Sõnum piirkonna juhatuselt
Usuinstituut ja seminar – igaveste õnnistuste allikad
Me elame aegade täiuse viimasel ajajärgul. See on suurim periood maailma ja taastatud Kiriku ajaloos – suure vastasseisu ja suurepäraste võimaluste periood. Me ei tea, millal see lõpeb, kuid meil on vähem aega kui teiste evangeeliumi ajajärkude inimestel. Tänapäeva noored on kõige vankumatumad kõigist, kes on elanud enne meie aega.
Jeesusele avaldas inimeste usk rohkem muljet kui päikeseloojangute ilu, looduse suursugusus või inimkäte looming. Ka mina olen olnud korduvalt tunnistajaks inimeste usu ilmingule. Eriti suurt muljet avaldavad mulle meie noorte tegutsemine ja usuteod. Alati, kui noored usku rakendasid, kasvas minu enda usk ja soov evangeeliumi järgi elada ning minu süda täitus rõõmu, imetluse ja õnnega. Olen tänulik paljude ustavate noorte pühade usu eest, kes võitlesid katsumustega, võitlesid Issanda nimel ja seadsid Tema esikohale.
Ühele noormehele meeldis jälgpalli mängida ja sageli olid tema meeskonna mängud pühapäeval. See oli katsumus kogu perekonnale – ja koos otsustasid nad pidada hingamispäeva ja käia kiriku koosolekutel. Isa ütles: „Poeg, sa pead jalgpalliväljakul mängima nii hästi, et sinu meeskonna liikmed sind vajaksid ja sinu valikut austaksid. Ja poiss püüdis igas mängus ühe värava lüüa ja kogus lõpuks kõige rohkem punkte. Meeskonnal oli sellist ründajat väga vaja. Selle tulemusel pöördus meeskonna treener jalgpalliföderatsiooni poole ja nende meeskonna mängud viidi pühapäevalt üle laupäevale. Ma olin tunnistajaks väikesele imele. Oma usuga tugevdas see pere minu usku ja aitas mul leida enesekindlust.
Üks kuueteistkümneaastane tüdruk seisis ühel külmal pühapäeval bussipeatuses ja ootas bussi, et kirikusse sõita. Tal oli väga külm. Tema peast lipsas läbi mõte: „Kui ma kohe bussi peale ei saa, siis täna ma kogudusse ei lähe.” Kuid siis meenusid talle pühad, kes rändasid Nauvoost Soolajärve orgu, nende vaesus, külmad olud, usk ja ohverdus tulevaste põlvede nimel. „Kas külm suudab mind tõesti takistada? Kas minu usust pole küllalt? Ei! Teerajajad suutsid seda seal ja mina suudan seda siin!” Tema tegu avaldas mulle suurt muljet ja tugevdas minu usku.
Üks noormees otsustas pärast sõjaväest naasmist juhiload muretseda, kuid kukkus mitu korda autokooli lõpueksamil läbi. Mõned inimesed soovitasid tal probleemide vältimiseks altkäemaksu maksta, kuid ta otsustas kindlalt ausaks jääda. Ta palvetas ja palus abi ega lootnud ainult iseenda oskustele. Sellise usuväljenduse eest väärib ta austust. Tema usk tegi mind väga õnnelikuks.
Mitu kaunist õde, kes hiljuti seminari lõpetasid, jätsid pooleli oma ülikooliõpingud ja läksid misjonile teenima. Nad heitsid kõrvale oma hirmud ja inimliku arusaama ning pühendasid oma aega ja energiat Päästjale ja Tema rahvale. Üks neist naasis pärast misjonilt koju jõudmist õpingute juurde ja soovis pere luua. Ta käis kohtamas erinevate noorte meestega, kuid ei suutnud leida seda ainuõiget. Kuigi see teda mõnikord kurvastas, uskus ta kindlalt, et peaks abielluma ainult templis. Aeg möödus. Pannud oma usalduse Issandale, jätkas ta otsinguid ja teda õnnistati imelise kaaslasega. Abiellumine pidi toimuma septembris ja augustis läks ta noorte vallaliste täiskasvanute konverentsile. Ma küsisin temalt: „Miks sa sinna lähed, kui oled juba enda kaaslase leidnud?” Tema vastus üllatas mind. Ta ütles, et läheb sinna teisi aitama. Konverentsi ajal nägin, kuidas ta hoolitses nende eest, kes vajasid tema hoolitsust, nuttis koos nendega, kes nutsid, kallistas neid, kes vajasid kallistust, ja tunnistas neile, kelle usk vajas tugevdamist.
