„Perega enesetapust rääkimine”, Liahoona, juuli 2024.
Perega enesetapust rääkimine
Lapsevanematena soovime oma lapsi ette valmistada kõikvõimalikeks ohtudeks, millega nad võiksid silmitsi sattuda. Olgugi, et enesetapust on ebamugav rääkida, kuulub see siiski nende ohtude sekka.
Pereelu on nagu kummipaadiga kärestikus sõitmine. Pere tõmbab päästevestid selga ja paneb kiivrid pähe ning vanemad on kui matkajuhid, kes on selle teekonna varem läbi teinud. Lastel on vaja, et me neid tugevatest hoovustest või kaljudest ette hoiataksime. Kui jõel peaks olema purustav kosk, hoiataksime ju oma lapsi selle eest? Kas me õpetaksime neid aerutama ja tüürima, et teekonda ümber suunata, või ootaksime hoiatamisega, kuni nad kalju küljes ripuvad?
Lapsevanematena võib meil olla ebamugav sellisel ebameeldival teemal nagu enesetapp rääkida, kuid me saame aidata oma lapsi kaitsta ja ette valmistada enne, kui neil ohtlikud mõtted tekivad.
Vanemad saavad aidata lastel õppida emotsionaalselt vastupidavaks saama ja teadma, kuhu nad saavad pöörduda, kui nad peaksid emotsionaalset abi vajama. Reyna I. Aburto, endine teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses, on õpetanud, et „see võib tähendada, et saame teadlikuks emotsionaalsetest häiretest, leiame vahendeid, mis aitavad neid katsumusi leevendada ning lõpuks tuua meid ennast ja teisi Kristuse juurde, kes on Meisterravitseja”.
Tähtis kõneteema
Mõned inimesed sooritavad enesetapu ka ilma ohumärke välja näitamata. Mõnel juhul on märgid õhkõrnad või mõnikord on need märgid ilmeksimatud. Me ei või kindlalt teada, mida meie lapsed mõtlevad, ja peame neid seega juba noorest peast ette valmistama – juhuks kui enesetapumõtted peaksid neile pähe tulema.
Õde Aburto kinnitas: „On tähtis, et arutame neid teemasid oma laste, pere ja sõpradega oma kodus, koguduses ja kogukonnas.”
Vanem Dale G. Renlund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Meil kõigil on pereliikmeid, kalleid sõpru või tuttavaid, kes on mõelnud enesetapust, kavatsenud enesetappu või on endalt elu võtnud. ‥ Paljudes kogudustes ja vaiades [ja peredes] mõeldakse enesetapu ennetamisest rääkimisele pärast seda, kui keegi on endalt ise elu võtnud. Minu küsimus on järgmine: miks oodata? Miks mitte seda kohe teha? Sest kellelgi koguduses või vaias on enesetapumõtted.”
Istusin oma lastega maha mõned aastad tagasi, kui tragöödia kohalikul tasandil aset leidis. Tundsin sisemist sundust öelda neile, et Jeesuse Kristuse kaudu leiab alati võimaluse edasi minna. Nad ei saa kunagi teha midagi või ebaõnnestuda milleski, mille vastus on enesetapp. Nende õrnas eas polnud mul mingit põhjust arvata, et nad olid ohus, kuid ma teadsin, et võiksin teha midagi enamat, et oma lapsi ohtlike, võimalik et enesetapumõtetega toimetulemiseks ette valmistada.
Enesetapust rääkimine aitab seda ära hoida
Kiriku suitsiidi ennetamise abimaterjalis on kirjas: „Enesetapust rääkimine ei pane kedagi suurema tõenäosusega enesetappu kavatsema. Tegelikkuses on avameelne enesetapust rääkimine tõhus viis enesetappu ennetada.”
John Ackermani (PhD), suitsiidi ennetamise kliinilise juhi sõnul võib „turvalise ruumi loomine suitsiidist rääkimiseks lapse elu päästa”. Tõtt-öelda lisab ta, et „kui last on vaevanud enesetapumõtted, toob teadmine sellest, et murelik täiskasvanu on valmis sellest avameelselt rääkima, sageli kergendust”.
