Mul’ meeldib näha templit
Templis võime saada kinnituse armastavatest peresuhetest, mis jätkuvad pärast surma ja kestavad kogu igaviku.
Mu kallid vennad ja õed! Olen tänulik, et saan olla sel üldkonverentsi esimesel istungil koos teiega. Kõnelejad, muusika ja palve on toonud Vaimu – ning samuti valguse ja lootuse tunde.
See tunne meenutab mulle esimest päeva, mil astusin sisse Salt Lake’i templisse. Olin noor mees. Tol päeval olid minu ainsateks saatjateks minu vanemad. Templisse sisenedes nad peatusid, kui templitöötaja neid tervitas. Kõndisin hetkeks neist üksi edasi.
Mind tervitas väike valgepäine naine kaunis templikleidis. Ta vaatas minu poole ja naeratas ning ütles tasaselt: „Tere tulemast templisse, vend Eyring.” Arvasin hetkeks, et ta on ingel, kuna teab minu nime. Olin unustanud, et minu pintsakuhõlmale oli kinnitatud väike kaart minu nimega.
Astusin temast mööda ja peatusin. Vaatasin kõrget valget lage, mis tegi ruumi nii avaraks, et tundus, nagu avaneks see taevasse. Ja sel hetkel tuli minu meelde selgesõnaline mõte: „Ma olen siin heledas kohas varem olnud.” Kuid kohe tulid mul mõttesse järgmised sõnad, mis ei kõlanud minu häälega: „Ei, sa pole siin kunagi varem olnud. Sulle meenub hetk enne sinu sündi. Sa olid samasuguses pühas paigas.”
Iga meie templi välisseinal on sobilikud sõnad: „Jehoovale pühitsetud.” Ma tean isiklikult, et need sõnad on tõesed. Tempel on püha paik, kus me saame kergelt ilmutust, kui meie süda on sellele avatud ja me oleme selle väärilised.
Hiljem sel esimesel päeval tundsin taas sama Vaimu. Templitseremoonia sisaldab mõningaid sõnu, mis tõid minu südamesse põletava tunde, kinnitades, et kujutatu on tõsi. See, mida ma tundsin, kirjeldas isiklikult minu tulevikku ja sai reaalsuseks 40 aastat hiljem, kui mind kutsuti Issandat teenima.
Kogesin sama tunnet siis, kui Logani templis Utah’s abiellusin. President Spencer W. Kimball viis läbi selle pitseerimise. Nende mõne sõnaga, mida ta ütles, andis ta järgmist nõu: „Hal ja Kathy, elage nii, et kui teid kutsutakse, siis võite kergesti eemale astuda.
Kui ta ütles neid väheseid sõnu, siis nägin oma meeles selgelt, eredavärviliselt, järsku mäenõlvakut ja mäetippu viivat rada. Teest vasakul pool jooksis valge aed, mis kadus mäetipus puuderea taha. Läbi puude võis vaevu märgata valget maja.
Aasta hiljem tundsin ära selle mäe, kui minu äi meid seda teed mööda sõidutas. See oli täpselt sama, mida nägin, kui president Kimball templis oma nõuannet jagas.
Kui me mäe otsa jõudsime, peatus äi valge maja ees. Ta rääkis meile, et ostab koos naisega selle krundi, ja tahtis, et tema tütar ja mina külalistemajas elaksime. Nemad ise elaksid elumajas, mis oli vaid mõni meeter kaugemal. Niisiis selle 10 aasta jooksul, mil me selles kenas peres elasime, ütlesime naisega peaaegu iga päev: „Parem naudime seda, sest me ei jää siia kauaks.”
Meile helistas Kiriku haridusvolinik Neal A. Maxwell. President Kimballi hoiatus „kergesti eemale astuda” läks tõeks. See oli kutse jätta maha meie idülliline elamine ja asuda teenima kohas, millest ma midagi ei teadnud. Meie pere oli valmis selle õnnistatud aja ja koha maha jätma, sest prohvet oli näinud pühas templis, ilmutuspaigas, sündmust, milleks me siis valmistusime.
Ma tean, et Issanda templid on pühapaigad. Täna kõnelen ma templitest, et suurendada teie ja enda soovi olla vääriline ja valmis nendeks suuremateks templikogemusteks, mis meid ees ootavad.
Minu jaoks on suurim motivatsioon templikogemuse vääriline olekuks see, mida Issand on öelnud oma pühakodade kohta:
„Ja kuivõrd mu rahvas ehitab mulle koja Issanda nimel ja ei lase miskil ebapuhtal sinna sisse tulla, et seda ei rüvetataks, asub selle peal minu hiilgus;
jah, ja mina olen seal, sest ma tulen sinna, ning kõik südamelt puhtad, kes sinna tulevad, saavad näha Jumalat.
Aga kui see rüvetatakse, ei tule ma sinna ja minu hiilgust ei ole seal, sest ma ei tule templitesse, mis ei ole pühad.”1
President Russell M. Nelson tegi meile selgeks, et me võime „näha” templis Päästjat selles mõttes, et Ta ei ole meile enam tundmatu. President Nelson ütles järgmist: „Me mõistame Teda. Me saame aru Tema tööst ja Tema hiilgusest. Ja me hakkame tundma Tema võrratu elu lõpmatut mõju.”2
Kui teie või mina peaksime minema templisse mitte piisavalt puhtana, ei saaks me Püha Vaimu väel näha vaimset õpetust Päästjast, mida me templis saame.