Paljudel noortel oli võimalus riigist lahkuda, et välismaal õppida ja töötada ning sinna elama asuda, kuid rakendades usku ja järgides prohveti sõnu, et meie pühad peaksid kogunema nende oma kodumaal, otsustasid nad elada ja teenida seal, kuhu Issand neid juhatas. Seda valikut juhtis usk. Nad tugevdasid sellega ka paljude teiste usku.
Ma näen selgelt, kuidas need noored on ette valmistatud meie päevaks, sest nad peavad palju korda saatma enne Päästja tulemist ja meie peame aitama neil seda teha. Usk on väe ja tegutsemise põhimõte. Kui tegutseme Kristuse õpetuste järgi, õnnistatakse meid Tema väega. Meie noored igatsevad usu ja teadmiste järele, et saada isiklik tunnistus tõe ja tuleviku kohta.
Me peame kõik meeles pidama, et Vaim mõjutab noori väga tugevalt ning see tunnistus, mida nad otsivad, sünnib ja kasvab teiste tunnistustest – isegi meie tunnistustest. See, kui õiglane jumalakartlik inimene saab tõelise elava tunnistuse, et Jeesus on Kristus ja Joseph Smith on Jumala prohvet, on väärt tuhandeid raamatuid ja õppetunde. Sellise tunnistuse väärtus on suur.
Usuinstituut ja eriti seminar suurendavad meie noorte usku ja pühendumist Jeesusele Kristusele ja aitavad neil saada Päästja väge. Joseph F. Smith ütles: „Sellise põhimõtte ja väega annab Ta kõigile [õpilastele] teadmise tõest, mis jääb nendega. See aitab neil teada tõde, nagu teab Jumal, ja täita Isa tahet, nagu tegi seda Kristus.”
Minu tähelepanekute kohaselt tugineb enamik seminari või instituudi edukalt lõpetanud õpilasi igapäevastes olukordades Issandale, nad õpivad tõde, näitavad usku, täidavad Isa tahet ja püüavad käituda nagu Kristus ning jõuda lähedasema isikliku suhteni Päästjaga. Ja ma arvan, et nende usk avaldab Talle muljet. Evangeelium saab nende elu lahutamatuks osaks. Kahjuks olen märganud ka seda, et need, kes seminari ja instituudi tundides ei käi või käivad harva, toetuvad rohkem lihalikule käsivarrele. Ja nii lasevad nad ajapikku lahti raudkäsipuust. Nad riskivad sellega, et ei jõuagi elupuu juurde.
Mõnikord napib meil aega, et oma lapsi toetada, välja uurida, mida nad tahavad ja mis neile meeldib, huvi tunda nende avastuste vastu ja jagada enda omi nendega, aidata neil avastada oma andeid ja leida oma huvidel põhinev amet. Meile võib tunduda kergem neid vältida, kui usaldada nende otsuseid ja aidata neil takistustest üle saada. Mõnikord jagame kõik liiga vähe kiitust nende pingutuste eest. Meil napib aega ega õnnestu nendega koos palvetada ja iga päev pühakirju uurida. Peame otsima inspiratsiooni ülalt, et olla oma lastele eeskujuks usust ja kuulekusest, sest kasvatades lapsi ja aidates neil usku suurendada, teeme ära eksami Jumala ees.
Kas meil on piisavalt usku igapäevaste väikeste ja lihtsate tegude jaoks meie laste heaks?