Vaesed väiksekesed
Me vajame igas koguduses kõiki – nii neid, kes on tugevad, kui ka neid, kel on ehk raskusi. Kõik on vajalikud.
Mäletan, kuidas sõitsin poisikesena koos isaga autoga ja nägin tee ääres inimesi, kes olid sattunud rasketesse oludesse või vajasid abi. Mu isa ütles alati pobrecito, mis tähendab „vaene väikseke”.
Mõnikord vaatasin huviga, kuidas isa aitas paljusid neist inimestest, eriti kui me Mehhikosse vanavanematele külla sõitsime. Tavaliselt leidis ta mõne abivajaja, lähenes eraviisiliselt ning pakkus vajalikku abi. Hiljem avastasin, et ta aitas neil kooli registreeruda, süüa osta või pakkus neile mingil muul moel abi. Ta teenis ühte „vaest väiksekest”, kes tema teele sattus. Tegelikult ei mäleta ma üles kasvades aega, mil meiega poleks elanud keegi, kes vajas ööbimiskohta, kuniks ta jalad alla said. Sellised kogemused tekitasid minus kaastundevaimu teiste inimeste ja abivajajate suhtes.
Raamatus „Jutlusta minu evangeeliumi” on kirjas: „Sinu ümber on inimesed. Sa möödud neist tänaval, külastad neid nende kodus ja sõidad nende seas ühissõidukis. Kõik nad on Jumala lapsed, sinu vennad ja õed. ‥ Paljud neist inimestest otsivad elu eesmärki. Nad muretsevad oma pere pärast.” (Jutlusta minu evangeeliumi: misjonitöö juhend, 2018, lk 1)
Aastaid olen Kirikus teenides püüdnud otsida neid, kes vajaksid oma elus abi nii ajalikult kui ka vaimselt. Kuulsin sageli oma isa häält ütlemas: pobrecito, vaene väikseke.
Piiblist leiame imelise näite vaese väiksekese eest hoolitsemise kohta:
„Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil.
Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.
Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.
Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie poole!”
Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.
Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”
Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks.” (Ap 3:1–7; rõhutus lisatud)
Selle loo lugemisel pakkus mulle huvi Piiblis kasutatud sõna ainiti. See sõna tähendab oma silmade või mõtete kellelegi suunamist ehk tähelepanelikku otsavaatamist (vt fasten, Dictionary.com). Kui Peetrus seda meest vaatas, nägi ta teda teistest erinevalt. Ta vaatas mööda tema võimetusest kõndida ja nõrkustest ning sai aru, et mehe usk on piisav tervenemiseks ja templisse sisenemiseks, et saada õnnistusi, mida ta soovis.
Ma panin tähele, et ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Kui ta meest sel viisil abistas, tervendas Issand mehe imekombel, „ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks” (Ap 3:7). Tema armastus selle mehe vastu ja soov teda aidata suurendasid nõrga mehe võimekust.
Piirkonna seitsmekümnena teenides tegin ma igal teisipäeva õhtul koos oma piirkonna vaiajuhatajatega teenimisega seotud külastusi. Palusin neil kokku leppida kohtumisi nendega, kes vajasid Jeesuse Kristuse evangeeliumi talitust või kes parasjagu oma varem sõlmitud lepingutest kinni ei pidanud. Järjekindla ja sihipärase teenimise kaudu suurendas Issand meie jõupingutusi ja meil õnnestus leida inimesi ja perekondi, kes vajasid abi. Need olid „vaesed väiksekesed”, kes elasid erinevates vaiades, kus me teenisime.
Ühel korral läksin koos Utah’ Sandy Canyon View vaiajuhataja Bill Whitworthiga teenimisega seotud külastusi tegema. Ta otsis palvemeelselt, kelle juurde me peaksime minema, püüdes saada sama kogemust nagu Nefi: „Vaim juhtis mind, sest ma ei teadnud ette, mida ma peaksin tegema.” (1Ne 4:6) Ta näitas, et kui me teenime, peaks ilmutus juhtima meid nende juurde, kes seda kõige rohkem vajavad, selle asemel, et lihtsalt nimekirjas näpuga järge ajada või inimesi mingi süsteemi järgi külastada. Meid peaks juhtima inspiratsiooni vägi.
Mäletan, kuidas läksin noore abielupaari Jeffi ja Heatheri ning nende väikese poja Kai koju. Jeff kasvas üles Kiriku aktiivse liikmena. Ta oli väga andekas sportlane ja tegi paljutõotavat karjääri. Teismeeas oli ta hakanud Kirikust eemalduma. Hiljem sattus ta autoõnnetusse, mis muutis tema elu. Kui me nende koju sisenesime ja tuttavaks saime, küsis Jeff meilt, miks me tema perekonda vaatama tulime. Vastasime, et vaia territooriumil elab umbes 3000 liiget. Seejärel küsisin temalt: „Jeff, kõigist kodudest, mida me oleksime võinud täna õhtul külastada, ütle sina meile, miks Issand meid siia saatis?”
See muutis Jeffi emotsionaalseks ja ta hakkas meiega jagama mõningaid oma muresid ja probleeme, millega nende pere maadles. Hakkasime jagama erinevaid Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtteid. Palusime neil teha mõnda konkreetset asja, mis võib alguses tunduda keeruline, kuid tooks ajapikku suurt õnne ja rõõmu. Siis andis juhataja Whitworth Jeffile preesterluse õnnistuse, et aidata tal oma probleemidest jagu saada. Jeff ja Heather olid nõus tegema seda, mida me neil teha palusime.
