Valgus hoiab ühte valgusega
Kui tugevdame usku Kristusesse, saame intensiivsemalt valgust, kuni see hajutab kogu pimeduse.
Mu kallid vennad ja õed! Rõõmustan koos teiega sellel õnnistatud ülestõusmispühal, mõeldes hiilgavale valgusele, mis koitis maa peal tänu meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ülestõusmisele.
Oma sureliku teenimistöö ajal kuulutas Jeesus: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!”1 Kristuse Vaim „on kõigis asjades [ja] annab elu kõikidele asjadele”.2 See saab võitu pimedusest, mis meid muidu ümbritseks.
Aastaid tagasi läksin oma kahe pojaga seiklusi otsides koos ühe Noorte Meeste rühmaga Moaning Caverni koopasse, mis on saanud oma nime heli järgi, mis kunagi selle suudmest kajas. Koobas on korstnakujuline ja avaneb 55 meetri sügavusse vertikaalsesse kambrisse, mis on California suurim üksik koobaskamber.
Alla on ainult kaks teed: ohutu keerdtrepp või köiega koopa põrandale laskumine. Meie poegadega valisime köiega laskumise. Mu vanem poeg läks esimesena, mina ja noorem poeg sihilikult viimasena, et laskuksime koos.
Kui giidid olid meid juhendanud ja rakmetesse ning rakmed omakorda tugeva köie külge kinnitanud, astusime tagurpidi, kuni seisime väikesel äärel ja kogusime julgust, kuna see oli viimane koht, kus sai veel meelt muuta, ja viimane koht, kus võisime näha koopasuust paistvat päikesevalgust.
Järgmine samm tagasi heitis meid sügavasse koopasse, mis oli nii pikk ja lai, et sinna mahuks Ameerika Ühendriikide Vabadussammas. Seal me rippusime aeglaselt pööreldes, kuni silmad kohanesid suhtelise pimedusega. Laskumist jätkates valgustas elektritulede kuma hämmastavat sädelevatest stalagmiitidest ja stalaktiitidest seina.
Äkki kustusid ilma hoiatuseta tuled täielikult. Kuristiku kohal rippudes ümbritses meid nii sügav pimedus, et me ei näinud isegi oma käsi, mis meie ees trossi hoidsid. Kohe hüüdis üks hääl: „Isa, isa, kus sa oled?”
„Ma olen siin, poeg, olen siinsamas,” vastasin ma.
Ootamatu pimendamine oli mõeldud demonstreerima, et ilma elektrita oli koopa pimedus läbimatu. See õnnestus; me võisime tunda seda pimedust. Kui tuled taas sisse lülitati, alistus pimedus kohe, kuna pimedus peab alati alistuma, isegi kõige nõrgemale valgusele. Poegadele ja minule jäi mälestus pimedusest, mida me polnud varem tunda saanud, suurem tänulikkus valguse eest, mida me kunagi ei unusta, ja kindlus, et me pole kunagi pimeduses üksinda.
Meie laskumine sellesse koopasse kujutab mõnes mõttes meie teekonda läbi surelikkuse. Lahkusime taeva hiilgavast valgusest ja laskusime unustuse eesriiet läbides pimedasse maailma. Meie Taevane Isa ei jätnud meid pimedusse, vaid lubas teekonnal valgust oma armastatud poja, Jeesuse Kristuse kaudu.
Me teame, et päikesevalgus on elutähtis kõigele elavale maa peal. Meie vaimse elu jaoks on sama oluline valgus, mis kiirgab meie Päästjalt. Oma täiuslikus armastuses annab Jumal Kristuse Valguse igale inimesele, „kes tuleb maailma”3, et nad võiksid „eristada head halvast”4 ja saada õhutust teha „pidevalt head”5. See valgus, mis ilmutab ennast selle kaudu, mida me sageli nimetame oma südametunnistuseks, kutsub meid alati tegutsema ja olema parem, olema meie parim mina.
