Piiskopid – karjased, kes valvavad Issanda karja üle

Vanem Quentin L. Cook

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum

Piiskopil on esmatähtis roll teenida karjasena, et juhatada noort põlvkonda Jeesuse Kristuse juurde.

Mu kallid preesterluse vennad, üks kõige meeldejäävam rida armastatud kirikulaulust ütleb: „Noored Siionis ei heitu.”¹ Mina võin kinnitada südamest kõlava kuulutusega, et see on tõsi.

Ja kindlustamaks, et see tõeks jääb, tunnistan täna, et noore põlvkonna toetamine nende ebatavaliste katsumuste ja kiusatuste keskel on eriline vastutus, mille Taevane Isa on andnud vanematele ja piiskopkondadele.² Lubage mul illustreerida piiskopkondade olulisust isikliku kogemusega.

Kui ma olid diakon, kolis minu pere uude koju teises piirkonnas. Samuti läksin esimest aastat põhikooli ja alustasin seda uues koolis. Diakonite kvoorumis oli imeline rühm noori mehi. Enamiku vanemad olid Kiriku aktiivsed liikmed. Minu ema oli täiesti aktiivne; minu isa oli vägagi erakordne inimene, aga polnud Kirikus aktiivne.

Teine nõuandja piiskopkonnas³, vend Dean Eyre, oli pühendunud juht. Kui ma alles uue kogudusega harjusin, teatati 65 km kaugusel Bear Lake’i järve juures toimuvast isa-poja üritusest. Ma ei tahtnud sellest ilma isata osa võtta. Aga vend Eyre kutsus mind endaga kaasa. Ta rääkis minu isast hästi ja lugupidavalt ning rõhutas seda, kui hea võimalus on see minu jaoks olla koos teiste diakonite kvoorumi liikmetega. Seega otsustasin minna koos vend Eyrega, ja see oli imeline kogemus.

Vend Eyre oli suurepärane eeskuju kristlikust armastusest, kui täitis piiskopkonna kohustusi toetada vanemaid, hoolitsedes nende noorte eest ja neid kosutades. Ta võimaldas mulle selles uues koguduses suurepärase alguse ja oli mulle mentoriks.

Paar kuud enne seda, kui ma 1960. aastal misjonile läksin, suri vend Eyre 39-aastaselt vähki. Temast jäid maha abikaasa ja viis last, kes olid kõik alla 16-aastased. Tema vanemad pojad, Richard ja Chris Eyre, kinnitasid mulle, et isa lahkumise järel toetas neid piiskopkond, hoolitsedes nende ning nende nooremate vendade ja õdede eest kristliku armastusega, mille eest ma olen neile tänulik.

Vanematel lasub alati peamine kohustus oma pere eest hoolitsemisel.⁴ Kvoorumi juhatused pakuvad samuti olulist tuge ja juhatust kvoorumi liikmetele, aidates neil tõsta Aaroni preesterluse kohustused ja väe oma elu keskmesse.⁵

Täna on minu eesmärk keskenduda piiskoppidele ja nende nõuandjatele, keda võib tõepoolest kutsuda Issanda karja üle valvavateks karjasteks– ja nende põhirõhk on olla karjasteks noorele põlvkonnale.⁶ Huvitav, et apostel Peetrus viitas Jeesusele Kristusele kui meie hingede Karjasele ja Hooldajale ehk piiskopile.⁷

Piiskopil on koguduse juhtimisel viis peamist kohustust.

Ta on koguduse juhtiv ülempreester.⁸
Ta on Aaroni preesterluse juhataja.⁹
Ta on kohtumõistja.¹⁰
Ta koordineerib päästmis- ja ülendustööd, kaasa arvatud abivajajate eest hoolitsemine.¹¹
Ja ta vastutab ülestähenduste, rahaasjade ja kogudusehoone kasutamise eest.¹²

Juhtiva ülempreestri rollis on piiskop koguduse vaimne juht.¹³ Ta on Jeesuse Kristuse ustav jünger.¹⁴

Peale selle koordineerib piiskop koguduses päästmis- ja ülendustööd.¹⁵ Piiskop peaks määrama igapäevase vastutuse evangeeliumi jagamise, uute ja tagasipöörduvate liikmete tugevdamise, teenimise ning templi- ja pereajalootöö eest vanemate kvoorumi ja Abiühingu juhatustele.¹⁶ Piiskop koordineerib seda tööd koguduse nõukogus ja koguduse noortenõukogus.

