Haual ei ole võitu
Jeesuse Kristuse lunastava lepituse ja hiilgava ülestõusmise kaudu saavad murtud südamed terveks, ängistusest saab rahu ja ahastusest lootus.
Sel hiilgaval ülestõusmispühal laulavad meie lapsed rõõmsalt: „Päikeselisel kevadel Jeesus Kristuski ju ärkas hauas ülesse ja surm nii võideti.”1
Oleme tänulikud teadmiste eest Jeesuse Kristuse ülestõusmise kohta. Ja ometi oleme oma elu mõnel hetkel tundnud end murest murtuna, kui oleme kaotanud kellegi, keda väga armastame. Praeguse ülemaailmse pandeemia tõttu on paljud meist kaotanud lähedasi – pereliikmeid või sõpru.2 Palvetame nende eest, kes kaotuse tõttu kurvastavad.
President Russell M. Nelson on õpetanud:
„Vanusele vaatamata leiname nende pärast, keda oleme armastanud ja kaotanud. Leinamine on puhta armastuse üks sügavamaid väljendusi. ‥
Pealegi ei saaks me hilisemaid rõõmsaid kohtumisi ilma praeguse pisaraterohke lahusolekuta täielikult hinnata. Ainus viis, kuidas saaksime surma pärast mitte kurvastada, on see, kui meie elus puuduks armastus.”3
Võime ette kujutada, kuidas Jeesuse sõbrad, kes olid Teda järginud ja Teda teeninud4, end tundsid, olles Tema surma tunnistajad.5 Teame, et nad „leinasid ja nutsid”6. Ristilöömise päeval, teadmata, mis pühapäeval juhtub, pidi neid kindlasti valdama äng, kui nad mõtlesid, mida nad ilma oma Issandata edasi teevad. Sellegipoolest jätkasid nad Tema teenimist isegi pärast Tema surma.
Joosep Arimaatiast palus Pilaatusel anda talle Jeesuse surnukeha. Ta võttis surnukeha maha, mähkis puhtasse linasse, pani uude hauakambrisse ja veeretas suure kivi ukse ette.7
Nikodeemus tõi mürri ja aaloed. Ta aitas Joosepil võtta surnukeha ja mähkida selle koos lõhnarohtudega surilinadesse.8
Maarja Magdaleena ja teised naised järgnesid Joosepile ja Nikodeemusele, vaatasid, kuhu nad Jeesuse surnukeha panevad, ning valmistasid selle määrimiseks lõhnarohte ja salve.9 Selle päeva rangete seaduste kohaselt ootasid nad surnukeha edasist ettevalmistamist ja võidmist, sest laupäev oli hingamispäev.10 Siis läksid nad pühapäeva varahommikul haua juurde. Mõistnud, et Päästja ihu pole enam seal, läksid nad jüngritele, kes olid Jeesuse apostlid, seda ütlema. Apostlid tulid koos nendega haua juurde ja nägid, et see on tühi. Kõik peale Maarja Magdaleena lahkusid lõpuks ja mõtlesid, mis oli Päästja ihuga juhtunud.11
Maarja Magdaleena jäi üksinda haua juurde. Vaid mõni päev varem oli ta näinud oma sõbra ja Õpetaja traagilist surma. Nüüd oli Tema haud tühi ja naine ei teadnud, kus Ta on. Maarja Magdaleena jaoks oli seda liiga palju ja ta nuttis. Sel hetkel tuli ülestõusnud Päästja tema juurde ja küsis, miks ta nutab ja keda ta otsib. Arvates, et temaga räägib aednik, palus naine, et kui mees on võtnud Issanda surnukeha, siis ta ütleks, kus see asub, et naine saaks selle ära tuua.12
Ma kujutan ette, et Issand võis lubada Maarja Magdaleenal kurvastada ning väljendada oma valu.13 Seejärel kutsus Issand teda nimepidi ja naine pöördus Tema poole ning tundis Ta ära. Ta nägi ülestõusnud Kristust ja oli Tema hiilgava ülestõusmise tunnistaja.14
Nagu teil, on ka minul olemas teatud kogemus valuga, mida Maarja Magdaleena ja tema sõbrad tundsid, kui nad oma Issanda surma pärast leinas olid. Üheksa-aastaselt kaotasin ma hävitava maavärina tagajärjel oma vanema venna. Kuna see juhtus ootamatult, kulus mul aega, et aru saada, mis tegelikult oli toimunud. Ma olin kurbusest meeleheitel ja küsisin endalt: „Mis mu vennaga juhtus? Kus ta on? Kuhu ta läks? Kas ma ei näe teda enam kunagi?”
