Usuportreed
Michael Isaac
Bydgoszcz, Poola
„Haigus võib teha palju head,” räägib Michael, kes kannatab neerupuudulikkuse käes. Kuna haigus on suurendanud tema tänulikkust evangeeliumi eest, ütleb ta, et „see on hea katsumus”.
Leslie Nilsson, fotograaf
Ma sündisin Etioopias 1942. aastal ja läksin 1965. aastal Poolasse õppima. 1991. aastal kohtusin ma misjonäridega ja sain Kiriku liikmeks. Teenisin kolm ja pool aastat koguduse juhatajana. 12 aastat teenisin nõuandjana misjonijuhatuses. Olin taas koguduse juhataja ja seejärel ringkonna juhataja. Seejärel tekkis mul neerupuudulikkus.
Nüüd suudan ma Kirikus vaid väheseid asju teha. Ma püüan pühapäeviti osaleda.
Alguses olin ma vihane.
„Miks juhtus see minuga?” Ma palvetasin. „Issand, ma olen sind teeninud.” Mõne aja pärast ma mõistsin. Pühakirjad ütlevad, „et see, kellel on usku minusse, et saada tervendatud, ja ei ole surmale määratud, saab tervendatud” (ÕL 42:48).
See salm ütleb, et me saame tervendatud, kui me pole surmale määratud.
Kiriku liikmed palvetavad jätkuvalt minu eest, kuid minu tervis halveneb. Nad arvavad, et nende palveid ei võeta kuulda, kuid neid võetakse kuulda, kuna nad saavad paremaks ja kuna mina tunnen armastust, mida nad minu vastu näitavad.
Isegi kui ma oleksin terve, siis kui kaua minuvanusel ikka jäänud oleks? Siiski on mind veel palju ees ootamas.
Mulle meeldib lugeda pühakirju ja leida kangelasi, kes mind aitavad. Kui ma olin terve ja teenisin, siis meeldis mulle järgida Nefit, kuid nüüd mõtlen ma sageli Iiobile. Ta oli hea mees ja ka tema kannatas. Evangeeliumis leiab alati lootust.
Kui ma sooviksin külastada linnapead siin Bydgoszczi linnas, siis ei oleks see võimalik, kuna ma pole küllalt tähtis. Kuid Evangeeliumi kaudu on uks Jumala juurde alati avatud. Seepärast armastan oma kirikut.
Mul on Kirik. Mul on viis, kuidas hoida Jumalaga ühendust palve, paastumise ja kõige kaudu, mida me teeme. Mida mul veel vaja läheb?
Mõnikord ütlen ma iseendale: „Võib-olla olen ma selle pärast haige, et ma võiksin mõista, millisesse toredasse kirikusse ma kuulun, milline suurepärane aade see on.”
Ma näen, kuidas minu abikaasa Renata kurvastab minu haiguse tõttu. Ma ei taha, et ta kurvastab, aga tema kurbus tuleneb armastusest. Kui ta ei armastaks, siis ei tunneks ta ka kurbust. Armastus aitab teil tunda, et te pole üksi ja et on hoolivaid inimesi.
Suremine pole suur asi. Kõik surevad. Kõik sõltub sellest, kuidas me surma suhtume. Ma tean, et Jumal elab. Ta armastab meid kõiki – ka mind. Seda võin ma kindlalt öelda.
Michaeli haigus on olnud suur katsumus tema abikaasale Renatale. „Ma näen, kuidas minu abikaasa Renata kurvastab minu haiguse tõttu,” räägib Michael. „Aga tema kurbus tuleneb armastusest. Armastus aitab teil tunda, et te pole üksi ja et on hoolivaid inimesi.”
Vaatamata tema haigusest tulenevatele piirangutele leiab Michael viise, kuidas teenida ja toetada inimesi enda ümber.
Michael leiab lootust ja eesmärki pühakirjadest. Kui ta oli terve ja teenis kirikus, imetles ta Nefit. „Kuid nüüd mõtlen ma sageli Iiobile,” ütleb ta. „Ta oli hea mees ja ka tema kannatas.”