Umbes aasta hiljem oli mul rõõm näha, kuidas Jeff ristis oma naise Heatheri Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks. Nad valmistuvad nüüd templisse minekuks, et perena ajaks ja kogu igavikuks pitseeritud saada. Meie külaskäik muutis nende elu nii ajalikult kui ka vaimselt.
Issand on öelnud:
„Mispärast, ole ustav; püsi ametis, mille ma sinule määranud olen; abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi.” (ÕL 81:5)
„Ja tehes neid asju, teed sa suurimat head oma ligimestele ning kasvatad tema hiilgust, kes on sinu Issand.” (ÕL 81:4)
Vennad ja õed! Apostel Paulus õpetas meie teenimise põhiolemusest. Ta õpetas, et me kõik oleme „Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed” (1Kr 12:27) ja et iga kehaliige on vajalik, et kogu keha oleks üks tervik. Siis õpetas ta vägevat tõde, mis läks mulle väga südamesse, kui ma seda lugesin. Ta ütles: „Vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud, ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga” (1Kr 12:22–23; rõhutus lisatud).
Seega vajame igas koguduses kõiki – neid, kes on tugevad, ja neid, kel on ehk raskusi. Kõik on vajalikud kogu „Kristuse ihu” eluliselt tähtsaks ülesehitamiseks. Ma mõtlen sageli, kellest me oma erinevates kogudustes puudust tunneme, kes meid tugevdaks ja tervikuks teeks.
Vanem D. Todd Christofferson õpetas: „Kirikus ei õpi me mitte üksnes jumalikku õpetust, vaid kogeme ka selle rakendamist. Kristuse ihuna teenivad Kiriku liikmed üksteist igapäevaelu tegelikkuses. Keegi meist pole täiuslik. ‥ Me peame tegema Kristuse kehas rohkem, kui lihtsalt õppima õpetusi ja ülendatud sõnu ning meil peab olema omal nahal saadud kogemusi, kui õpime „elama üheskoos armastuses” [ÕL 42:45]” (Miks Kirik? – 2015. a sügisene üldkonverents).
1849. aastal nägi Brigham Young unenägu, milles ta nägi, kuidas prohvet Joseph Smith juhatas suurt lamba- ja kitsekarja. Mõned neist loomadest olid suured ja ilusad, teised väikesed ja räpased. Brigham Young meenutas, et vaatas prohvet Joseph Smithile silma ja küsis: „Joseph, sul on kõige hullem kari ‥[,] mida ma oma elus olen näinud; mida sa nendega teed?” Prohvet, kes ei tundunud selle korratu karja pärast muret tundvat, vastas lihtsalt: „[Brigham,] nad kõik on omamoodi vajalikud.”
Kui president Young ärkas, mõistis ta, et kuigi Kirikusse tuleb mitmesuguseid „lambaid ja kitsi”, oli tema kohus nad kõik vastu võtta ja võimaldada neil kõigil kogu oma potentsiaali realiseerida, kui nad on Kirikus omale koha leidnud. (Kohandatud Ronald W. Walkeri artiklist Brigham Young: Student of the Prophet. – Ensign, veeb 1998, lk 56–57.)
Vennad ja õed! Minu kõne teema sai alguse sellest, kui mõtlesin sügavalt kõigi nende peale, kes praegu ei ole Jeesuse Kristuse Kirikus aktiivsed. Tahaksin korraks nende kõigiga rääkida. Vanem Neal A. Maxwell on õpetanud, et „sellised inimesed jäävad sageli Kirikuga seotuks, kuid ei osale selles täielikult. Nad ei tule kogudusehoonesse sisse, kuid ei lahku ka selle ukselt. Need on need, kes vajavad Kirikut ja keda Kirik vajab, kuid kes osaliselt „elavad maailmas ilma Jumalata” [Mo 27:31]” (Why Not Now?. –Ensign, nov 1974, lk 12).
Kordaksin meie armastatud presidendi Russell M. Nelsoni kutset, kui ta esimest korda Kiriku liikmetele kõneles. Ta ütles: „Nüüd, Kiriku igale liikmele ütlen ma, püsige lepingurajal. Teie pühendumine Päästja järgimisele Temaga lepinguid tehes ja neist lepingutest kinni pidades avab ukse kõikide vaimsete õnnistuste ja eesõiguste saamiseks, mis on saadaval meestele, naistele ja lastele kõikjal.”
Seejärel ta palus: „Kui te olete sellelt rajalt eemale astunud, siis lubage mul kogu südamest lootes teid tagasi kutsuda. Olgu teie mured või väljakutsed millised tahes, siin, Issanda Kirikus, leidub paik teie jaoks. Teid ja veel sündimata põlvkondi õnnistatakse teie praeguste tegude kaudu naasta lepingurajale.” (Koos edasi minnes. – Liahoona, aprill 2018. lk 7; rõhutus lisatud)
Ma tunnistan Temast, nimelt Jeesusest Kristusest, meie kõigi Meisterteenijast ja Päästjast. Ma kutsun igaüht leidma meie seast pobrecitosid, raskustes olevaid „vaeseid väiksekesi”. See on minu lootus ja palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.