Vanem Ulisses Soares: Mees, kelles ei ole kavalust
Jeesuse teenimistöö alguspäevil, mil ta valis endale apostleid, nägi ta Naatanaeli enda juurde tulemas. Ta tunnetas koheselt tema headust ja teatas: „Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!”1
Jeesus teadis, et Naatanael on mees, kel on puhas süda, ausad kavatsused ning kelles pole silmakirjalikkust ega pettust. Issand armastab õigemeelset rikkumatust ja kutsus Naatanaeli apostliks.2
Ulisses Soares on nagu vana aja Naatanael ning Päästja on ka tema kutsunud.
„Mu vanemate valgus”
Ulisses, neljast vennast noorim, on sündinud Brasiilias São Paulos 2. oktoobril 1958. Ta kasvas üles vaestes oludes, kuid tema vanemad Apparecido ja Mercedes Carecho Soares olid auväärsed ja töökad inimesed, kes võtsid tõsimeeli kuulda misjonäre. Nad liitusid Kirikuga 1965. aastal, mil Ulisses oli kuuene.
„Vend Apparecido pole kunagi üheltki koosolekult puudunud,” ütles Osiris Cabral, kes teenis vaiajuhatajana ajal, mil Ulisses oli veel noor mees. „Ka Mercedes oli väga ustav. Ulisses on pärinud oma vanemate pühendumuse.”
Ulisses Soares kasvas üles Kirikus, järgides oma vanemate Apparecido ja Mercedes Soarese valgust (vasakul). Ulisses usaldas vastuseisust hoolimata Issandat ja õppis juba poisina toetuma Päästjale ja Tema evangeeliumile.
Ulissese loomuldasa hea süda lõi Issandat tundma õppides tõeliselt õitsele. „Ma kasvasin üles Kirikus, järgides oma vanemate valgust,” on vanem Soares öelnud. Seda valgust järgides kasvas tema tunnistus tugevaks, hoolimata vastuseisust.
„Olin oma koolis ainus Kiriku liige ning teised poisid püüdsid mind alati mõjutada tegema asju, mis olid valed,” ütles ta. „Pidin õppima end nendes katsumustes kaitsma, kuid usaldasin alati kogu südamest, et Issand mind aitab. Õppisin noore mehena, et kui teen enda osa, siis teeb ka Issand enda osa. Kuid tuleb kõvasti Tema käest ja Tema evangeeliumist kinni hoida.”
Kui Ulisses oli 15, palus tema piiskop tal õpetada noorte pühapäevakooli. Üks õppetund, mille ta andis, keskendus evangeeliumist tunnistuse saamisele. Ulisses oli uurinud Mormoni Raamatut, alati tundnud, et Kirik on õige, ja uskunud Päästjasse Jeesusesse Kristusesse.
Õppetundi ette valmistades soovis ta, et võiks klassile evangeeliumi õigsusest kogu südamest tunnistada. „Uurisin ja palvetasin kogu hingest,” meenutab vanem Soares. „Olles maha põlvitanud, tuli mu südamesse väga sulnis tundmus, vaikne hääl, mis kinnitas mulle, et olen õigel rajal. See oli nii tugev, et ma ei saanud enam kunagi kahelda.”
Kui Ulisses kasvas, õppis ta, et kui teha rohkem, kui on oodatud või palutud, siis Issand õnnistab heldelt. Üks sedalaadi õppetund sai talle osaks, kui ta valmistus misjoniks. Ulissesega vestlusi pidades rõhutas piiskop talle, kui tähtis on kuuletuda käskudele ja elada vääriliselt. Ta rõhutas ka rahalise ettevalmistuse tähtsust.
Tänapäeval maksavad Brasiiliast pärit misjonärid oma misjoni eest osaliselt, aga paljud ka täielikult ise. Misjonäriikka jõudes otsustas Ulisses, et teenib misjoniks vajaliku summa ise täies ulatuses. Pannes rakkesse isa väikeettevõttes töötades omandatud usinuse ja oskuse kiiresti trükkida, leidis Ulisses päevatöö firmas, mis koostas palgalehti.
Olles läbinud raske sisseastumiseksami, alustas ta õhtuseid õpinguid tehnikakeskkoolis raamatupidamise erialal. Olles iga kuu maksnud ära kümnise, pani ta raha kõrvale ka misjoniks. Aasta pärast viidi ta ettevõttes üle raamatupidamise osakonda.
