Tunnustav naeratus

Franklin Romero

Manabí, Ecuador

Ühel õhtul oli meie koguduses üritus, milleks olime mitu kuud valmistunud. Pärast üritust jättis üks noor kirikuga tutvuja minuga hüvasti, kuid naasis mõni minut hiljem ja küsis: „Piiskop, millal ma peaksin tagasi tulema?” Ma vastasin talle, et pühapäeval ja poiss ütles kiiresti: „Aga kas teil mingit üritust ei toimu?” Tal oli meie koguduse noortega nii tore olnud, et ta tahtis tagasi tulla.

Samuti vestlesin ma ühe meie üritust külastanud abielupaariga ja küsisin, mida nemad sellest arvasid. Mees ütles: „Oleme saabumisest peale tundnud rahu”, mida kinnitas ka tema naine peanoogutusega. Olin üllatunud, kuna kui nad saabusid, siis oli palju rääkimist ja lärmi. Kuid mees jätkas mulle otsa vaadates ja küsides: „See ongi Püha Vaim, eksole?” Oma üllatuses suutsin vaid jah öelda.

Selleks ürituseks valmistumine oli palju aega nõudnud, seega olin ürituse lõppedes soovinud vaid koju magama minna. Väsimuse tõttu ei suutnud ma juurelda nende kirikuga tutvujate sõnade üle. Kui ma koju jõudsin, ütlesin palve ja läksin voodisse, kuid mul ei tulnud und. Vaimusilmas kujutasin Issandat naeratamas. See oli tunnustav naeratus. Sel hetkel meenusid mulle need imelised asjad, mis olid üritusel aset leidnud.

Mõistsin, et koguduseliikmete usinus ja armastus oli teinud võimalikuks, et nende kirikuga tutvujate südant puudutati. Mõistsin, et see tunnustav naeratus oli kiitus selle eest, mida me tegime. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja tundsin suurt tänulikkust selle kingituse eest, mille Issand meile andnud oli. Ta oli andnud meile tunnustava naeratuse. Ma tunnistan, et Issanda sõnad on õiged, et kui me toome vaid ühe hinge Tema juurde, siis suur saab olema meie rõõm Isa kuningriigis! (vt ÕL 18:15)