„Julgus jagada seda, mina enim väärtustan”, Liahoona, juuli 2024.
Julgus jagada seda, mina enim väärtustan
Seadsin endale oma piiskopi ja tema naise eeskujul eesmärgi iga ergutusnaiskonna reisi ajal Mormoni Raamatut jagada.
Mulle meeldis vaadata lapsepõlves, kuidas vanaema kanad tormi ajal tibud oma tiiva alla kogusid, et neid kaitsta ja varjata. See kujutluspilt muutus minu jaoks üha tähtsamaks, kui lugesin selle kohta Mormoni Raamatust (vt 3Ne 10:4–6). Kui ma olin noor täiskasvanu, rääkisid mu piiskop ja tema naine mulle, et iga kord, kui nad läksid ühele oma paljudest ärireisidest, jagasid nad kellegagi Mormoni Raamatut.
Sain sellest inspiratsiooni. Imetlesin neid ja nende eeskuju oli südantliigutav. Otsustasin, et kui mul peaks olema kunagi võimalik Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigist kaugemale reisida, järgin ma nende eeskuju ja jagan iga kord Mormoni Raamatut.
Brigham Youngi ülikooli ergutustüdrukuna sõitsin oma ergutusnaiskonnaga palju ringi. Ostsin enne oma esimest reisi Mormoni Raamatu ja kirjutasin sinna oma tunnistuse. Soovisin saada piisavalt julgeks, et jagada teistega seda, mida enim väärtustasin: oma tunnistust ja Mormoni Raamatut. Ma tahtsin olla oma piiskopi ja tema naise sarnane. Tahtsin olla Jeesuse Kristuse sarnane. Soovisin aidata teisi kokku koguda ja aidata neil Tema juurde tulla.
Sain kiiresti selgeks, et kui ma palvetan enne igat reisi ja palun, et mind juhatatakse kellegini, kes seda vajab, ilmub õigel ajal ja õiges kohas keegi, kellega loomulikult ja kergesti Mormoni Raamatut jagada. Mida enam harjutasin, seda kergem oli mul jagada. Reisid muutusid minu jaoks üha tähendusrikkamaks. Ootasin alati põnevusega, et leida üles see Taevase Isa õnnistatu, kes võis selle Kristuse püha tunnistuse endale saada.
Mõtisklesin reisides: „Kuhu ma peaksin minema, et leida seda inimest, kelle Taevane Isa mulle seekord saadab? Mida ma saaksin talle öelda, et väljendada, kui hinnaline on Mormoni Raamat minu jaoks?” Ma ei mõelnud enam omaenda vajadustele ja meelelahutusele, vaid tegutsesin muul eesmärgil ning tundsin üha suuremat armastust kõigi vastu, keda ma kohtasin. Püüdsin näha neid Päästja silmadega. Palvetasin, et nad võtaksid vastu selle jumaliku kingituse, mida Taevane Isa oli mind neile pakkuma saatnud.
Ma olin kurb, kui mu viimane aasta ülikoolis lõppes. BYU ergutustüdrukuks olemine oli olnud mu eluaegne unistus. Ma oleksin seda uskumatut ergutustüdruku kogemust igal juhul nautinud, kuid võimalus iga ergutusnaiskonna reisi ajal Mormoni Raamatut jagada rikastas mu elu kaunil ja ootamatul kombel.
Mormoni Raamatu jagamine võimaldas väärtuslikult ja kergesti muuta mu ülikoolikogemust veelgi tähendusrikkamaks. Tean, et inimesi, kellega ma Mormoni Raamatut jagasin, juhatati spetsiaalselt seda vastu võtma. Tean ka, et Taevane Isa põimis mu hämmastavasse elukangasse armastava ja sulni õrna halastuse lõime: Ta võimaldas mul tunda iga mu reisi ajal eriliselt, kuidas Ta ise oma lapsi armastab.
Ma otsustasin ka pärast kooli lõpetamist otsida jätkuvalt inimesi, kellega oma tunnistust jagada. Olen hakanud aegamisi oma tunnistust üha oskuslikumalt ja mugavamalt jagama. Olen õppinud seda enam mitte kartma. Usun, et harjutades ja jumalikku abi paludes muutub tunnistuse jagamine igaühe jaoks mugavamaks.
Oma hea piiskopi ja tema naise eeskuju järgimine muutis mu elu mitmeti tähendusrikkamaks. See õpetas mind nägema, et Issand on teadlik igast ainsamast oma lapsest. Ta armastab meid ja on innukas koguma meid kõiki oma tiiva alla. Milline õnnistus on mõista seda kaunist kujutluspilti, millega Ta oma kokkukogumist kirjeldab. Ta kogub meid justkui kana, kes oma tibusid kogub ja kaitseb.
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.