Kui tugevdame usku Kristusesse, saame intensiivsemalt valgust, kuni see hajutab kogu pimeduse, mis meie ümber võib koguneda. „See, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust ning see valgus kasvab üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev.”6
Kristuse Valgus valmistab meid ette Püha Vaimu mõjuks, mis on Jumala vägi meid evangeeliumi tões veenda.7 Jumaluse kolmas liige, Püha Vaim, on vaimisik.8 Kõige suurem valgus, mida Taevane Isa teile surelikkuses saadab, tuleb Püha Vaimu kaudu, kelle mõju „valgustab su meelt [ja] täidab su hinge rõõmuga”.9
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ristitakse teid taastatud preesterluse volitusega vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks. Seejärel pannakse käed teie pea peale ja teile antakse see imeline „sõnulseletamatu Püha Vaimu [and]”10.
Pärast seda, kui teie soovid ja teod keskenduvad lepingurajale, on Püha Vaim kui valgus teie sees, ilmutab tõde ja tunnistab sellest11, hoiatab ohu eest, trööstib12 ja puhastab13 ning toob rahu14 teie hingele.
Kuna „valgus hoiab ühte valgusega”15, aitab Püha Vaimu pidev kaaslus teil teha valikuid, mis hoiavad teid valguses; ja vastupidiselt sellele, valikud, mis on tehtud ilma Püha Vaimu mõjuta, viivad teid varjudesse ja pimedusse. Vanem Robert D. Hales õpetas: „Valguse käes saadakse pimedusest võitu ja see peab lahkuma. ‥ Püha Vaimu vaimse valguse kohalolul lahkub Saatana pimedus.”16
Kas ma võiksin soovitada, et võib-olla on just praegu aeg endalt küsida: kas minu elus on seda valgust? Kui ei, siis millal ma seda viimati tundsin?
Nii nagu päikesevalgus iga päev üle maa valgub, et elu uuendada ja toetada, saate teie iga päev enda sees valgust heledamaks muuta, kui otsustate järgida Teda – Jeesust Kristust.
Teile lisatakse tilk päikesepaistet iga kord, kui otsite palves Jumalat, uurite pühakirju, et „Teda kuulda”17, tegutsete meie elavate prohvetite juhiste ja ilmutuse järgi ning kuuletute ja peate kinni käsust kõndida „kõigis Issanda talitustes”.18
Iga kord, kui meelt parandate, kutsute oma hinge vaimset päikesevalgust ja oma ellu rahu. Kui võtate igal nädalal sakramenti, et võtta endale Päästja nime, et Teda alati meeles pidada ja Tema käske järgida, paistab Tema valgus teie sees.
Teie hinges särab päike iga kord, kui jagate evangeeliumi ja oma tunnistust. Iga kord, kui teenite üksteist nii, nagu seda tegi Päästja, on teie südames tunda Tema soojust. Taevase Isa valgus on alati Tema pühas templis ja kõigi peal, kes viibivad Issanda kojas. Tema valgust teis tugevdatakse teie lahkete, kannatlike, andestavate ja ligimesearmastuse tegudega ning seda on näha teie õnnelikus näos. Teisest küljest käime varjus, kui oleme liiga kiired vihastama või liiga aeglased andestama. „Kui hoiate oma näo päikese poole, siis ei jää varjudel muud üle kui teie selja taha langeda.”19
Kui elate nii, et olla Püha Vaimu kaasluse väärilised, siis te tõepoolest „[suurendate] oma vaimset võimekust ilmutust saada”.20
Elu toob väljakutseid ja tagasilööke ning me kõik peame seisma silmitsi süngete päevade ja tormidega. Kui laseme kõige selle ajal „Jumalal oma elus valitseda”21, siis ilmutab Püha Vaimu valgus, et meie katsumustel on eesmärk ja tähendus, et nad muudavad meid lõpuks paremaks, täielikumaks inimeseks, kellel on kindlam usk ja helgem lootus Kristusesse, teades, et Jumal oli meie elu süngetel aegadel alati meiega. Nagu president Russell M. Nelson meid õpetas: „See suurenev pimedus, mis viletsusega kaasas käib, muudab Jeesuse Kristuse valguse veelgi eredamaks.”22
Meie elus on aegu, mis võivad tuua nii ootamatuid kui ka ebasoovitavaid olukordi. Kui see on juhtunud patu tõttu, siis tõmmake eest pimeduse eesriie ja pöörduge kohe Taevase Isa poole alandlikult, murtud südame ja kahetseva vaimuga ning parandage meelt. Ta kuuleb teie siiraid palveid. Tulge täna julgelt „[Tema] ligi ja [Tema tuleb] teie ligi”.23 Te ei ole kunagi liiga kaugel Jeesuse Kristuse lepituse tervendavast väest.
