Mu hing igatses olla seal

London Brimhall, Kiriku ajakirjad

Mu igatsusele oma Taevase Isa ja Ta Poja lähedal olla vastati lemmikpühakirjalooga.

Tulin üks päev templisse, küsimus südames: „Taevane Isa, kuidas mul evangeeliumis läheb?”

Tundus, et mu vajakajäämised olid tol nädalal eriti ülekaalukad. Tundsin end nagu Nefi koormatuna pattudest, mis mind nii kergesti tõkestavad. Kuid teadsin samuti, nagu Nefi, kelle peale ma olen lootnud. (Vt 2Ne 4:18–19.) Lootsin, et tol hommikul Issandaga Tema kojas aega veetes sulgub ka vahemaa, mida tundsin.

Kuulasin kogu templianni istungi ajal tähelepanelikult ning tundsin tänulikkust sealt saadud jõu ja teadmiste eest. Kuid selestilisse ruumi minnes tundsin oma südames ikka veel raskust. Kuidas saada teada oma staatus Issanda ees?

Istusin ja mõtisklesin mõned minutid ja hakkasin siis alla andes püsti tõusma. Kuid miski tõmbas mind uuesti istuma, vajutades mind sügavamale diivanisse. „Ma ei taha ära minna,” mõtlesin ma.

Vaatasin ruumis ringi ja nägin tuttavat maali, kus Jeesus Kristus inglitest ümbritsetuna avakäsi minu poole vaatab. Mulle meenusid ühe lemmikpühakirjakoha sõnad: „Mu hing igatses olla seal” (vt Al 36:22).

Olen sageli mõelnud, mida see salm Alma loos tähendab. Sellele eelnevalt täitis mõte Jumala ees seismisest Almat tema pattude pärast „sõnulseletamatu õudusega” (Al 36:14). Kuid pärast Kristuse poole pöördumist nägi ta Jumalat inglite keskel ja ta „hing igatses olla seal”. Olen seda vastandlikkust pühakirjades alati kauniks pidanud. Alma väiksel jõupingutusel Issanda poole vaadata oli ta südamele tohutu mõju.

Mõistsin, et ma polnud valmis selestilisest ruumist lahkuma, sest Alma-sarnaselt igatses ka minu hing olla seal – tol päeval templis ning lõpuks koos Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega mu taevases kodus. Püha Vaim ütles mulle mu lemmikpühakirjaloo kaudu, et Jumal tunneb mu südant. Mulle tuletati meelde, et mu vajakajäämistele vaatamata on Issand mu jõupingutused Tema lähedal olla heaks kiitnud. Ta teadis, et ma igatsen seal olla.