Ainult digitaalne
Minu kõige halvem lahkuminek oli tegelikult minu suurim õnnistus
Mõnikord me näeme õhutuste põhjuseid ja mõnikord mitte. Igal juhul peaksime tegutsema usus.
Ma läksin oma esimesest peigmehest lahku selgel suveõhtul.
Varem samal päeval olime me Carteriga (nimi on muudetud) tülitsenud – mis ei olnud ebatavaline meie kolme aasta pikkuse suhte jooksul. Me tülitsesime kõige üle – alates selllest, mida süüa, ja lõpetades meie tulevikuplaanidega. Alguses selgitasin meie erimeelsusi sellega, et just need meid teineteise poole tõmbasid. Kuid meie harvad erimeelsused muutusid lõpuks kurnavaks vaidlusteahelaks.
Sel suveõhtul olime läinud teleskoobiga tühermaale planeete vaatama. Kuid avastasime, et ere kuu tuhmistas meie vaadet taevalaotusele. Sellest häirituna hakkasime vaidlema.
Lõpuks astusin ma eemale, et ennast koguda. „Ma ei ole selline,” mõtlesin ma. Minu õed-vennad tundsid mind kui rahunõudjat ning ma rääkisin oma teiste sõpradega õrnalt ja lahkelt. Mispärast siis karjusin poisi peale, keda väitsin armastavat?
Vaatasin üles tumedasse taevasse ja palvetasin, et teada, kuidas oma suhet Carteriga parandada. Ühtäkki asendus viha ülevoolava rahuga ja tundsin õhutust, et parim, mida võime teha, on meie suhe lõpetada.
Paranemine võttis aega. Oli hetki, mil tundsin kiusatust eirata õhutust Carter maha jätta, kuna igatsesin meie suhte tuttavlikkust. Mõnikord olin Jumala peale pahane, uskudes, et Ta oli sulgenud ukse ilma teist avamata. Sellegipoolest järgisin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanema Jeffrey R. Hollandi nõuannet: „Hirmu ja kahtluste käes vaeveldes või rasketel aegadel … hoidke kinni sellest, mida te juba teate, ja pidage vastu, kuni te saate rohkem teada.” (Issand, ma usun. – 2013. a kevadine üldkonverents.)
Ma ei saanud mitu kuud „rohkem teada” ja hakkasin kahtlema, kas üldse kunagi saan. Pärast ühte siirast palvet lahkumineku üle tundsin oma südames Vaimu ütlemas, et Taevase Isa õhutused on Tema laste heaoluks. Tema põhjused ei ole nii olulised kui minu usk Temasse.
Teadmine, et Taevasel Isal on minu jaoks plaan, andis mulle lootust tulevikuks ja aitas mul hakata uuesti kohtamas käima. Ühel hommikul lugesin kirjakohta Õpetus ja Lepingud 88:40, kus Issand õpetab, et „valgus hoiab ühte valgusega”. Ühtäkki mõistsin, et seda põhimõtet võib rakendada ka kohtamaskäimisele. Ma teadsin, et olen õnnelikum koos kellegagi, kes jagab minu väärtusi ja valgust.
Lõpuks kohtasin Austinit. Meil oli kohe hea klapp, armastasime mõlemad takosid ja olime teeninud misjonil oma koduriigis. Tema õrn hing tundus mulle tuttav ja sobis minu hingega ning lõpuks ma abiellusin temaga. Meie vahel ei ole plahvatavat suhet, nagu võiks oodata populaarsetes armastusfilmides. See on armas ja stabiilne – midagi, mis võib igavesti kestma jääda.
Paljud meist soovivad selgitust, kui saame raskesti mõistetavaid õhutusi. Oma kogemusest õppisin, et usk Issandasse aitab meil jääda ustavaks ka siis, kui me ei tea, miks me peame midagi tegema. Kui me usaldame Kõiketeadvat Jumalat, siis võime tunda rahu oma otsustes tegutseda õhutuste ajel, kuni saame „rohkem teada”, nagu ta on ustavatele lubanud.