Kui oleme väärilised seda õpetust saama, võib templikogemuse kaudu kasvada meie lootus, rõõm ja optimism terve meie elu jooksul. See lootus, rõõm ja optimism on saadaval ainult templis läbiviidavate talituste vastuvõtmise kaudu. Templis võime saada kinnituse armastavatest peresuhetest, mis jätkuvad pärast surma ja kestavad kogu igaviku.
Aastaid tagasi, kui teenisin piiskopina, tõrkus üks nägus noor mees vastu võtmast minu kutset saada vääriliseks ja elada igavesti peredes koos Jumalaga. Ta rääkis mulle riiakalt, kui lõbusalt ta sõpradega aega veetis. Ma lasin tal rääkida. Siis rääkis ta mulle hetkest ühe oma pidutsemise ajal, mil keset seda räiget lärmi ta ühtäkki mõistis, et tunneb end üksildasena. Küsisin temalt, mis juhtus. Ta ütles, et talle oli meenunud aeg väikese poisina, kui ta istus oma ema süles ja ema teda kallistas. Hetkeks, seda lugu rääkides, täitusid tema silmad pisaratega. Ma ütlesin talle, mida tean õige olevat: „Ainus viis, kuidas tunda seda pereembust igavesti, on saada vääriliseks ja aidata teistel templipitseerimise talitused vastu võtta.”
Me ei tea peresidemete üksikasju vaimumaailmas või mis saab pärast meie ülestõusmist. Kuid me teame, et prohvet Eelija tuli, nagu oli lubatud, et pöörata isade südamed laste ja laste südamed isade poole.3 Ja me teame, et meie igavikuline õnn sõltub sellest, kui anname endast parima, et pakkuda sama kestvat õnne nii paljudele oma sugulastele, kui suudame.
Tunnen sama edusoovi kutsuda elus olevaid pereliikmeid saama vääriliseks, et võtta vastu ja austada templitalitusi. See on osa lubatud Iisraeli kokkukogumisest mõlemal pool eesriiet viimsetel aegadel.
Üks meie suurimatest võimalustest on siis, kui meie pereliikmed on noored. Nad sünnivad Kristuse valguse anniga. See aitab neil teada, mis on hea ja mis on halb. Seetõttu aitab kas või templi või templi pildi nägemine arendada lastes soovi olla vääriline kunagi templisse minna.
Siis võib saabuda päev, mil nad võivad noorest peast saada templisoovituse, et teha templis asendusristimisi. Selle kogemuse kaudu võib kasvada neis tunne, et templitalitused osutavad alati Päästjale ja Tema lepitusele. Kui nad tunnevad, et annavad inimesele vaimumaailmas võimaluse pattudest puhtaks saada, siis kasvab neis soov abistada Päästjat Tema pühas töös õnnistada meie Taevase Isa lapsi.
Olen näinud, kuidas selle kogemuse vägi muutis noore inimese elu. Aastaid tagasi läksin ühel hilisel pärastlõunal koos tütrega templisse. Ta oli viimane, kes teenis asendusristimisi tehes. Minu tütrel paluti kauemaks jääda, et lõpetada töö kõikide inimeste eest, kelle nimed olid ettevalmistatud. Ta ütles jah.
Vaatasin, kuidas mu väike tütar ristimisbasseini astus. Alustati ristimistega. Mu väiksel tütrel jooksis vesi mööda nägu iga kord, kui teda veest välja tõsteti. Üha uuesti ja uuesti küsiti temalt: „Kas sa jaksad rohkem teha?” Iga kord vastas ta jah.
Mureliku isana hakkasin lootma, et ta võiks teenimise lõpetada. Kuid mäletan ikka veel tema kindlameelsust, kui temalt küsiti, kas ta suudab rohkem teha, ja tema vastas otsustuskindlalt, vaiksel häälel: „Jah.” Ta jäi sinna senikaua, kuni viimane inimene tolle päeva nimekirjas oli saanud ristimise õnnistuse Jeesuse Kristuse nimel.
Kui ma temaga tol õhtul templist välja astusin, mõtlesin nähtu üle. Last oli minu silme all tõstetud ja muudetud tänu Issanda teenimisele Tema kojas. Mäletan senini seda valguse ja rahu tunnet, kui me koos templist välja jalutasime.
Aastad on möödunud. Ta vastab ikka veel jah, kui Issand temalt küsib, kas ta jaksab teha rohkem Tema jaoks, isegi kui see on raske. Nii saab templis teenimine meid muuta ja tõsta. Ma loodan, et teie ja teie armastatud pere kasvate soovis ja otsustuskindluses olla vääriline sisenema Issanda kotta nii sageli, kui teie olukord seda võimaldab.
Ta soovib teid seal tervitada. Ma palvetan, et te püüaksite suurendada soovi Taevase Isa laste südames minna sinna, kus nad tunnevad end Talle lähemal, ja et te kutsute ka oma esivanemaid saama vääriliseks, et olla koos Temaga ja koos teiega igavesti.
Need sõnad võivad kuuluda meile:
„Mul’ meeldib näha templit.
Kord sinna lähen ma,
et tunda Püha Vaimu
ja palves kuulata.
Tempel Taevaisa koda on,
kõik armas seal ja ilus.
Ette valmistan end noorena,
see on mu püha kohus.”4
Ma tunnistan pühalikult, et me oleme armastava Taevase Isa lapsed. Ta valis oma armsa Poja, Jeesuse Kristuse meie Päästjaks ja Lunastajaks. Ainus viis naasta elama koos Tema ja oma perega on püha templi talituste kaudu. Ma tunnistan, et president Russell M. Nelson hoiab ja rakendab kõiki preesterluse võtmeid, mis teevad kõigile Jumala lastele võimalikuks igavese elu. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.