja mina ning nõbu, kes elas varem koos meiega. Mõtlesin, kas oleme tõesti perekond, kuna meil ei lubatud vanematega ühes lauas õhtust süüa. Kui meie isa töölt naasis, paluti meil kohe pärast tema tulekut majast lahkuda ja õue minna. Meie ööd olid väga lühikesed, kuna me ei saanud vanemate abielus harmoonia ja tõelise armastuse puudumise tõttu magada. Meie kodu polnud mitte üksnes väike, vaid ka pime koht. Enne misjonäridega kohtumist käisime igal pühapäeval erinevates kirikutes. Oli selge, et meie vanemad otsisid midagi, mida maailm ei suutnud pakkuda.
See kestis seni, kuni kohtusime vanem ja õde Hutchingsiga, esimese eakamast abielupaarist misjonäripaariga, kes olid kutsutud teenima Zairesse (täna tuntud kui Kongo DV või Kongo-Kinshasa). Kui hakkasime kohtuma nende imeliste misjonäridega, kes olid nagu Jumala juurest tulnud inglid, märkasin, et meie peres hakkas midagi muutuma. Pärast ristimist hakkasime taastatud evangeeliumi tõttu tõepoolest järk-järgult uut elustiili harrastama. Kristuse sõnad hakkasid meie hinge avardama. Need hakkasid meie mõistmist valgustama ja muutusid meile isuäratavaks, kuna saadud tõed olid märgatavad ja me nägime valgust ning see valgus muutus iga päevaga üha eredamaks.
Evangeeliumist arusaamine aitas meil saada rohkem Päästja-sarnaseks. Meie kodu suurus ei muutunud, samuti meie sotsiaalsed olud. Kuid ma olin tunnistajaks oma vanemate südamemuutusele, kui me iga päev, hommikul ja õhtul, palvetasime. Uurisime Mormoni Raamatut, pidasime pereõhtut, meist sai tõesti perekond. Igal pühapäeval ärkasime kell 6.00, et valmistuda kirikusse minekuks, ja meil kulus igal nädalal kiriku koosolekutele jõudmiseks tunde, kuid keegi ei kurtnud. See oli suurepärane kogemus. Meie, kes me varem kõndisime pimeduses, kihutasime pimeduse enda hulgast minema (vt ÕL 50:25) ja nägime suurt valgust (vt 2Ne 19:2).
Mäletan, et ühel päeval, kui ma polnud nõus hommikul vara meie perepalve pärast ärkama, kurtsin oma õdedele: „Selles kodus ei saa tõesti midagi muud teha kui palvetada, palvetada ja palvetada.” Isa kuulis mu kommentaare. Mäletan tema reaktsiooni, kui ta õpetas mind armastavalt, kuid kindlalt: „Niikaua kui te siin majas elate, tuleb teil palvetada, palvetada ja palvetada.”
Isa sõnad helisesid mu kõrvus iga päev. Mis te arvate, mida me õde Mutomboga täna oma lastega teeme? Me palvetame, palvetame ja palvetame. See on meie pärand.
Pimedana sündinud mees, kelle Jeesus Kristus terveks tegi, ütles pärast naabrite ja variseride pealekäimist:
„Inimene, keda kutsutakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis sellega mu silmi ja ütles mulle: Mine Siiloa tiigi ääre ja pese silmi! Aga kui ma sinna läksin ja pesin, sain ma nägijaks! ‥
Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” (Jh 9:11, 25)
Ka meie olime pimedad ja näeme nüüd. Taastatud evangeelium on meie peret sellest ajast alates mõjutanud. Evangeeliumi mõistmine on õnnistanud minu suguvõsa kolme põlvkonda ja õnnistab ka edaspidi paljusid järgmisi põlvkondi.
Jeesus Kristus on valgus, mis paistab pimeduses. Inimesed, kes Teda järgivad, „ei käi pimeduses, vaid [neil] on elu valgus!” (Jh 8:12)
Aastatel 2016–2017 seisid Kasai piirkonna inimesed silmitsi kohutava tragöödiaga. Konflikti tõttu traditsioonilise sõdalaste rühma ja valitsusvägede vahel oli see rahva jaoks väga raske aeg. Vägivald levis Kasai keskprovintsi linnadest piirkonda laiemalt. Paljud inimesed põgenesid turvalisuse tagamiseks kodudest ja peitsid end võsas. Neil ei olnud toitu ega vett ega midagi muud, ja nende hulgas olid ka mõned Kananga piirkonna Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Relvastatud rühmitus tappis mõned Kiriku liikmed.
Kananga Nganza koguduse vend Honoré Mulumba ja tema perekond olid mõned vähestest inimestest, kes jäid oma majja peitu, teadmata, kuhu minna, sest kõik tänavad muudeti lahinguväljaks. Ühel päeval märkasid mõned naabruskonna relvastatud rühmituse liikmed vend Mulumbat ja tema perekonda, kuna ühel õhtul läksid nad välja, et võtta pere aiast söögiks köögivilju. Rühmaliikmed tulid nende koju ja tirisid nad välja ning käskisid perel valida, kas nad peavad kinni nende rühmituse tavadest või vastasel juhul nad tapetakse.
Vend Mulumba ütles neile julgelt: „Ma olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Oleme oma perega võtnud vastu Jeesuse Kristuse ja usume Temasse. Jääme truuks oma lepingutele ja lepime surmaga.”
Mehed ütlesid neile: „Kui olete valinud Jeesuse Kristuse, saate te koertele söödaks!”, ja nad lubasid tagasi tulla. Kuid nad ei tulnud enam kunagi tagasi. See pere oli seal kaks kuud ega näinud neid enam kunagi. Vend Mulumba ja tema pere hoidsid oma usu tõrvikut põlemas. Nad mäletasid oma lepinguid ja olid kaitstud.
Jeesus Kristus on valgus, mida peaksime ka sureliku elu rasketel aegadel kõrgel hoidma (vt 3Ne 18:24). Kui otsustame järgida Kristust, otsustame lasta end muuta. Kristus juhib inimest, kes on Ta vastu võtnud ja Teda järgib. Me soovime nagu Paulus teada saada, mida Ta tahab, et me teeksime (vt Ap 9:6). Me käime Tema jälgedes (vt 1Pt 2:21). Me käime nõnda, nagu tema on käinud (vt 1Jh 2:6). (Vt Ezra Taft Benson. Born of God. – Ensign, juuli 1989, lk 2, 6.)
Ma tunnistan Temast, kes suri, maeti ja tõusis kolmandal päeval uuesti üles ning läks taevasse, et meie teiega saaksime surematuse ja ülenduse õnnistused. Tema on „valgus ja elu ja tõde” (Et 4:12). Ta on maailmas valitseva segaduse vastumürk ja ravim. Ta on ülenduse täiuslikkuse eeskuju, nimelt Jeesus Kristus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.