Toona ei teadnud ma veel Jumala päästmisplaanist, ja mul oli soov teada, kust me tuleme, mis on elu eesmärk ja mis juhtub meiega pärast surma. Kas meil kõigil pole neid igatsusi, kui kaotame lähedase või kui meie elus on raskusi?
Mõni aasta hiljem hakkasin oma vennale teatud viisil mõtlema. Kujutasin ette, kuidas ta meie uksele koputab. Ma avan ukse, ta seisab seal ja ütleb mulle: „Ma pole surnud. Ma olen elus. Ma ei saanud teie juurde tulla, kuid nüüd jään teie juurde ega lahku enam kunagi.” See kujutlus, peaaegu unistus, aitas mul toime tulla valuga, mida tundsin tema kaotuse pärast. Mõte, et ta on minuga, tuli mulle ikka ja jälle meelde. Mõnikord vahtisin isegi ust, lootes, et vend koputab ja ma näen teda uuesti.
Umbes 40 aastat hiljem, ülestõusmispühade ajal, mõtisklesin Jeesuse Kristuse ülestõusmise üle ja hakkasin mõtlema oma venna peale. Tol hetkel käis mul peas klõps. Mulle meenus, et olin kujutanud ette, kuidas ta mind vaatama tuleb.
Tol päeval mõistsin, et Vaim oli mulle raskel ajal lohutust pakkunud. Ma olin saanud tunnistuse, et mu venna vaim ei ole surnud. Ta on elus. Ta areneb endiselt oma igavikulises elus. Ma tean nüüd, et „[minu] vend tõuseb üles”15 sel suurepärasel hetkel, mil me kõik tänu Jeesuse Kristuse ülestõusmisele üles tõuseme. Lisaks on Kristus võimaldanud meil kõigil perekondadena taas ühineda ja tunda igavest rõõmu Jumala juures, kui otsustame Temaga pühasid lepinguid sõlmida ja neist kinni pidada.
President Nelson on õpetanud:
„Surmal on oluline osa meie igaveses olemasolus. Keegi ei tea, millal see tuleb, aga see on oluline Jumala suure õnneplaani jaoks. Tänu Issanda lepitusele on lõplik ülestõusmine reaalne ja kogu inimkonnal on igavese elu võimalus. ‥
Vahepeal aga leevendab surma astelt lahkunu kurvastavate omaste ‥ püsiv usk Kristusesse, täiuslik lootuse sära, armastus Jumala ja kõikide inimeste vastu ning sügav soov neid teenida. See usk, see lootus ja see armastus muudab meid kõlblikuks tulema püha Jumala juurde ja elama oma igaveste kaaslaste ja peredega igavesti koos Temaga.”16
Ma tunnistan, et kui Kristus ei oleks tõusnud surnuist või murdnud surma köidikuid, et haual ei oleks võitu ja surmal ei oleks astelt, siis ei oleks saanud olla ülestõusmist.
Aga ülestõusmine on olemas, seepärast haual ei ole võitu ja surma astel on alla neelatud Kristuses.
Tema on maailma valgus ja elu; jah, valgus, mis on lõputu, mida ei saa kunagi pimendada; jah, ja ka elu, mis on lõputu, nii et surma ei saa enam olla.”17
Jeesus Kristus ise on kuulutanud: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!”18
Tunnistan, et Jeesuse Kristuse lunastava lepituse ja hiilgava ülestõusmise kaudu saavad murtud südamed terveks, ängistusest saab rahu ja ahastusest lootus. Ta saab emmata meid oma halastuse käsivartega, trööstides, võimestades ja tervendades meid kõiki. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.