Piiskopil on esmatähtis roll teenida karjasena, et juhatada noort põlvkonda, sealhulgas noori vallalisi täiskasvanuid Jeesuse Kristuse juurde.¹⁷ President Russell M. Nelson rõhutas piiskopi ja tema nõuandjate olulist rolli. Ta õpetas, et nende „esmane ja kõige tähtsam ülesanne on hoolitseda oma koguduse noorte meeste ja noorte naiste eest”¹⁸. Piiskopkond toetab lapsevanemaid oma koguduse laste ja noorte eest hoolitsemisel ja nende kosutamisel. Piiskop ja Noorte Naiste juhataja peavad koos nõu. Nad püüavad aidata noortel elada trükises „Sulle, noor” toodud käitumisnormide järgi, valmistuda talituste saamiseks ning teha pühasid lepinguid ja neist kinni pidada.

Võite küsida: „Miks palutakse piiskoppidel veeta nii palju aega noortega?” Issand organiseeris oma Kiriku, et saavutada olulisi eesmärke. Seepärast on Tema Kiriku-organisatsioonil selline struktuur, milles piiskopil on kaks vastutusala. Tal on õpetusejärgne kohustus terve koguduse ees, kuid samuti on tal spetsiifiline õpetusejärgne kohustus preestrite kvoorumi ees.¹⁹

Noored mehed, kes on preestrid, ja sama vanad noored naised on oma elus ja arengus väga olulise etapi juures. Selle lühikese aja jooksul teevad nad otsuseid, millel on märkimisväärsed, elukestvad tagajärjed. Nad otsustavad, kas valmistuvad templisse minema, teenivad misjonil²⁰, püüavad abielluda templis ning valmistuvad oma elutööks. Kui need otsused on kord tehtud, on neil sügavad vaimsed ja praktilised tagajärjed kogu nende ülejäänud elule. Piiskopid, palun teadke, et noore preestri, noore naise või noore täiskasvanuga veedetud suhteliselt lühike aeg aitab neil mõista väge, mis on neile Jeesuse Kristuse lepituse kaudu kättesaadav. See võib anda neile tulevikunägemuse, millel on sügav mõju kogu nende elule.

Üks parimaid eeskujusid, mida olen näinud sellest, kuidas üks piiskop aitas oma noortel sellise tulevikunägemuse saada, oli piiskop Moa Mahe. Ta kutsuti San Francisco tongakeelse koguduse esimeseks piiskopiks.²¹ Ta oli immigrant Vava’ust Tongast. Tema kogudus asus Californias tema töökoha, San Francisco lennujaama lähedal.²²

Selles koguduses oli palju noori, enamik neist peredest, kes olid hiljuti Ameerika Ühendriikidesse immigreerunud. Piiskop Mahe ei õpetanud neid ainult sõna ja eeskujuga, kuidas olla õigemeelne Jeesuse Kristuse jünger, vaid aitas neil samuti näha, kelleks nad saada võivad, ja valmistuda templiks, misjoniks, hariduse saamiseks ja tööle minekuks. Ta teenis neid peaaegu kaheksa aastat ning tema unistused ja soovid nende noorte suhtes said tõeks.

Peaaegu 90 protsenti sellest Aaroni preesterluse kvoorumist teenis misjonil. 15 noort naist ja meest olid esimesed oma pere liikmed, kes ülikooli läksid.²³ Ta kohtus kohaliku keskkooli direktoriga (kes polnud meie usku). Nad said sõpradeks ja tegid koostööd, et aidata igal noorel väärt eesmärke saavutada ja probleeme ületada. Direktor rääkis mulle, et piiskop Mahe aitas teda töös igast usulahust immigrantidega, kes abi vajasid. Noored teadsid, et nende piiskop neid armastas.

Kahjuks suri piiskop Mahe piiskopina teenimise ajal. Ma ei unusta kunagi tema liigutavat ja inspireerivat matust. Sinna kogunes suur rahvahulk. Kooris laulis üle 35 ustava noore liikme, kes olid teeninud misjonil või käisid ülikoolis ja olid olnud noored piiskop Mahe teenimise ajal. Üks kõneleja rääkis suurest tänutundest, mida tema koguduse noored ja noored täiskasvanud tundsid. Ta avaldas austust piiskop Mahele maailmavaate eest, mille ta oli neile andnud eluks ja õigemeelseks teenimiseks valmistumisel. Kuid mis kõige tähtsam, piiskop Mahe oli aidanud neil suurendada usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse kui nende elu alusesse.

Niisiis, piiskopid, kus te ka ei teeni, võite te noortega vesteldes ja läbi käies jagada nendega sellist arusaamist tulevikust ja suurendada nende usku Jeesusesse Kristusesse. Võite esitada vägevaid üleskutseid, et muuta nende käitumist, valmistada neid ette eluks ja innustada neid püsima lepinguteel.

