Õlg õla kõrval
Pühakirjades on öeldud, et preesterlusel on otsene seos teenimisega. Matteuse 20:26–28 näitas Jeesus Kristus oma eeskuju, öeldes, et Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima. Kui ma sain ristitud, kogesin, kuidas töötab president Gordon B. Hinckley õpetus, et igal uuel liikmel peab olema kolm asja: ta peab olema toidetud Jumala sõnaga, tal peab olema Kirikus sõber, kes teda toetab, ja tal peab olema kutse või vastutus, et ta saaks teenida. Minu esimesed preesterluse juhid, kellega Kirikus kokku puutusin, olid koguduse juhataja ja vanemate kvoorumi juhataja. Need kaks tublit preesterluse juhti toitsid mind Jumala sõnaga, õpetasid mulle preesterluse kohustusi ning andsid mulle ülesandeid lugeda pühakirjakohti, kust ma õppisin preesterluse kohta veelgi enam. Nad mõlemad olid minu head sõbrad ja andsid mulle esimese kohustuse valmistada ette õppetund vanemate kvoorumi tunnis. Mäletan, kui palju aega ja kannatlikkust pühendas vanemate kvoorumi juhataja, õpetades mulle, kuidas tundi ette valmistada, kuidas kasutada pühakirju, kuidas otsida Püha Vaimu juhatust, kuidas palvetada. Minu jaoks oli see Kirikus esimene vaimne kogemus ning ma tundsin tundi läbi viies Püha Vaimu toetust. See kogemus õpetas mulle palju.
Teine kohustus, mille preesterluse juhid mulle kui Aaroni preesterluse hoidjale andsid, oli tuua leib ja valmistada ette sakrament. Läbi sellise teenimise õppisin ma oma preesterluse kohustustest, vastutusest ja vaimsetest õnnistustest, mida toob kaasa preesterluses teenimine. Koguduse juhataja kui tubli preesterluse juht tegeles minuga isiklikult, valmistades mind Melkisedeki preesterluse ja templi õnnistuste saamiseks. Nende kahe tubli venna teenimise kaudu sain tugeva isikliku tunnistuse, et kohalikud preesterluse juhid on valitud Jumalalt saadud ilmutuse kaudu teenima koguduses, kus ma käisin. Kui konverentsil tuli nende toetuseks käsi tõsta, tegin seda rõõmuga, sest teadsin, et nad on Jumala teenijad.
Alates detsembrist 1997, mil minust sai Kiriku liige, olen teeninud erinevates preesterluse kutsetes. Ma olin nõuandja koguduse juhatuses, nõuandja ringkonna juhatuses ja nägin, kuidas vennad, kes olid kutsutud teenima koguduse või ringkonna juhatajana, said Jumalalt erinevates küsimustes inspiratsiooni, ja teenisid liikmeid ja kuidas Püha Vaim neid teenimisel juhatas. Iga kord sain Püha Vaimu kinnitust, et need otsused või õpetused või kõned, mida nad tegid, olid inspireeritud Jumalast.
Õpetus ja Lepingute 1:38 on öeldud: „Mida mina, Issand, olen rääkinud, seda ma olen rääkinud, ja ma ei otsi õigustusi; ja ehkki taevad ja maa kaovad, ei kao minu sõna, vaid kõik läheb täide, olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.“ See pühakirjakoht käib ka meie Kiriku preesterluse juhtide kohta, kes kõnelevad üldkonverentsidel, jagades meile inspireeritud sõnumeid. Nagu vanadel aegadel, kutsub Jumal ka täna prohveteid oma lepingurahvast juhtima: „Ja mina, Nefi, ütlesin neile: Vaata, need tehti ilmsiks prohvetile Vaimu häälega; sest Vaimu kaudu on prohvetitele teatavaks tehtud kõik asjad, mis sünnivad inimlastele lihas“ (1.Nefi 22:2).