„Nii ma saingi säästa raha misjoni jaoks,” ütles vanem Soares. „Ja kolme aasta jooksul enne misjonit ostsin ma iga kuu midagi, mida selleks vajasin – särgi, püksid, paari sokke, lipsu, kohvri.” Ta vajas ning sai tunda ka suurt armastust oma vanemate ja kohalike juhtide poolt.
Ulisses kutsuti teenima Brasiilia Rio de Janeiro misjonile. Misjoni esimese osa teenis ta juhataja Helio da Rocha Camargo juhatusel, kellest sai hiljem esimene Brasiiliast kutsutud üldjuht. Ulissese misjon algas 1978. aasta alguses. Hiljem samal aastal pühitses president Spencer W. Kimball (1895–1985) São Paulos esimese Ladina-Ameerika templi.
Jaanuaris 1980 istusid Ulisses ja tema kaaslane, kes samuti polnud veel templiandi saanud, Rio de Janeiros bussi peale, et kaheksa tunni kaugusele Brasiilia São Paulo templisse sõita. Seal kohtus ta oma vanemate ja vendadega ning Soarese perekond pitseeriti ajaks ja igavikuks kokku. Ulissesel on need viis São Paulo templis koos viibitud tundi alatiseks meeles. Sama päeva õhtul naasid tema ja ta kaaslane misjoniväljale.
Jumala seadmine esikohale
Ulissest saatis misjonil edu ning see tugevdas tema tunnistust veelgi. Koju tagasi tulnud, leidis ta tööd ja alustas kohalikus ülikoolis õpinguid raamatupidamise ja majanduse erialal.
Ta oli umbes seitse kuud kodus olnud, kui sattus mitme vaia tantsuõhtul kokku endise õde Morgadoga. Ulisses oli varem mõnda aega tema tsoonijuhina teeninud ning nüüd veetsid nad õhtu koos uudiseid vahetades ja misjonilugusid meenutades. Kolm nädalat hiljem hakkasid nad kohtamas käima.
Rosana Fernandes Morgado oli kaheksane, kui tema vanem õde Margareth hakkas teda endaga kirikusse kaasa võtma. Lõpuks andis isa neile kahele ustavale Kirikuga tutvujale loa saada ristitud, kuid kumbki pidi ootama, kuni sai 17-aastaseks. Rosana käis kirikus üheksa aastat, enne kui tal lubati ristitud saada.
Ulisses elas São Paulo põhjaosas ning Rosana koos vanematega linna lõunapoolses otsas. Sõit bussi ja metrooga läbi tohutu suure linna võttis aega kaks kuni kolm tundi. Õnneks elas vanemate lähedal Margareth oma abikaasa Claudioga.
„Kui Ulisses nädalavahetustel Rosannaga kohtama tuli, oli tal raske hilja õhtul koju tagasi minna,” meenutab tulevast naise õemeest Seitsmekümnes teeniv üldjuht vanem Claudio R. M. Costa. Nii kutsusid nad Margarethiga Ulissese pärast kohtinguid ööseks enda poole. „Me adopteerisime ta mõneks ajaks,” lisab vanem Costa.
„Magamisasemeks oli tal meie elutoa diivan,” ütles õde Costa. „Olime äsja abiellunud ja nii polnud meil ühtegi üleliigset tekki. Aga ta kasutas tekina üht vana kardinat, mis meil oli. Ta oli õnnelik, sest võis järgmisel päeval taas Rosanat näha. Ta oli mu õe vastu hea ja meeldis ka mu vanematele väga.”
Ulisses ja Rosana abiellusid Brasiilia São Paulo templis 30. oktoobril 1982.
Vanem ja õde Soarese vastastikune armastus, imetlus ja austus saavad ilmseks igaühele, kes nendega veidigi aega koos viibib. Vanem Soarese jaoks on Rosana „olnud eeskuju headusest, armastusest ja täiuslikust pühendumusest Issandale, mulle ja mu perele”.3 Õde Soarese jaoks on Ulisses „taevane and”.
Õde Soares lisab: „Ta on olnud alati jäägitult kohusetundlik ja õigemeelne, ta on alati oma pere eest hästi hoolitsenud ja mind väga kenasti kohelnud. Ta on kõikides oma Kiriku kutsetes endast parima andnud. Ta läheb ja ta teeb. Ta seab Jumala asjad oma elus alati esikohale. Ma armun temasse üha uuesti, kuna tean, et kui ta seab Jumala asjad esikohale, seab ta ka minu esikohale.”