Lisaks sellele võite aidata mõnda noort, kes on vanematega mingite suhteliselt ebaoluliste asjade pärast konfliktis.²⁴ Ajal, mil näib, et noortel on vanematega hulgaliselt konflikte, on isik, kes nende kvoorumit juhatab ja kelle ees nad kiriklikes asjades vastust annavad, seesama isik, kelle käest nende vanemad templisoovituse saavad. See paneb piiskopi ainulaadsesse olukorda, kus ta saab nõustada nii noori kui ka nende vanemaid, kui tüli on neid lahku ajanud. Piiskopid võivad aidata mõlemal näha asju igavikulisest vaatenurgast ja lahendada nii rohkem või vähem tähtsaid küsimusi. Meie soovitus on, et piiskoppidele ei määrataks peresid, keda teeniva vennana teenida, et nad võiksid keskendada oma aja ja energia sellistes olukordades olevate noorte ja noorte perede teenimisele.²⁵

Tean ühte piiskoppi, kes suutis lahendada poja ja tema vanemate vahel tekkinud äärmusliku tüli, tuues nende koju harmoonia ja aidates neil rohkem evangeeliumile pühenduda. See piiskop aitas vanematel mõista, et püüd olla Jeesuse Kristuse jünger on tähtsam kui see, kuidas ja millal kodused kohustused tehtud saavad.

Et veeta rohkem aega noortega, olenemata nende asukohast, sealhulgas kooliüritustel või -tegevustel, on piiskopkonnale soovitatud asjakohased koosolekud ja täiskasvanute nõustamisaeg teistele delegeerida. Kuigi piiskopid võiksid anda nõu ägedates ja kiireloomulistes küsimustes, soovitame delegeerida pideva nõustamise kroonilistes, vähem olulistes küsimustes, mis ei nõua kohtumõistmist, vanemate kvoorumile või Abiühingule – tavaliselt kas nende ühingute juhatustele või teenivatele vendadele ja õdedele. Vaim juhatab neid juhte²⁶ õigete liikmete valimisel, et sobivalt nõustada. Inimestel, kellele teatud nõustamine delegeeritakse, on õigus ilmutusele. Muidugi peavad nad täitma ranget konfidentsiaalsuse nõuet.

Hoolivad juhid on alati noore põlvkonna nimel ohverdanud. Sellele kulutavad piiskopkonna liikmed suurema osa oma ajast Kirikus teenides.

Nüüd soovin öelda paar sõna otse noortele ja seejärel meie piiskoppidele.

Paljudel teist, kallid noored, ei pruugi olla selget arusaama sellest, kes te olete ja kelleks võite saada. Ometi olete oma elus kõige olulisemate otsuste lävel. Palun pidage nõu nii oma vanemate kui ka piiskopiga nende oluliste valikute puhul, mis teid ees ootavad. Lubage piiskopil olla teie sõber ja nõuandja.

Me teame, et teid piiravad igast suunast katsumused ja kiusatused. Me kõik peame iga päev meelt parandama, nagu president Nelson on õpetanud. Palun rääkige oma piiskopiga kõigist küsimustest, milles kohtumõistja saab aidata teil oma elu Issanda ees korda saada, et valmistuda selleks suureks tööks, mis Tal sel viimasel evangeeliumi ajajärgul teile varuks on.²⁷ Palun valmistage ennast saama Issanda noorte väesalga liikmeks, kelleks president Nelson on teid saama kutsunud!²⁸

Nüüd räägin Kiriku juhtkonna ja liikmete nimel teile, kallid piiskopid. Me oleme teile väga tänulikud. Kallid piiskopid, seoses nende muudatustega, mida teil on viimaste aastate jooksul teha palutud, palun teadke, kui väga me teid armastame ja hindame. Teie panust kuningriigi ehitamisel on peaaegu võimatu kirjeldada. Kirikul on 30 900 piiskoppi ja kogudusejuhatajat, kes teenivad kogu maailmas.²⁹ Me austame teist igaühte.

Mõned sõnad ja pühad kutsed, mida need sõnad kirjeldavad, on täis peaaegu vaimset, ülevat tähendust. Piiskopikutse on kindlasti selliste sõnade esiotsas. Teenida Issandat sellisel viisil on märkimisväärne mitmel moel. Piiskoppide kutsumine, toetamine ja ametisse asetamine on unustamatu kogemus. Minu jaoks on see samaväärne vaid väheste teiste ülevate sündmustega, arvestades sellega kaasnevate tunnete ulatust ja sügavust. See asub selliste hinnaliste sündmuste hierarhias, nagu abielu ja isadus, mida ei ole võimalik vaid mõne sõnaga kirjeldada.³⁰

Piiskopid, me toetame teid! Piiskopid, me armastame teid! Te olete tõepoolest Issanda karjased, kes Tema karja üle vaatavad. Päästja ei hülga teid nendes pühades kutsetes. Tunnistan sellest teile sellel ülestõusmispüha nädalavahetusel Jeesuse Kristuse nimel, aamen.