Õnnistage Tema nimel
Meile antakse preesterlus, et võiksime õnnistada inimesi Issanda eest, tehes seda Tema nimel.
Mu kallid vennad, kaasteenijad Jumala preesterluses! Mul on au teile täna kõneleda. Tunnen teie vastu sügavat austust ja tänu. Kui ma teiega kõnelen ja kuulen teie suurest usust, siis tõden, et maailmas on üha suurenev preesterluse vägi, üha tugevamate kvoorumite ja ustavamate preesterluse hoidjatega.
Mulle antud minutite jooksul kõnelen neile teie seas, kes te soovite olla oma isiklikus preesterluse teenimises veelgi efektiivsemad. Te teate, et teile on antud ülesanne suurendada oma teenimiskutset.1 Kuid te ei pruugi teada, mida võiks kutse suurendamine teie jaoks tähendada.
Ma alustan kõige uuematest diakonitest, kuna nemad võivad tunda end kõige ebakindlamana selles, mida võib tähendab suurendada preesterluse teenimist. Äsja ametisse pühitsetud vanemad võiksid samuti kuulata. Ja see võib huvi pakkuda ka esimest nädalat kutses teenivale piiskopile.
Minu jaoks on õpetlik vaadata tagasi oma ajale diakonina. Ma tahaks, et keegi oleks mulle siis rääkinud seda, mida ma teiega jagan. Sellest oleks olnud abi kõigis preesterluse ülesannetes, mis mulle sellest ajast peale antud on – isegi nendes, mida mulle antakse tänasel päeval.
Mind pühitseti diakoniks nii väikeses koguduses, et mina olin seal ainuke diakon ja minu vend Ted oli seal ainuke õpetaja. Me olime selle koguduse ainuke perekond. Terve kogudus kohtus meie kodus. Minu ja minu venna preesterluse juht oli uus uskupöördunu, kes oli ise äsja preesterluse saanud. Ma arvasin tookord, et minu ainuke preesterluse kohustus oli oma söögitoas sakramenti jagada.
Kui minu pere Utah’sse kolis, leidsin end suurest kogudusest, kus oli palju diakoneid. Esimesel sakramendikoosolekul selles koguduses vaatasin, kui täpselt diakonid – keda paistis olevat terve armee – sakramenti jagades liikusid, nagu hästi treenitud meeskond.
Kartsin sedavõrd, et järgmisel pühapäeval läksin varakult kogudusehoonesse, et olla omaette, nii et keegi teine mind ei näinud. Mäletan, et see oli Salt Lake Citys asuv Yalecresti kogudus ja selle territooriumil oli üks skulptuur. Läksin skulptuuri taha ja palvetasin tulihingeliselt abi saamiseks, et mitte valesti käituda, kui võtsin sisse oma koha sakramendi jagamises. See palve sai vastuse.
Kuid nüüd tean, et on parem viis palvetada ja mõelda, kui püüame oma preesterluse teenimises kasvada. See teadmine on tulnud minu arusaamisest, miks inimestele preesterlus antakse. Meile antakse preesterlus, et võiksime õnnistada inimesi Issanda eest, tehes seda Tema nimel.2
Alles aastaid pärast diakonina teenimist sain teada, mida see praktiliselt tähendab. Näiteks ülempreestrina teenides määrati mind külastama ühe hooldekodu sakramendikoosolekut. Mul paluti sakramenti jagada. Selle asemel, et mõelda sakramendi jagamise protsessi või täpsuse peale, vaatasin hoopis iga vana inimese nägu. Nägin neist paljusid pisaraid valamas. Üks naine võttis mul varrukast kinni, vaatas üles ja ütles valjusti: „Suur tänu sulle, suur tänu.”
Issand oli õnnistanud Tema nimel tehtud teenimist. Tol päeval olin palunud, et sünniks selline ime, selle asemel, et paluda, et võiksin oma osa hästi teha. Palvetasin, et inimesed tunneksid Issanda armastust minu armastava teenimise kaudu. Olen õppinud, et see on teiste Tema nimel teenimise ja õnnistamise võti.
Mul oli hiljuti kogemus, mis mulle sellist armastust meenutas. Kui kõik Kiriku koosolekud COVID-19 pandeemia tõttu katkestati, võttis üks teeniv vend oma vanemate kvoorumi juhatajalt vastu ülesande õnnistada ja viia sakramenti õele, keda ta teenis. Kui vend naisele helistas, et sakramendi toomist pakkuda, võttis naine pakkumise puigeldes vastu, sest ei tahtnud meest sellisel ohtlikul ajal kodust välja sundida ning uskus, et elu peagi taas vanaviisi edasi läheb.
Kui vend sel pühapäevahommikul naise koju saabus, oli naisel talle palve. Kas nad võiksid minna naabermajja ja viia sakramenti ka naise 87-aastasele naabrile? Piiskopi volitusel nõustus mees sellega.
Mitu, mitu nädalat, hoolikalt teistega distantsi hoides ning teisi ettevaatusabinõusid rakendades, kohtus see väike rühm igal pühapäeval lihtsaks sakramenditalituseks. Vaid mõni tükk murtud leiba ja mõni veetops, kuid palju pisaraid, mida valati armastava Jumala headuse eest.
