Mille eest me saame palvetada?

Meile õpetatakse Alma 33. ja 34. peatükis, et me võime palvetada kõikjal, alati ja kõige üle. Järgnevalt on toodud mõned näited erinevates olukordades palvetanud inimestest.

Lugege neid kogemusi ja mõtisklege, kuidas te ise olete palvetanud „oma põldude karjade eest” ning „oma kambrites ja oma salapaikades ja oma kõnnumaal” (Al 34:25, 26).

Kujutis

mees spordiriietes

Viimse aja püha Alma Richards valiti 1912. aasta olümpiavõistkonda.

Olümpiamängudel palvetamine

Kõrgushüppaja Alma Richards kuulus 1912. aastal Rootsis Stockholmis võistelnud olümpiavõistkonda. Võistluse ajal langesid teised üksteise järel välja, kuni vaid Alma ja veel üks võistleja olid võistlema jäänud.

„Kui Alma hüppeks valmistus, keerlesid ta peas igasugu mõtted. Mõelda vaid, ta esindas oma riiki maailma tähtsaimal kergejõustikuvõistlusel. Ja ometi tundis ta end nõrgana, otsekui oleks kogu maailm ta õlul lasunud. Ta mõtles Utah’ osariigile, oma perele ja oma kodulinnale. Ta mõtles BYUle ja pühadele. Ta palus pead langetades vaikselt, et Jumal annaks talle jõudu. „Kui nii on õige, et mina võidan,” palvetas ta, „annan ma endast parima, et kõik oma elupäevad hea eeskuju olla.”

Toetudes Issanda jõule, hüppas Alma puhtalt üle kõrge lati. Kui ta allesjäänud konkurent ebaõnnestus, võitis Alma kuldmedali.

Kujutis

mees kergejõustikuvõistlusel üle lati hüppamas

Hiljem ta sõber „nöökis teda, kuna ta oli enne võiduhüpet palvetanud. „Ma tahaks, et sa ei naeraks,” vastas Alma vaikselt. „Ma palvetasin, et Issand annaks mulle jõudu seda latti ületada, ja ma ületasin””.

Tänavanurgal palvetamine

Inez Knight ja Jennie Brimhall olid 1898. aastal kaks esimest vallalist naist, kes Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus õdedena misjonile kutsuti. Peagi pärast Inglismaale misjonile saabumist läksid need kaks naist Oldhamisse, väikesesse tööstuslinna Liverpooli lähedal.

Inez Knight ja Jennie Brimhall palvetasid, et Inglismaal misjonil teenides abi saada.

Ühel õhtul said need kaks õde, nende misjonijuhataja ja teised misjonärid kokku. „Nad moodustasid tiheda liiklusega tänavanurgal ringi, tegid palve ja laulsid kirikulaule, kuni nende ümber oli kogunenud suur hulk inimesi.” Nende ettevõtmine oli nii edukas, et misjonijuhataja „teatas, et järgmisel päeval toimub erikoosolek, ning kutsus kõiki tulema ja kuulama, kuidas „tõelised mormooninaised” jutlustavad”.

Transpordi eest palvetamine

Sierra Leonest Bo linnast pärit Sahr sõitis mootorrattataksoga maapiirkonda, et viia oma eakatele vanematele rohtu, mida nad nii väga vajasid. Ta jäi plaanitust kauemaks, et aidata vanematel parandada katust, mis oli tugeva tuule käes kahjustada saanud. Kui see sai korda, oli juba hämaraks läinud.

Kuna kell oli palju, polnud takso saabumine enam kuigi tõenäoline. Sahr hakkas muretsema. Ilma taksota pidi ta võtma ette jalgsirännaku, mis polnud mitte ainult pikk, vaid võis olla ka ohtlik. Vanematekoju jääda polnud võimalik, kuna ta töötas järgmisel hommikul varajases vahetuses. Lisaks ei tahtnud ta oma pisiperet ööseks üksi jätta.

Palvetamine, et mootorrattatakso tuleks, tundus veidi veider, kuid Sahr palus, et Jumal aitaks tal koju jõuda. Takso saabus mõne minuti pärast. Juht oli just kellegi sinna tavapäraselt nii vaiksesse piirkonda toimetanud. Sahr ronis tänulikult mootorrattale ning tundis end õnnistatuna, et jõuab koju piisavalt vara, et oma töökohustusi täita ja pere üle valvata.

Palvetamine, et graafikut muudetaks

Vend Miguel Troncoso Argentinast Santa Cruzist soovis väga kuulda vanem Carlos H. Amadot Seitsmekümnest oma vaias kõnelemas. Kuid vanem Amado pidi plaani järgi kõnelema teisipäeva õhtul ja vend Troncoso, kes oli keskkoolis õpetaja, pidi tol õhtul tundi andma. Soovides sihikindlalt koosolekule minna palvetas ta koos perega ja palus abi.

Vend Troncoso rääkis selle kogemuse kohta järgmist:

„Tundsin päev enne konverentsi õhutust direktoriga rääkida, et kas ma saaksin 20 minutit varem ära minna. ‥ Enne kui sain sõnagi suust, küsis ta minult, ega mul pole midagi selle vastu, kui ma oma teisipäevast tundi tavapärasest kaks tundi varem alustan. ‥

See oli meie jaoks tohutu õnnistus. Me saabusime koosolekule aegsasti ja tundsime ühe Issanda jüngriga koos viibides Vaimu. ‥ Lisaks sai meie pere tunnistuse, et Taevane Isa teab meie soove ja kuuleb meie palveid.”