See on meie aeg!
Jumal on saatnud meid siia, praegu, sellel ajaloo tähendusrikkal ajal.
1978. aastal seisin ma Ameerika jalgpalli staadionil 65 000 pealtvaataja silme all. Minu ees oli mitu väga suurt vastast, kes paistsid tahtvat mul pead otsast rebida. See oli minu esimene mäng mängujuhina Ameerika jalgpalli rahvusliigas ja meie vastased olid Super Bowli valitsevad meistrid. Ausalt öeldes kahtlesin ma, kas olen küllalt hea mängija, et selles mängus võistelda. Ma astusin tahapoole, et pall väljakule visata, ja kohe, kui olin palli lendu saanud, löödi mind pikali kõvemini kui kunagi varem. Sel hetkel, nende massiivsete mängijate all lebades mõtlesin, et mida ma seal teen. Mul tuli teha valik. Kas ma lasen kahtlustel endast võitu saada või leian endas julgust edasi minna?
Associated Press
Ma ei mõistnud tol hetkel, kuidas see kogemus mind tulevasteks võimalusteks ette valmistab. Pidin õppima, et suudan ka rasketes olukordades tugev ja vapper olla.
Jalgpallimäng ei pruugi olla nii oluline kui katsumused, millega te silmitsi seisate. Enamikul juhtudest ei vaata teid staadionitäis inimesi. Kuid teie vapratel otsustel on igavikuline mõju.
Võib-olla me ei tunne alati, et oleme väljakutseks valmis. Kuid meie Taevane Isa näeb meid kui Tema kuningriigi kartmatuid ehitajaid. Seepärast saatis Ta meid siia sellel maailma ajaloo kõige otsustavamal ajal. See on meie aeg!
Kuulake, mida ütles president Russell M. Nelson vahetult pärast Kiriku presidendiks saamist: „Meie Päästja ja Lunastaja Jeesus Kristus teeb osa oma vägevaimatest tegudest praeguse ja selle aja vahel, kui Ta tuleb taas. Me näeme veel imelisi tunnusmärke, et Isa Jumal ja Tema Armas Poeg, Jeesus Kristus, juhatavad seda Kirikut majesteetlikkuse ja hiilgusega.” (Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus meie elu tarvis. – 2018. a kevadine üldkonverents)
Vägevaimad teod? Imelised tunnusmärgid? Mida need endast kujutavad? Millist rolli mängime selles meie ja kuidas me mõistame, mida teha? Ma ei tea kõiki vastuseid, kuid tean, et Issand tahab, et me valmis oleksime! Kunagi pole olnud olulisem väärilisena preesterluse väge rakendada.
Kas me usume Jumala prohvetit? Ka me suudame leida ja täita oma eesmärgi? Jah, me suudame ja peame suutma, sest see on meie aeg!
Kui ma kuulen lugusid Jumala vägevatest teenijatest, kes elasid enne meie aega – nagu Mooses, Maarja, Moroni, Alma, Ester, Joosep ja paljud teised –, siis paistavad nad vaimsete hiiglastena. Kuid nad ei erinenud meist. Nad olid tavalised inimesed, kes seisid silmitsi väljakutsetega. Nad usaldasid Issandat. Nad tegid pöördelistel hetkedel õigeid valikuid. Ja usuga Jeesusesse Kristusesse sooritasid nad tegusid, mida neilt nende ajal nõuti.
Goodsalt
Vaadake Vana Testamendi kangelast Joosuat. Ta järgis pühendunult Moosest, ühte ajaloo suurimat juhti. Kui Mooses lahkus, oli käes Joosua aeg. Ta pidi juhtima Iisraeli lapsed tõotatud maale. Kuidas ta seda tegema pidi? Joosua oli sündinud ja kasvanud orjuses Egiptusemaal. Tal polnud abiks ei käsiraamatut ega koolitusvideoid. Tal polnud isegi nutitelefoni. Kuid tal oli järgnev lubadus Issandalt:
„Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!