Aja möödudes said see teeniv vend, tema pere ning õde, keda ta teenis, kirikusse naasta. Kuid ettevaatuse mõttes pidi too 87-aastane lesknaine koju jääma. Teeniv vend – pidage meeles, et tema ülesanne oli hoolitseda lesknaise naabri, mitte selle vanemaealise õe eest – külastab siiani vaikselt igal pühapäeval lesknaise kodu, et pühakirjad ja väike leivatükk käes talle Issanda õhtusöömaaja sakramenti viia.
Tema preesterluse teenimine, nagu oli ka minu teenimine hooldekodus, on ajendatud armastusest. See teeniv vend uuris hiljuti oma piiskopi käest, kas nende koguduses on veel teisigi, kelle eest ta hoolitseda võiks. Selle venna soov suurendada oma preesterluse teenimist on kasvanud, ta teenib Issanda nimel ja viisil, mis on peaaegu täielikult teada vaid Temale. Ma ei tea, kas see teeniv vend palvetas, nagu mina seda tegin, et inimesed, keda ta teenib, tunneksid Issanda armastust, kuid kuna tema teenimine on tehtud Issanda nimel, on selle tulemus sama.
Samasugused imelised tulemused on sellel, kui ma palvetan enne preesterluse õnnistuse andmist kellelegi, kes on haige või vajab abi. Kord leidis see aset haiglas, kus kannatamatud arstid innustasid mind neil eest ära tulema– enam kui innustasid, käskisid mul ära tulla –, et nad saaksid tööd teha, selle asemel et anda mulle võimalus preesterluse õnnistust anda. Ma jäin kohale ja andsin õnnistuse. Ja see väike tüdruk, keda ma sel päeval õnnistasin ja kelle arstid arvasid surevat, jäi elama. Olen tänulik selle hetke eest tol päeval. Ma ei lasknud omaenda tunnetel segada, vaid tundsin, et Issand soovis, et see väike tüdruk õnnistuse saaks. Ja ma teadsin, milline see õnnistus olema peab: ma õnnistasin teda, et ta terveks saaks. Ja ta sai terveks.
See on juhtunud mitmel korral, kui olen andnud õnnistust inimesele tema näilisel surivoodil, pereliikmed voodi ümber lootmas tervendamise õnnistust. Isegi kui mul on vaid hetk aega, ütlen alati palve, et teada, milline õnnistus on Issandal varuks, mille saan Tema nimel anda. Ja ma küsin, et teada, kuidas Tema soovib seda inimest õnnistada, ja mitte seda, mida mina või kõrvalseisjad soovivad. Minu kogemus on olnud, et isegi kui see õnnistus ei ole see, mida teised endale või lähedasele soovivad, puudutab Vaim südameid, et pettumuse asemel hoopis leppimist ja tröösti kogeda.
Sama inspiratsiooni saavad patriarhid, kui nad paastuvad ja palvetavad, et saada juhatust ning anda õnnistus, mis Issandal selle inimese jaoks varuks on. Taas olen kuulnud õnnistusi, mis üllatasid mind ja õnnistust saavat inimest. On selge, et see õnnistus tuli Issandalt – nii selles sisalduvad hoiatused kui ka Tema nimel antud lubadused. Patriarhi palvetamine ja paastumine said Issandalt tasutud.
Piiskopina õppisin väärilisuse vestlusi tehes palvetama, et Issand aitaks mul tunnetada, mida Ta teatud inimese heaks soovis, ning olin hoolas, et minu enda arvamus tema antud inspiratsiooni ei varjutaks. See on raske, kui Issand soovib armastuses kedagi noomida. See, et eristada Issanda tahet meie enda ja teise inimese soovidest, nõuab pingutust.
Usun, et võime suurendada oma preesterluse teenimist terve elu jooksul ja ehk veel ka pärast seda. See sõltub meie usinatest püüdlustest teada Issanda tahet ja isiklikest pingutustest kuulda Tema häält, et võiksime paremini teada, mida Ta soovib selle inimese heaks, keda me Tema nimel teenime. See suurendamine tuleb väikeste sammude haaval. See võib tulla aeglaselt, kuid ei jää tulemata. Issand lubab seda meile:
„Sest need, kes on ustavad, nii et nad saavad need kaks preesterlust, millest ma olen rääkinud, ja suurendavad oma kutset, pühitsetakse Vaimu poolt nii, et nende kehad uuendatakse.
Neist saavad Moosese ja Aaroni pojad ja Aabrahami seeme, ja kirik ja kuningriik ning Jumala äravalitud.
Ja samuti kõik need, kes võtavad vastu selle preesterluse, võtavad vastu minu, ütleb Issand.”3
Ma tunnistan, et preesterluse võtmed taastati prohvet Joseph Smithile. Issanda teenijad ilmusid taevast, et taastada preesterlus nende suurte sündmuste pärast, mida oleme näinud ja mis meil ees seisavad. Iisrael kogutakse kokku. Issanda rahvas saab Tema teiseks tulemiseks ette valmistatud. Taastamine jätkub. Issand ilmutab oma prohvetitele ja oma teenijatele rohkem oma tahet.
Võite tunda end väikesena võrreldes selle suurusega, mida Issand teeb. Kui see on nii, siis kutsun teid palvemeelselt küsima Issandalt, kuidas Tema teid näeb. Ta tunneb teid isiklikult, Ta andis teile preesterluse, ja see, et te tõusete ning preesterlust suurendate, on Tema jaoks oluline, sest Ta armastab teid ja usaldab, et te õnnistate Tema nimel inimesi, keda Ta armastab.
Ma õnnistan teid nüüd, et te võiksite tunda Tema armastust ja usaldust. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.