Piisav
Piisav – see on sõna, millele olen hiljuti palju mõelnud. Kahjuks pean tõdema, et mitte positiivses võtmes. Enamasti tuleb see sõna mulle meelde järgmises kontekstis: „Ma ei ole oma lastega piisavalt kannatlik. Ma ei ole piisavalt õnnelik. Ma ei tee piisavalt. Ma ei ole piisavalt sale.” Kahjuks ei saa ma ka öelda, et olen ainuke, kes neid ebaterveid mõtteid endale tekitab. Kuigi palju tuleb seestpoolt, kannustatakse ebapädevuse tunnet tööl, kodus ja isegi kirikus. Vajadus rohkema järele võib tungida meie elu igasse aspekti: Mu kodu pole piisavalt korras. Mu auto pole piisavalt suur. Ma ei saa piisavalt palka. Ma ei loe piisavalt pühakirju. Ma ei palveta piisavalt. Ma ei käi piisavalt tihti templis. Mul pole piisavalt usku.
Hakkasin mõtlema, kust küll tuleb see kinnisidee, et kunagi pole midagi piisavalt. Hoolikalt pühakirju uurides hakkasin kahtlema sedasorti tunnete õigsuses. Jumal on täiuslik. Ta lõi meid enda näo järele. Kas täiuslik olend võib luua midagi ebatäiusliku? Me olime Tema juures. Miski ebapuhas ei saa olla Tema juures. Seega, me olime puhtad.
Aadam ja Eeva viibisid Eedeni aias elades Tema läheduses seni, kuni nad sõid vilja. See tähendab, et Aadamalt ja Eevalt ei võetud midagi ära, mis pani neid langema, vaid midagi tuli juurde. Lisandus hea ja kurja teadmine. Huvitav, et millegi teadmine võib meid Jumalast eraldada.
Mis on see teadmine, mis meid Jumalast eemal hoiab? Taipasin, et teadmised ei pruugi ju alati olla tõesed. Võib midagi nii täielikult uskuda, et see muutubki selle inimese jaoks tõelisuseks. Kuid see ei tähenda veel, et see on tõde. Jeesus toob välja uskmatuse. Apostlid ei suutnud ajada välja kurje vaime, kuna nad olid uskmatud. Uskmatus on see, mis meid Jumalast eraldab. Uskmatus on teadmine, mis ei vasta tõele. Loetlesin mõned näited artikli alguses.
Niikaua kui usume, et me oleme ebapiisavad, siis vähemalt meie enda jaoks ongi see reaalsus. Isegi kui Jumal näeb meid sellisena nagu me tegelikult oleme. Senikaua kui usume, et oma vigade tõttu oleme kuidagi kahandanud seda, mille Jumal lõi, me tegelikult peidame end Tema eest, nagu Aadam ja Eeva tegid Eedeni aias.
Tõde on, et me oleme igavesed olendid, loodud Jumala näo järele. Uskmatus on see, mis meid Temast eraldab ja meie kuvandit iseendast moonutab. Jeesus ütles, et me oleme templid ning et Jumala Vaim elab meie sees (1.Kr 6:19). Ta käskis meil olla täiuslikud, nagu Tema ja Ta Isa (2.Ne 12:48). Me tsiteerime seda kohta tihti, rõhutades, mida me peame tegema või kelleks saama, enne kui me uuesti sünnime. Kuid hoolikal uurimisel võime näha, et me ei pea seda pühakirjalist eesmärki täitma enne, kui see ime sünnib, vaid et see käsk ise ongi ime. See on visioon, milliseks me võime kunagi saada, kui meid lepituse kaudu pühitsetakse ja me uuesti sünnime (Mo 3:19).
Lepituse eesmärk on ühendada meid Jumalaga. Ükskõik, mida me teeme või mis on meiega tehtud, ei suuda muuta meie hinge igavest loomust või kahandada meie igavest väärtust. Kristus on hinna juba maksnud (1.Kr 6:20).
Mariann Williamson on öelnud: „Te olete Jumala lapsed. See, et te end märkamatuks teete, maailma paremaks ei muuda. Enda kahandamine selleks, et teised teie ümber end halvasti ei tunneks, maailma ei valgusta. Me oleme loodud särama, nagu lapsed ikka. Sündisime, et näidata Jumala hiilgust, mis meis on. See ei ole mitte üksnes mõnes meist. See on meis kõigis ja kui laseme sel särada, siis anname alateadlikult ka teistele loa sama teha.“
Millal lõpetame enda piitsutamise uskumisega, et me pole piisavalt head, ilusad või targad? Kui mõlgutame neid mõtteid, siis mõõdame end maailma standarditega. Me ei saa mõõta end maailma ja Jumala mõõdulindiga korraga, kuna me kas vihkame üht ja armastame teist või pooldame üht ja põlgame teist. Me ei saa teenida Jumalat ja mammonat (vt Mt 6:24).
Üht ma tean – maailm pole kunagi piisav. Kui väga me ka ei saavuta, kui kõvasti me ka ei pinguta, siis selle maailma valskus pole kunagi piisav, et täita meie hinges olevat tühimikku. Olles selle kõige üle järele mõelnud, taipasin, et võime otsustada mõõta end Jumala mõõdulindiga ja haarata vaid igavestest tõdedest, mitte selle maailma vaadetest. Tema silmis oleme me lõpmatult hinnalised, armastatud ja piisavad.