Mina olen sündinud headest vanematest ja ustavatest esivanematest, kes reageerisid Jeesuse Kristuse valgusele ja Tema evangeeliumile ning see õnnistas nii nende kui ka neile järgnenud põlvkondade elu vaimse vastupidavusega. Mu isa rääkis sageli oma isast Milo T. Dychesist ja jagas, kuidas tema usk Jumalasse oli talle valguseks nii päeval kui ka öösel. Vanaisa oli metsavaht ja sõitis sageli üksi mägedes, usaldades oma elu kahtlemata Jumala juhatuse ja hoole alla.
Ühel hilissügisel oli vanaisa üksi kõrgel mägedes. Talv oli juba oma nägu näidanud, kui ta saduldas ühe oma lemmikhobuse, vana Printsi, ja sõitis saeveskisse, et palke mõõta, enne kui need saematerjaliks tehti.
Õhtuhämaruses lõpetas ta töö ja ronis tagasi sadulasse. Selleks ajaks oli temperatuur langenud ja mäge haaras äge talvine lumetorm. Kuna tal ei olnud valgust ega rada, mis teda juhataks, pööras ta hobuse sinna suunda, mille arvas tagasi metsavahimajja viivat.
Pärast pimedas mitme kilomeetri läbimist aeglustas Prints sammu ja peatus. Vanaisa sundis Printsi korduvalt edasi minema, kuid hobune keeldus. Nende ümber keerlevas pimestavas lumetormis mõistis vanaisa, et vajab Jumala abi. Nagu ta oli teinud terve oma elu, palus ta alandlikult „usus, ilma kahtlemata”.24 Vaikne, tasane hääl vastas: „Milo, lase Printsil teed juhtida.” Vanaisa kuuletus ja kui ta ohjad lõdvaks laskis, keeras Prints ringi ja kiirustas teisele poole. Mitme tunni pärast jäi Prints uuesti seisma ja langetas pea. Läbi tuiskava lume nägi vanaisa, et nad on turvaliselt metsavahimaja väravasse jõudnud.
Hommikupäikese käes läks vanaisa mööda õrnalt lumel paistvaid Printsi jälgi tagasi mäele. Ta tõmbas sügavalt hinge, kui leidis koha, kus oli juhtimise Printsile üle andnud: see oli kõrge kaljuäär, kus üks samm edasi oleks nii hobusele kui ka ratsanikule mäest alla kukkudes surmaga lõppenud.
Selle ja paljude teiste kogemuste põhjal andis vanaisa nõu: „Parim ja suurim partner, kes teil kunagi on, on teie Taevane Isa.” Kui isa mulle vanaisa lugu rääkis, mäletan, et ta tsiteeris pühakirjakohta:
„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!
Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!”25
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on igavene valgus, mis „paistab pimeduses”.26 Ei ole pimedust, mis suudaks seda valgust kunagi maha suruda, kustutada, selle üle võimust võtta või seda ära võita. Taevane Isa pakub vabalt seda valgust teile. Te pole iialgi üksinda. Ta kuuleb ja vastab igale palvele. Ta on „kutsunud [teid] pimedusest oma imelise valguse juurde”.27 Kui küsite: „Isa, isa, kus sa oled?” Siis vastab Ta alati: „Ma olen siin, mu laps, olen siinsamas.”
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus täitis Taevase Isa plaani meie Päästja ja Lunastajana.28 Ta on meie valgus, meie elu ja meie tee. Tema valgus ei kustu kunagi.29 Tema au ei lõpe iialgi, Tema armastus teie vastu on igavene – eile, täna ja alati. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.