„Sobilikel viisidel enesetapust rääkimine mitte ei innusta enesetapule, vaid aitab seda ära hoida,” on õde Aburto õpetanud. Tema isa tegi enesetapu. Ta ei rääkinud isa surmast oma perega aastaid. Kuid ta sai hiljem teada, et sellest ausalt ja selgelt rääkimine on suure väärtusega. „Olen nüüd avatult vestelnud isa surmast oma lastega ja näinud tervenemist, mida Päästja võib anda mõlemal pool eesriiet.”
Avameelne enesetapust rääkimine võib anda lastele jõudu ja julgust oma vanemate ja teiste usaldusväärsete täiskasvanute poole pöörduda, selle asemel et püüda enesetapumõtetega ise toime tulla, kui need peaksid tekkima.
Enesetapumõtetest on teatanud juba isegi kuue- või seitsmeaastased lapsed. „Varem oli nii, et ‥ terapeudid, teadlased ja lapsevanemad ei uskunud, et alla 10- või 11-aastastel lastel võib üldse enesetapumõtteid tekkida,” sõnab dr Ackerman. „Me teame, et see pole tegelikult tõsi.” Ta tunnistab, et isegi väikestel lastel võivad tekkida enesetapumõtted, kui nad end koormana tajuvad, emotsionaalset valu kannatavad või lootusetust tunnevad.
Õde Aburto on kinnitanud: „Võib olla abiks teada, kuidas tunda ära märke ja sümptomeid meis endas. Samuti võime õppida märkama ebaõigeid või ebaterveid mõttemustreid ja seda, kuidas asendada neid õigete ja tervete mõtetega.”
Enesetapp on sagedasem kui võiks arvata
Kogu maailmas toimuvad enesetapud iga 40 sekundi tagant ning see on teisel kohal olev surma põhjus 15–24-aastaste inimeste seas. Brigham Youngi ülikooli teadlased avastasid hiljuti tuhandete Ameerika Ühendriikide teismeliste seas Utah’ osariigis läbi viidud uuringute käigus, et ligikaudu 12 protsenti viimse aja pühadest noortest on tõsiselt enesetappu kaalunud ja 4 protsenti on seda üritanud.
Kontekstis tähendab see seda, et 25 teismelise seast 3 on statistika järgi enesetappu tõsiselt kavatsenud ja üks on teinud enesetapukatse.
Kui me saame aidata oma lastel leida vajalikku tuge enne, kui nad jõuavad ummikseisu, kus mõttest saab plaan, võib meil õnnestuda aidata neil muuta oma suunda, enne kui on liiga hilja.
Kust alustada?
Lapsed võivad hakata väga varajases eas tundeid tajuma, kuid meie võime anda neile sõnad, et neid tundeid õigesti kirjeldada. Esimese sammuna võime aidata väikesel lapsel emotsionaalset sõnavara arendada. Me saame õpetada lapsi mõistma, mille poolest tunded, nagu viha, kurbus, pettumus jne erinevad. Kui laps oskab oma tundeid selgitada, võib üheskoos sealt alustada. Me saame arutada lastega tugevaid tundeid eakohasel kombel juba kuuendast eluaastast peale ning aidata neil neid tundeid ära tunda ja nendest rääkida.
Sellised varajased jutuajamised aitavad vanematel õppida samuti tundma oma lastele tüüpilist emotsioonide ulatust. Enamiku laste emotsionaalses heaolus tuleb ette tõuse ja mõõnu. See on normaalne. Varajased sagedased jutuajamised väikeste lastega võivad pakkuda vanematele emotsionaalset kraadiklaasi, et tajuda erinevust lapsepõlvele tüüpiliste tõusude ja mõõnade ning ohtlike mõtete vahel.
Enesetaputeemalised ennetavad jutuajamised on nagu iga muu ennetav koolitus, mida vanemad pakuvad. Me saame valmistada lapsi ja noori ette võimalikeks enesetapumõteteks täpselt samamoodi, nagu me võime valmistada neid ette selleks, kuidas autot juhtida, või mida teha õnnetusjuhtumi korral. „Me tahame, et meie lapsed oleksid valmis mõistma, mis võib emotsionaalselt juhtuda, ja mida nad võivad oma sõprade puhul täheldada,” ütleb dr Ackerman.