Oma naise kohta ütleb vanem Soares: „Ta on meie pere kangelanna ja tiivustaja. Ta on kõikidega armastav, lahke ja kannatlik. Ta liidab meid perena ja näeb igaühes head. Tema roll minu elus toimunu puhul on olnud tohutu. Oma kutse kohta Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse ütlesin talle naljaga pooleks: „Sina oled selles süüdi, sest sina oled mu elus evangeeliumi väge nii palju suurendanud.””
Suur süda
Gustavo, Soareste vanim laps, meenutab ööd, mil ta poisina oma vanemate sõna ei kuulanud ja kodust välja hiilis, et São Paulo iga-aastast pidustust Festina Juninat vaatama minna.
„Veetsin suures rahvasummas lõbusasti aega, kui kuulsin teadustajat mind ette kutsumas,” ütles ta. „Siis nägin ma isa.”
Ta vanemad olid end haigeks muretsenud, kuid selle asemel, et Gustavoga pahandada, kallistas Ulisses teda kõvasti.
„Nad vestlesid temaga tõsiselt ärakadumisest, kuid mu vanemad kohtlesid mind austusega,” meenutab Gustavo. „Tundsin end kaitstuna ja teadsin, et nad tõesti armastavad mind.”
Ulisses on pühendunud perekonnale. Hoolimata aastatepikkusest tihedast töö- ja reisigraafikust on ta leidnud aega, et luua kõigi oma lastega tugev side.
Kui vanem Soarest 31. märtsil 2018 Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena toetati, polnud vist keegi nii üllatunud kui Gustavo ja tema kaks õde Lethicia Caravello ja Nathalia Soares Avila. Ent kui apostliks saadakse tänu armastusele, töökusele, empaatiale ja alandlikkusele, siis ütlevad nad, et mõistavad, miks Issand just nende isa kutsus.
„Kui Jeesus oma apostleid kutsus, ei valinud ta kõige haritumaid varisere, Ta valis kalurid,” ütles Lethicia. „Mu isa ja ema on samasugused. Nad usaldavad Issandat täielikult ja Tema kasutab neid, et teha oma tööd, kuna Ta teab, et nad on isetud, nõus kõvasti tööd tegema ja piisavalt alandlikud, et lasta end korrigeerida.”
Nathalia sõnul aitab tal Päästja eriline tunnistaja olla tema suur süda. „Tal on süda õiges kohas,” ütleb ta. „Ta tunneb taevast väge, ta armastab kõiki ja tahab teha seda, mis on õige.”
„Kõik saab korda”
Kui vanem Soares teenis aastatel 2000–2003 Portugali Porto misjoni juhatajana, sai ta tuntuks portugalikeelse fraasiga „Tudo vai dar certo” ehk „Kõik saab korda”.
„Ta õpetas seda meile,” meenutab Ty Bennett, üks tema misjonäridest. „Ta elab usu ja optimismiga, et kui teeme seda, mida Issand soovib, et teeksime, siis saab kõik korda.”
„Ta õpetas oma misjonäridele ka seda, et nad ei kasutaks sõnu raske või võimatu,” meenutab Richard Shields, veel üks tema misjonäridest. „Me nimetasime neid asju proovilepanekuteks. See nõuanne on muutnud mu elu, sest olen hakanud raskuste või võimatute olukordade asemel nägema proovilepanekuid, mida ületada.”
Sedasorti usk ja optimism pole võrsunud jõudeelust. Vanem ja õde Soares teavad hästi, mida tähendavad puudusest tekkiv nördimus, pikkade töö- ja koolipäevade väsimus, põdura tervisega seotud katsumused ning nurisünnituse, surnult sündinud lapse ning õdede-vendade ja vanemate kaotamisega kaasnev südamevalu.
Kuid elurännakul on nad uskunud vanem Soarese lemmikühakirjakohta: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele.”4
„Katsumused on osa meie arengust,” ütleb vanem Soares. „Kui aga oleme katsumustes kannatlikud, kui õpime tulema toime elu proovilepanekutega ning kui püsime ustavad, siis Issand soosib meid ja õnnistab meid lubatud õnnistustega.”
„Ja kui hoiame tugevalt kinni raudkäsipuust, siis ei jäta Issand meid üksi,” lisab ta.
