Mida ma misjonil kogesin?
Kutsutud teenima
18 kuud maal, mida sa ei tunne. 18 kuud täis kümne aasta jagu kogemusi. 18 kuud, mille jooksul õpid enda kohta rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. 18 kuud täis enda ohverdamist teiste heaks, ja selle tulemus? Kujuteldamatu rõõm ning õnnistused, mida ei jõua üles lugedagi!
Nii et mida ma õppisin selle 18 kuu jooksul, kui ma Londonis misjonil teenisin? Las ma jagan teiega mõnda oma mõtet.
Ma arvan, et üks tähtsamaid asju, mis ma oma misjonil õppisin, on Jumalale toetumine ja Tema usaldamine. Ma olen kogu aeg uskunud, et Jumal on alati meie jaoks olemas. Misjonil aga õppisin seda ka oma südamega tunda. Ma teenisin kohas nimega Romford, mis asub Londoni äärelinnas. Teenisime tookord koos kahe teise õega. Ühel päeval rääkisime inimestega tänaval. Olime seda umbes 30 minutit edutult teinud, kui otsustasin korra peatuda ning südames palvetada, et Jumal aitaks mul leida kedagi, kellel ma saan aidata leida igavikulise õnne. Pärast palve lausumist vaatasin tänaval ringi – seal oli palju aafriklasi ja üks briti naine. Tundsin seda naist nähes koheselt tugevat vajadust temaga rääkima minna. Kes aga tunneb britte, teab, et nad ei ole alguses just kõige soojemad, nii et nendega rääkimine võib olla vahest päris hirmutav. Ma üritasin Jumalat ümber veenda, et ehk ma peaks ikka mõne aafriklasega rääkima, kuna nemad on tavaliselt evangeeliumi suhtes rohkem avatud. Kuid vastus oli siiski, et ma peaksin rääkima just selle naisega. Palvetasin, et Jumal mu üle vaataks, ning astusin ta juurde. Minu üllatuseks oli ta väga lahke ning ütles, et ta on otsinud kirikut kuhu minna, kuid pole ühtegi veel leidnud. Täiuslik olukord evangeeliumi jagamiseks! Sel päeval õppisin, et Jumal teab paremini, ning et kui me tunneme Vaimu juhatust, siis ei ole mõtet seda eirata. Targem oleks seda kohe järgida, sest vastasel juhul võime kaotada selle, mis Jumalal meie jaoks plaanis oli.
Siin maailmas on palju erinevaid viise, kuidas me saame teisi teenida. Üks neist on oma annete ja oskuste kasutamine. Jumal on need meile andnud põhjusega, ning meil kõigil on mõni anne. Enne misjonit käis mu ema mulle juba pikemat aega peale, et peaksin klaveril mõned kirikulaulud ära õppima, kuna mul võib neid misjonil vaja minna. Mina aga seevastu arvasin, et küll keegi ikka koguduses on, kes klaverit mängida oskab, kuna Inglismaal on palju kirikuliikmeid ja kogudused on suhteliselt suured. Kuid üllatuseks tuli mul sakramendikoosolekul siiski kirikulaule mängida, kuna üks vahe olid kõik need, kes klaverit mängida oskasid, kas ära kolinud või pikemal reisil. Pidin iga päev pool tundi klaverimängu harjutama, enne kui end terve koguduse ees mängides mugavalt tundsin. Sel hetkel ma soovisin, et oleksin enne misjonit oma ema kuulda võtnud! Ma ei arvanud et minu klaverimäng kellelegi korda läheb, aga kui inimesed minuga peale sakramendikoosolekut rääkima tulid, sain ma aru, et see ei olegi nii tühine asi kui ma olin arvanud. Tihtipeale on just muusika see, mis aitab inimestel Vaimu ning Jumala armastust tunda. Nii et oma andeid tuleb kasutada ning arendada, kunagi ei tea, millal neid võib vaja minna.
Jumal teab täpselt, mida me vajame, ning Ta on alati meie jaoks olemas. Kui keegi teist on kunagi kaalunud, kas minna misjonile, siis mina soovitan minna! See ei ole kerge, kuid see on seda väärt! Kui ma saaksin midagi oma misjoni juures muuta, siis kas ma teeks seda? Kindlasti mitte! Kõik need kogemused, mis ma nende 18 kuu jooksul sain, on teinud minust selle inimese, kes ma täna olen. Otsus misjonile minna on siiamaani parim otsus, mille ma oma elus teinud olen, ning ma ei suuda ette kujutada midagi paremat, mida ma oleks võinud selle ajaga teha.
Kuigi mul ei ole enam nimesilti rinnas, on see alatiseks mu südames. Maailmas on lõputu arv viise, kuidas teisi teenida, peame vaid olema alati valmis reageerima Vaimu õhutustele, mis meie meelde või südamesse tulevad. Keegi pole erand, me kõik oleme kutsutud teenima!