Ase majas

Vanem Gerrit W. Gong

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum

Jeesus Kristus kutsub meid nende ülestõusmispühade ajal Tema-sarnaseks halastajaks samaarlaseks saama ning Ta majast (Tema Kirikust) kõigile varjupaika tegema.

Kallid vennad ja õed! Kuigi mu isa suri 20 aastat tagasi, tunnen ma temast ikka ajuti puudust. Ülestõusmispühad lubavad, et ma näen teda jälle.

Ta käis mul külas, kui ma Inglismaal ülikoolis õppisin. Tema isasüda teadis, et ma igatsen kodu järele.

Isale meeldisid igasugused seiklused peale kulinaarsete seikluste. „Sööme Hiina toitu,” ütles ta isegi oma köögi poolest tuntud Prantsusmaal. Pikaaegse Kiriku patriarhina oli mu isa vaimne ja kaastundlik. Ühel õhtul, kui kiirabiautod valju sireeniga läbi Pariisi kihutasid, ütles ta: „Gerrit, linn nutab oma haavade pärast.”

Sel reisil kogesin ma ka teistsugust nuttu ja haavu. Üks noor naine müüs väikesest jäätisekärust jäätist. Ta vahvlikoonustesse mahtus vaid üks jäätisepall. Millegipärast tülitas teda keegi suurt kasvu mees. Karjudes ja tõugeldes lükkas ta jäätisekäru ümber ja ajas maha ta jäätisekoonused. Ma ei saanud midagi teha, kui ta oma saabastega koonustel tallus. Ma näen ikka veel seda noort naist tänaval põlvili, ahastuspisarad palgel purustatud vahvlitükke päästmas. Tema kujutis on jäänud mind kummitama ja meenutab mulle seda ebasõbralikkust, hoolimatust, mõistmatust, mida me liiga sageli üksteise vastu üles näitame.

Ühel pärastlõunal külastasime me isaga Pariisi lähedal suurt Chartres’ katedraali. Malcolm Miller,¹ kes on seda katedraali hästi tundev rahvusvaheline asjatundja, osutas Chartres’ kolmele vitraažakende komplektile. Ta ütles, et neil jutustatakse mingit lugu.

Esimestelt akendelt on näha Aadamat ja Eevat Eedeni aiast lahkumas.

Teistel akendel jutustatakse tähendamissõna halastajast samaarlasest.

Kolmandatel kujutatakse Issanda teist tulemist.

Kokkuvõttes kirjeldatakse neil vitraažakendel meie igavest rännakut. Seal kutsutakse meid kõigile Tema majas aset pakkuma.²

Aadama ja Eeva sarnaselt tuleme ka meie kibuvitsu ja ohakaid täis maailma.³

Meile tungitakse Jeeriko-teel kallale, meid haavatakse ja jäetakse valu kannatama.⁴

Kuigi me peaksime üksteist aitama, läheme me mis iganes põhjusel liiga sageli üksteisest mööda.

Kuid Halastaja Samaarlane jääb kaastundlikult seisma, seob meie haavad ning valab neile õli ja veini. Sakramendi sümbolid ja muud talitused, vein ja õli, suunavad meid vaimse tervenemise poole Jeesuses Kristuses.⁵ Halastaja Samaarlane tõstab meid oma eesli selga või kannab meid osal vitraažaknalugudel oma õlgadel. Ta toob meid öömajale, mis võib sümboliseerida Tema Kirikut. Öömajas ütleb halastaja samaarlane: „Kanna hoolt tema eest. ‥ Ma maksan sulle tagasi tulles.”⁶ Halastaja Samaarlane, meie Päästja võrdkuju, lubab naasta ülevuses ja hiilguses.

Jeesus Kristus kutsub meid nende ülestõusmispühade ajal Tema-sarnaseks halastajaks samaarlaseks saama ning tegema Ta majast (Tema Kirikust) varjupaiga, kus kõik elu hoopide ja tormide eest varju leiavad.⁷ Me valmistume Tema lubatud teiseks tulemiseks, kui teeme iga päev neile „vähemate ‥ seast”⁸, nagu teeksime Temale. „Nende ‥ vähemate” sekka kuulub igaüks meist.

Kui me Halastaja Samaarlasega öömajale saabume, õpime me Jeesuse Kristuse ja iseenda kohta viit asja.

Esiteks, me tuleme majja sellistena, nagu me oleme, igaüks oma nõrkuste ja puudustega. Kuid sellele vaatamata on meil kõigil midagi, millega panustada. Sageli avastatakse tee Jumala juurde üheskoos. Me kuulume kogukonnana kokku, olgu tegemist pandeemia, tormi, metsatulekahju, põua pealetungi või vaikse igapäevavajaduste täitmisega. Me saame inspiratsiooni ühistest nõupidamistest, igaühe, ka iga õe ja Vaimu hääle kuulamisest.