Ole vahva ja tugev.” (Jos 1:5–6)
Kui olin uus, kogenematu Seitsmekümne liige, siis sain kiireloomulise telefonikõne Esimese Presidentkonna kontorilt, milles mul paluti esindada prohvetit ja kohe haiglas ühte noort meest külastada. Selle noore mehe nimi oli Zach. Ta valmistus misjonile minema, kuid oli juhtunud õnnetus ja ta oli saanud tõsise peavigastuse.
Haiglasse sõites pöörlesid minu peas mõtted. Prohveti ülesanne – kas teete nalja? Mis mind seal ees ootab? Kuidas ma seda noort meest aidata saan? Kas mul on küllalt usku? Leidsin tuge tulihingelisest palvest ja teadmisest, et mul on püha preesterluse volitus.
Kohale jõudes lebas Zach haiglavoodis. Hooldaja oli valmis teda operatsioonisaali viima, et arstid saaksid leevendada survet tema ajule. Vaatasin tema pisarais ema ja lähedal seisvat hirmunud noort sõpra ning teadsin selgelt, et Zach vajas preesterluse õnnistust. Zachi sõber oli hiljuti saanud Melkisedeki preesterluse, seega palusin tal mind aidata. Alandlikult Zachile õnnistust andes tundsin preesterluse väge. Seejärel viidi ta kiiresti operatsioonile ja rahutunne kinnitas, et Päästja hoolitseb asjade eest Tema enda tarkuse järgi.
Meditsiinitöötajad tegid enne esimest sisselõiget veel viimase röntgeni. Oma üllatuseks avastasid nad, et operatsiooni pole vaja.
Rohke teraapia abil õppis Zach uuesti kõndima ja rääkima. Ta teenis edukal misjonil ja kasvatab praegu toredat perekonda.
Muidugi ei lõppe kõik lood samamoodi. Olen andnud võrdse usuga teisi preesterluse õnnistusi, kus Issand ei andnud täielikku tervenemist selles elus. Me usaldame Tema eesmärke ning jätame tulemused Tema hooleks. Me ei või alati valida oma tegude tagajärgi, kuid võime otsustada olla valmis tegutsema.
Esimene Presidentkond ei pruugi teil kunagi paluda neid mingis eluohtlikus olukorras esindada. Kuid meid kõiki kutsutakse tegema elumuutvaid asju Issanda esindajatena. Tema ei hülga meid. See on meie aeg!
Peetrus, Päästja vanemapostel oli laevaga merel ja nägi Jeesust vee peal kõndimas. Ta soovis Temaga koos käia ja Päästja kutsus: „Tule.” Vapralt ja imelisel kombel astus Peetrus välja turvalisest paadist ja hakkas Päästja poole astuma. Aga kui Peetrus keskendus tormituulele, siis lõi tema usk kõikuma. „Ta [lõi] kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!” Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe ja haaras temast kinni.” (Vt Mt 14:22–33.)
Kui tuuled meie elus puhuvad, siis millele keskendume meie? Pidage alati meeles, et on üks kindel jõu ja julguse allikas. Jeesuse käed on sirutatud meie poole, just nagu Ta ulatas need Peetrusele. Ja kui me Tema poole püüdleme, siis päästab Ta meid armastavalt. Me oleme Tema päralt. Ta ütles: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt.” (Js 43:1) Kui te lubate, siis Ta valitseb teie elus. Valik on teie. (Vt Russell M. Nelson. Jumal valitseb. – 2020. a sügisene üldkonverents.)
Elu lõpus anus Joosua oma rahvast: „Valige endile täna, keda te tahate teenida. ‥ Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Jos 24:15) Tänu oma valikutele Issandat teenida sai Joosuast omal ajal suur juht. Mu kallid sõbrad, see on meie aeg! Ja meie valikud määravad meie tuleviku (vt Thomas S. Monson. Decisions Determine Destiny. – Brigham Youngi ülikooli küünlavalgusõhtu, 6. nov 2005, speeches.byu.edu).
Kui ma piiskopina teenisin, oli meie kogudusel moto: head valikud toovad rõõmu – igavesti. Noored, kes minust koridoris möödusid, ütlesid: „Piiskop, ma teen häid valikuid!” See on iga piiskopi unistus!
