„Misjonäri edulugu: 60 aastat tehtud kaunikene”, Liahoona, juuli 2024.
Misjonäri edulugu: 60 aastat tehtud kaunikene
Mul oli rõõm kuulda, et aastaid tagasi külvatud evangeeliumiseeme vilja kandis.
Illustreerinud Carolyn Vibbert
Mulle on alati meeldinud pühakirjakoht Õpetus ja Lepingud 18:10: „Hingede väärtus on Jumala silmis suur.” Ja vahel tuleb kambakesi tööd teha ja tunnistust jagada, et hingi Päästja juurde tuua (vt 2Kr 13:1).
Mulle meenus see kaunis nägemus ühisest misjonitööst, kui sain ühel päeval e-kirja. Üks ennast Kansase osariigi Wichita misjoni juhataja pojana tutvustanud vend uuris, kas ma olen Robert Monsoni abikaasa. Vend jätkas oma kirjas, et otsib vanem Monsonit, kes teenis 1959. aastal keskosariikide misjonil. See oli minu abikaasa.
Ta rääkis mulle kahest noorest vanemast, kes tundsid hiljuti inspiratsiooni ühte kortermajja siseneda. Nad kopsisid vastu esimest ust ja leidsid eest vanema naise, kes neid järgmisel päeval tagasi kutsus. Nad leppisid kokku aja.
Kui nad kokkusaamisele naasid, said nad teada, et sel eakal naisel oli olemas vana kolmikköide (Mormoni Raamat, Õpetus ja Lepingud ning Kallihinnaline Pärl), mille misjonärid talle 1959. aastal andsid. Ta oli selle mitu korda läbi lugenud ja teadis, et selle õpetused on õiged. Tookord polnud ta kirikuga liitunud, kuna tema abikaasa ei tahtnud, et ta kirikus käib ega ristitud saab. Ta abikaasa oli hiljuti surnud ja ta palvetas, et misjonärid ta uuesti üles leiaks. Tema kolmikköites olid kirjas kahe misjonäri nimed aastast 1959: Robert Monson ja Granade Curran, minu abikaasa ja tema kaaslane.
Järgnenud nädalate jooksul õppis see naine päästmisplaanist ja templiõnnistustest. Ta poeg oli surnud 22-aastaselt ja naine oli põnevil, et tal on võimalik pojaga taas koos olla. Kui misjonärid palusid tal ristitud saada, võttis ta kutse rõõmuga vastu.
Nii minu abikaasa kui ka tema kaaslane, vanem Curran, on meie seast lahkunud, kuid ma kujutan ette, kuidas nad eesriide tagant sel kaunil ristimisel osalesid.
Kui misjonijuhataja poeg mulle seda lugu jutustas, meenus mulle, et keegi meist ei lähe Päästjal meelest. Ta on alati meiega, kui me Teda oma ellu lubame. Uues Testamendis jutustatakse lugu Sakkeusest, kes ronis Päästja nägemiseks metsviigipuu otsa (vt Lk 19:1–10). Olgugi et Sakkeus oli puu otsas, leidis Päästja ta ikkagi üles ja palus, kas Ta saaks tema kojas õhtustada. Sarnaselt palvetas ja ootas ka see eakas naine, et misjonärid ta uksele koputaksid, ja nad tegid seda. Päästja teab meid kõiki. „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!” (Lk 19:10)
Kaks paari misjonäre – ühed üle 60 aasta tagasi ja teised alles hiljuti – tõid selle õe Jeesuse Kristuse juurde ning tugevdasid seeläbi ka oma tunnistust ja leidsid Issandast rõõmu. Ma olen alandlikult selles loos kõrvaltvaataja ja tunnen kõigi asjaosaliste rõõmu, kes selle õe Päästja juurde tõid (vt ÕL 18:15).
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.