Küünlavalgusõhtu vanem Kearoniga
30. mail 2019 toimus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Sofia kogudusehoones küünlavalgusõhtu Seitsmekümne juhatuse liikme vanem Patrick Kearoni ja tema abikaasa, õde Kearoniga.
Koosolekul osalesid Stephen Davis, Bulgaaria/Kesk-Euraasia misjoni juhataja, ning kohalikud juhid ja liikmed kõikjalt Bulgaariast. Üle saja püha ja Kiriku sõbra Bulgaariast ja Türgist vaatasid koosolekut internetirakenduse vahendusel.
Esimene kõneleja ja koosoleku juhataja oli Krasimir Kolarov, esimene nõuandja misjoni juhatuses. Ta jagas oma mõtteid pühakirjasalmi Iiob 28:28 kohta, öeldes: „Meie Issanda-kartus ei saa põhineda karistusel. See on tarkuseks neile, kes Päästjat järgivad. Kui me otsustame kurjast hoiduda, siis suurendab Issand meie arusaamist. Seda tehes saame asju, mis on maailma eest varjatud.”
Õde Kearon tuletas osalejatele meelde imetegusid, mida Jeesus Kristus sooritas enne Jairuse tütre surnuist ülesäratamist. Ta jagas, et see lugu õpetab meile usus tugevana püsimist, rõhutades: „Kui on midagi, mida me pikka aega igatseme ja ootame, peame olema püsivad ja rakendama usku, et Issand teab, mida me vajame, et kõik on Tema kätes ja et on olemas täiuslik hetk, mil Ta meid õnnistab sellega, mida ihaldame. Mõnikord peame kogema samasuguseid kannatusi kui Jairus. Mõnikord peame ootama. Mõnikord võime arvata, et Jumal ootab liiga kaua meie palvetele vastamisega, kuid Jeesus ütleb meile: „Ära karda, usu vaid! Usu minusse! Ära kaota lootust! Ära kahtle! Ära anna alla! Usu vaid! Uskuge, et suudan teid terveks teha ja vastan alati teie palvetele!”
„On üks asi midagi teada. Ja hoopis teine teada, kuidas seda väljendada, ning täiesti midagi muud seda sügavuti mõista.” Nende sõnadega alustas oma sõnumit vanem Kearon, kui oli väljendanud tänu oma naisele ja naise eest ning kutsunud meid kõiki veetma rohkem aega Päästjaga. Viidates loole kirjakohas 3. Nefi 17:2–17, mis illustreerib Päästja kannatlikkust, kaastunnet ja armastust inimeste vastu, rõhutas ta, et Kirik on haigetele inimestele mõeldud haigla, mitte täiuslikele inimestele loodud klooster. Ta kasutas roosi kui kauni loodu ilu, et sümboliseerida meid, inimesi. Kui uurime roosi mikroskoobi all (meie pere, sõbrad ja kiriku liikmed), siis ei paista see lill enam nii kaunis (kui vaatame teiste vigu ja nõrkusi). „Ärge tehke seda,” nõustas vanem Kearon. Ta võrdles valu, mida tundis lapsevanemana, kui tema tütar kukkus ning oma jalgu ja käsi vigastas, valuga, mida Taevane Isa tunneb meie vastu, kui meie kannatame. Pärast inspireerivaid sõnu tunnistas vanem Kearon Kiriku õigsusest ning Jeesuse Kristuse ja Taevase Isa armastusest meie vastu.
Pärast koosoleku vaimse osa lõppu vestlesid vanem ja õde Kearon kiriku liikmetega ning tugevdasid neid oma usu ja tunnistusega.