Mida me mõtleme „heade valikute” all? Üks inimene küsis kord Jeesuselt: „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?” Ta vastas:
„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.
See on suur ja esimene käsk.
Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Mt 22:36–39)
Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga kui mina loen neid kahte suurt käsku, siis märkan veel kolmandat, kaudset käsku: armastada iseennast.
Kas olete kunagi mõelnud iseenda armastamisest kui käsust? Kas võime tõeliselt armastada Jumalat ja armastada Tema lapsi, kui me ei armasta iseennast?
Üks tark juht andis hiljuti nõu ühele mehele, kes püüdis saada üle aastate jooksul tehtud hävitavatest valikutest. Ta tundis häbi ja kahtles, kas oli kellegi armastust väärt.
Tema juht ütles talle: „Issand tunneb sind ja armastab sind ning Ta on rõõmus sinu üle ja nende julgete muudatuste üle, mida sa oma elus teed. Aga siis lisas ta: „Sa pead kuulma käsku armastada iseennast, et võiksid tunda Jumala armastust ja armastada teisi.”
Kui too vend seda nõu kuulis, nägi ta elu uue pilguga. Ta ütles hiljem: „Olen püüdnud terve oma elu leida rahu ja heakskiitu. Olen neid otsinud mitmest valest kohast. Ma võin leida tröösti ainult Taevase Isa ja Päästja armastuses. Ma tean, et nad soovivad, et ma iseennast armastaksin; see on ainus viis, kuidas võin tunda nende armastust minu vastu.”
Meie Taevane Isa soovib, et me armastaksime iseennast – mitte selleks, et muutuksime uhkeks või enesekeskseks, vaid et näeksime ennast nii, nagu Tema meid näeb: kui Tema kalleid lapsi. Kui see tõde sügavale meie südamesse vajub, siis kasvab meie armastus Jumala vastu. Kui vaatame ennast siira austusega, on meie süda avatud, et ka teisi samamoodi kohelda. Mida rohkem me oma jumalikku väärtust mõistame, seda paremini teame seda jumalikku tõde: et Jumal on saatnud meid just siia, just nüüd, praegusel olulisel hetkel ajaloos, et saaksime oma talentide ja annetega teha võimalikult palju head. See on meie aeg! (Vt Russell M. Nelson. Tõeliseks millenniumi põlvkonnaks saamine. – ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele, 10. jaan 2016, broadcasts.ChurchofJesusChrist.org)
Joseph Smith õpetas, et iga ajajärgu iga prohvet „on igatsenud rõõmsas ootuses seda päeva, milles meie elame; ja ‥ laulnud, kirjutanud ja kuulutanud prohvetlikult meie ajast. ‥ Meie oleme Jumala eelistatud inimesed, kelle Ta on valinud tooma esile viimsete päevade hiilgust” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith [2007], lk 186).
Oma igapäevaste väljakutsetega silmitsi seistes pidage meeles järgmist vanem Jeffrey R. Hollandi kinnitust: „Nii palju lasub meie õlgadel, kuid sellest saab hiilgav ja edukas kogemus. ‥ Selle viimase võitluse võitja on juba välja kuulutatud. Võit on juba ülestähendustesse, pühakirjadesse kirja pandud!” (Be Not Afraid, Only Believe – kõne Kiriku Haridussüsteemi usuõpetajatele, 6. veebr 2015, broadcasts.ChurchofJesusChrist.org)
Lubage mul sel kaunil ülestõusmispühade hommikul edastada üleskutse, et me kõik palvetaksime, et mõista ja armastada oma rolle, kui valmistume selleks hiilgavaks päevaks, mil Päästja tuleb taas. Issand armastab meid rohkem kui suudame mõista ja ta vastab meie palvetele! Oleme me siis jalgpalliväljakul, haiglatoas või mistahes paigas, võime nendes märkimisväärsetes sündmustes olulist rolli mängida, sest see on meie aeg! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.