Kui meie süda muutub ja me saame Ta peegelpildi oma näoilmesse,⁹ mõistame me Tema ja iseenda osa Ta Kirikus. Temas leiame me selgust, mitte ebakõla. Temas leiame heategemise ajendi, heaolemise põhjuse ja võime üha paremaks saada. Temas avastame me usu, mis jääb püsima, isetuse, mis vabastab, muutuse, mis on hooliv, ja usalduse Jumala vastu. Tema majas tekib meil isiklik ja sügavam suhe Isa, Jumala ja Jeesuse Kristusega.

Ta loodab, et me aitame muuta selle maja kohaks, nagu Tal vaja on. Kui me pakume oma andeid ja anname endast parima, saame tuge ja õnnistust ka Tema vaimuandidest.¹⁰

Üks ustav vend, hispaania keele tõlk, ütles mulle: „Vanem Gong, ma teadsin Vaimu kaudu, mida te ütlete, ja tõlkisin seega keelte anniga.”

Usu ja kindluse annid tulevad ja ilmnevad eri olukorras erinevalt. Üks kallis õde leidis vaimset tröösti, kui ta abikaasa COVID-19 viiruse tõttu suri. Ta ütles: „Ma tean, et ma saan oma kalli abikaasaga jälle kokku.” Ühes teises koroonaviirusega seotud olukorras ütles teine kallis õde: „Tundsin, et pean paluma, et Issand ja arstid annaksid mu abikaasale veel veidi aega.”

Teiseks palub Ta meil muuta Tema maja paigaks, kust leida armulikkust ja kohta, kuhu kõik saavad kokku tulla ja kus on ruumi kõigile. Kõik Jeesuse Kristuse jüngrid on võrdväärsed, ükski rühm ei kuulu teise klassi.

Kõik on teretulnud sakramendikoosolekule, muudele pühapäevastele koosolekutele ja seltskonnaüritustele.¹¹ Me kummardame aupaklikult oma Päästjat üksteisest hoolides ja üksteisega arvestades. Me märkame ja tunnustame igaühte. Me naeratame, istume nende kõrvale, kes istuvad üksinda, õpime selgeks nimed, kaasame uusi usulepöördunuid, naasvaid vendi ja õdesid, noori naisi ja noori mehi, kõiki algühingulapsi.

Pannes end nende asemele, võtame me sõbralikult vastu sõpru, külastajaid, äsja kolinuid, toimekaid inimesi, keda kistakse liiga paljudesse eri suundadesse. Me leiname, rõõmustame ja oleme üksteise jaoks olemas. Kui me ei küüni oma ideaalideni ja meid kiirustatakse, me pole millestki teadlikud, oleme hukkamõistvad ja eelarvamustega, siis palume me üksteiselt andeks ja teeme paremini.

Üks Aafrikast pärit pere, kes elab nüüd Ühendriikides, ütles, et „Kiriku liikmed on olnud esimesest päevast peale sõbralikud ja lahked. Kõik on aidanud meil end koduselt tunda. Keegi pole vaadanud meie poole halvustavalt”. Pereisa sõnul „õpetatakse Piiblis, et evangeeliumijuured kannavad evangeeliumivilja”. „Ja mis puutub misjonäridesse, siis me tahame, et meie pojast ja tütrest sirguksid nendesarnased,” ütlesid see isa ja ema. Vennad ja õed! Võtkem kõiki Tema majas soojalt vastu.

Kolmandaks õpime me Tema majas, et täiuslikkus on Jeesuses Kristuses, mitte maailma täiuslikkuse taotluses. Maailma „postitamise jaoks täiuslikuks” filtreeritud ebareaalne ja ebaloomulik täiuslikkus tekitab meis küündimatustunnet, nagu oleksime teiste heakskiidu vangistuses. Vastupidiselt sellele teab meie Päästja Jeesus Kristus meie kohta kõike seda, millest me ei taha kedagi teist teavitada, ja armastab meid sellest hoolimata. Tema evangeelium võimaldab meile Ta lepitusohvri kaudu teist ja veel kolmandatki võimalust.¹² Ta kutsub meid kõiki olema halastajad samaarlased, mõistma vähem kohut ning olema iseenda ja teiste vastu andestavamad, püüdes samal ajal täielikumalt Ta käske pidada.

Kui me aitame üksteist, aitame me iseennast. Mu tuttavad elasid oma perega tiheda liiklusega tee ääres. Rändurid peatusid sageli, et neilt abi paluda. Ühel öösel kuulsid nad, kuidas keegi valjult nende uksele tagus. Nad olid väsinud ja muretsesid, kes see küll kell kaks öösel olla võiks, ning mõtisklesid, et äkki saab seekord keegi teine aidata. Kui koputamine ei lakanud, kuulsid nad hüüdu: „Tulekahju, teie maja taga põleb!” Halastajad samaarlased aitavad üksteist.