Jutuajamise jätkamine
Laste suuremaks sirgudes muutuvad ka meie jutuajamised nendega küpsemaks. Me võime esitada avatud küsimusi ja lasta lastel seejärel avameelselt vastata. Julgustage lapsi olema keeruliste tunnete puhul ausad. Uuringud näitavad, et keerulistest emotsioonidest rääkimine võib vähendada nende pingsust ja kestust.
Rääkides avameelselt depressioonist, enesetapust või meeleheitest, õpivad lapsed, et nad võivad oma siiraid mõtteid jagada ja et neil on meiega emotsionaalselt turvaline. „Lisaks annab see neile selgesõnalise sõnumi, et te neist sügavalt hoolite, ning et nende õnn ja heaolu on teile tähtsad,” ütleb üks vaimse tervise nõustaja.
Me saame järgida oma laste armastamisel ja toetamisel meid kõiki hõlmavat Taevase Isa armastust. „Teie Taevane Isa armastab teid, igaühte teist,” õpetas president Thomas S. Monson (1927–2018). Seda armastust ei muuda miski. ‥ See armastus on olemas, kui te olete kurb või rõõmus, heidutatud või lootusrikas. Jumal armastab teid hoolimata sellest, kas tunnete, et olete seda armastust väärt või mitte. See lihtsalt on alati olemas.”
Kohe pärast seda, kui ma omaenda lastega enesetapust rääkisin, küsis mu üheksa-aastane poeg, kas ta saaks minuga omaette rääkida. Ta rääkis mulle hetkedest, mil ta oli omaenda enesetappu ette kujutanud, mõeldes lausa läbi, kuidas ta seda teeks. Ma ei oleks osanud seda uneski näha, et tal sellised mõtted olid. Ma kallistasin teda ja tänasin, et tal jagus vaprust mulle rääkida, ning ütlesin talle, et ükskõik mida ta ka kunagi korda ei saada või mida ta ka ei mõtle, on ta meie perele kallis ja vajalik. Ja ma tõotasin endale, et jälgin tema puhul igasuguseid täiendavaid enesetapumõtete või psüühikahäire tundemärke.
Enesetapp ei ole vastus
Osa noori võib peljata, et enesetapp on ainus viis lootusetusest pääseda. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuhataja Jeffrey R. Holland on kinnitanud: „Kui palju vigu te tunnete, et te olete teinud, ‥ või kui kaugele te kodust ja perest ja Jumalast tunnete endid olevat reisinud, ma tunnistan teile, et te ei ole reisinud nii kaugele, et teieni ei ulatuks jumalik armastus. Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus.”
Lisaks oma nooremate lastega rääkimisele võime rääkida ka noortega, tehes seda juhataja Hollandi antud eeskuju varal: „Kõik teie, meie noored, kes te olete hädas, olgu teie mured või raskused millised tahes, vabasurm pole ilmselgelt lahendus. See ei leevenda valu, mida te tunnete või mida te arvate end põhjustavat. Maailm vajab nii meeleheitlikult kogu võimalikku valgust ja palun ärge kahandage seda igavest valgust, mille Jumal enne seda maailma teie hinge pani. ‥ Ärge hävitage elu, mille kaitseks Kristus oma elu andis. Te jaksate kanda selle sureliku elu raskusi, sest me aitame teil neid kanda. Te olete tugevamad, kui te arvate. Te võite saada abi teistelt ja eriti Jumalalt. Teid armastatakse, hinnatakse ja vajatakse. Me vajame teid!”
Te võite arutada oma abikaasaga, millal on hea aeg sellest rääkima hakata – ammu enne seda, kui kriis võiks saabuda. Te võite paluda palvemeelselt, et Vaim annaks teile juhatust nii ajastuse kui ka sõnade kohta, mida oma lastele öelda.
Me ei vastuta kunagi kellegi teise otsuse eest oma elu lõpetada, kuid me saame teha midagi, et seda ära hoida. Juhataja Holland on õpetanud:
„Jumala Ainusündinud Poeg tuli ‥ meile surmast võitu saades elu andma.
Me peame täielikult sellele eluannile pühenduma ja jooksma appi neile, kellel on oht sellest pühast annist loobuda.”