„Elu proovilepanekutest aitab jagu saada järjepidevus käskudest, evangeeliumist ja pühakirjadest kinni hoidmisel,” tunnistab vanem Soares. „Kui me palves põlvitame, siis on Ta meiega ja juhatab meid. Ta annab meile mõtteid, kuhu minna ja mida teha. Kui oleme kuulekad ja alandlikud, siis vastab Issand meie palvetele.”
Pühendunud jünger
Ulisses Soares on võimekas ja ette valmistunud mees. Tema haridus, muuhulgas magistrikraad ärijuhtimises, valmistas ta ette töötama raamatupidaja ja audiitorina Brasiilia rahvusvahelistes korporatsioonides. Need kogemused valmistasid teda ette töötama Kiriku finantsosakonnas, mis omakorda valmistas teda ette saama 31-aastaselt Kiriku noorimaks ajalike asjade osakonna juhatajaks. See ettevalmistus kulus talle marjaks ära misjonijuhatajana ja 2. aprillil 2005 saadud kutses seitsmekümnena.
Enne 6. jaanuaril 2013 saadud kutset Seitsmekümnete juhatuses teenis vanem Soares Brasiilia piirkonna juhatuses nii nõuandja kui ka juhatajana ning Kagu-Aafrika piirkonna juhatuses nõuandjana. Seal teenis ta endise seitsmekümne, vanem Dale G. Renlundi nõuandjana. Vanem Renlund, nüüd Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, väärtustab nende ühist aega.
„Vanem Soares on rõõmsameelne, kindlameelne ja pühendunud Jeesuse Kristuse jünger,” ütleb vanem Renlund. „Ma ei tunne kedagi, kes oleks nii veendunud, et on Issanda poolel. Kui tal palutakse midagi teha, teeb ta seda kõigest südamest.”
Vanem Claudio R. M. Costa sõnul on vanem Soares kiire armastama pühasid nii Peruus, (vasakul) Ghanas (all) kui ka mujal, kus ta on teeninud.
Tema sõnul hakkas vanem Soares Aafrika pühasid kohe armastama. Üks tema esimesi ülesandeid selles piirkonnas oli olla Kongo Demokraatlikus Vabariigis Kanangas ühe vaiakonverentsi eesistuja. „Tagasi tulnud, rääkis ta lakkamata, kui head ja pühendunud olid need inimesed, keda ta kohtas,” ütles vanem Renlund.
Vanem L. Whitney Clayton, kes teenis koos vanem Soaresega viis ja pool aastat Seitsmekümnete juhatuses, nimetab vanem Soarest üksmeele loojaks. „Ta kuulab ja vaagib oma mõtteid hoolikalt. Ta peab end koosolekutel valvsalt ülal, nii et meie hääled kõlaksid ühtselt, selle asemel et üksteisega võistelda.
Vanem Soares jääb tagasihoidlikuks, kuid on võimeline kõnelema portugali, inglise, hispaania ja prantsuse keeles. See and, mis nõuab pidevat tähelepanu, on vanem Claytoni sõnul õnnistuseks kogu Kirikule. Vanem Soares on võimeline kõnelema ülekaaluka enamusega Kiriku liikmetest nende oma emakeeles.
„Ulisses on olnud juht juba poisipõlvest alates,” täheldab vanem Claudio Costa, tema naise õemees. „Ta on väga intelligentne ja võimekas ning tunnetab vastutust anda endast alati parim. Tal on kerge kõiki armastada. Tal on tõelise Päästja jüngri süda ja kindel tunnistus, et Jeesus on Kristus. Ma armastan teda ja olen tänulik, et saan toetada teda Issanda apostlina.”
Vanem David A. Bednar, kes kõneles Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi nimel, lisab: „Vanem Soares on rikkumatu, kavaluseta ja puhas Päästja jünger. Tänu tema palge valgusele, soojale naeratusele ja meeldivatele kommetele on loendamatu hulk inimesi ja perekondi saanud ja saavad edaspidigi tiivustust järgida Päästjat ja elada Tema evangeeliumi õpetuste järgi.”
Koos abikaasa Rosanaga Soolajärve templi ees. Foto autor Kristin Murphy, Deseret News.
Meie ajajärgul on Issand öelnud Edward Partridge’i kohta: „Tema süda on minu ees puhas, sest tema on nagu vana aja Naatanael, kelles ei ole kavalust.”5 Hyrum Smithi kohta on Issand öelnud: „Mina, Issand, armastan teda tema südame ausameelsuse ja selle tõttu, et ta armastab seda, mis on minu silmis õige, ütleb Issand.”6
Ulisses Soarese kohta ütleks Issand sama.