Neljandaks, Tema majas hakkame me kuuluma evangeeliumi kogukonda, mille keskmeks on Jeesus ja mis on ankurdatud taastatud tõe, elavate prohvetite ja apostlite ning Mormoni Raamatu külge, mis on teine tunnistus Jeesusest Kristusest. Ta toob meid oma majja ja ka oma kotta – pühasse templisse. Issanda koda on koht, kus nii, nagu haavatud mehe puhul Jeeriko teel, saab Halastaja Samaarlane meid puhtaks teha ja riidesse panna, meid Jumala juurde naasmiseks ette valmistada ja meid igaveseks Jumala perega liita. Tema templid on avatud kõigile, kes usuga ja kuulekalt Ta evangeeliumi järgi elavad.

Rõõm templist hõlmab eri pärandite, kultuuride, keelte ja põlvkondade vahelist evangeeliumi ühtsust. 17-aastane Max Harker jagas Utah’ osariigis Taylorsville’i templi ehituse avatseremoonial perekonna usupärandit, mis sai alguse kuus põlvkonda tagasi tema vanavanavanavanaisast Joseph Harkerist ja tema naisest Susannah Sneathist. Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumis võivad meist kõigist oma peres tugevad põlvkondadevahelised lülid saada.

Ja lõpuks, viiendaks, tunneme me rõõmu, et Jumal armastab oma eri päritolu ja eri oludest pärit lapsi kõigi rahvuste, hõimude ja keelte seas, kelle kõigi jaoks Ta majas ase on.

Viimase 40 aastaga on Kiriku liikmed üha üleilmsemad. Alates 1998. aastast on rohkem Kiriku liikmeid elanud väljaspool Ameerika Ühendriike ja Kanadat kui mainitud riikides. Eelduste järgi elab aastaks 2025 sama palju Kiriku liikmeid Ladina-Ameerikas kui Ühendriikides ja Kanadas. Isa Lehhi ustavate järeltulijate kokkukogunemine on prohvetliku kuulutuse täitumine. Ustavad pühad, sealhulgas teerajajate asulad, on üleilmses Kirikus püsiv pühendumuse hoidla.

Peale selle on enamik Kiriku täiskasvanud liikmetest hetkel vallalised, lesed või lahutatud. See on märkimisväärne muutus. See hõlmab enam kui pooli meie abiühinguõdesid ja enam kui pooli meie täiskasvanud preesterluse hoidjaid. Selline demograafiline trend on kehtinud Kirikus üleilmselt 1992. aastast peale ning Ühendriikides ja Kanadas alates aastast 2019.

Meie seis Issanda ees ja Tema Kirikus ei olene abielustaatusest, vaid sellest, kas meist on saamas ustavad ja vaprad Jeesuse Kristuse jüngrid.¹³ Täiskasvanud tahavad, et neisse suhtutakse kui täiskasvanutesse, ning vastutada ja panustada nagu täiskasvanud. Jeesuse Kristuse jüngreid tuleb kõikjalt. Neid leidub igasuguses kujus, suuruses, nahavärvis ja vanuses, igaühel neist on anded, õigemeelsed soovid ning tohutud õnnistamis- ja teenimisvõimalused. Me püüame järgida iga päev Jeesust Kristust meeleparanduseks vajaliku usu¹⁴ ja kestva rõõmuga.

Vahel ootame me selles elus Issanda järel. Me ei pruugi veel olla seal, kus me tulevikus olla loodame ja soovime. Üks pühendunud õde ütleb: „Ustav Issanda õnnistuste ootamine on püha seisund. Sellesse ei tule suhtuda kaastundlikult, üleolevalt ega laitvalt, vaid püha austusega.”¹⁵ Vahepeal elame me praeguses hetkes, ega oota, millal meie elu ükskord pihta hakkab.

Jesaja lubab: „Kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”¹⁶

Meie Halastaja Samaarlane lubab naasta. Kui me Tema viisil üksteise eest hoolitseme, tulevad ka imed. Kui tuleme murtud südame ja kahetseva vaimuga,¹⁷ leiame oma hääle Jeesuses Kristuses, kes meid mõistvalt oma kaitsvate käte vahele võtab.¹⁸ Pühad talitused pakuvad ühtekuuluvustunnet ja „jumalikkuse väg[e]”¹⁹, et pühitseda seda, mida me enda sees kavatseme ja oma tegudega välja näitame. Tema armastava helduse ja pikameelsuse tõttu saab Ta Kirikust meie maja.

Kui me Tema majas ruumi teeme ning kõik lahkelt vastu võtame, saab meie Halastaja Samaarlane meid meie tolmusel surelikkuseteel terveks teha. Täiusliku armastusega lubavad meie Isa ja Tema Poeg „rahu selles maailmas ja igaves[t] elu tulevases,”²⁰ – „et kus mina olen, saate olema teiegi,”²¹ Tunnistan sellest tänulikult Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.