Usuportreed

Jumal näitas mulle, et mul on eesmärk

Posenai Patu, Apia, Samoa

Kukkusin puu otsast, kuid Issand päästis mind, et saaksin elus kannapöörde teha ja omasarnaseid puuetega inimesi aidata.

Christine Hairi fotod

Olin koos oma õega religioossel konverentsil, kui ta palus mul puu otsa ronida ja konverentsi jaoks hunniku kookospähkleid korjata. Kui ma parasjagu puu otsas kookospähkleid korjasin, kaotasin äkitselt teadvuse ja kukkusin alla. Kukkusin suure hooga selili ega tundnud enam jalgu.

Mind viidi haiglasse, kus arstid mu selgroo stabiliseerisid. Lamasin kolm kuud haiglas selili ega suutnud isegi istuda. See aeg oli väga emotsionaalne ja masendav. Ma lihtsalt lamasin seal ja mõtisklesin, mis minust saab ja mida ma edasi teen.

Pea nõu Issandaga

Kolme kuu pärast öeldi mulle, et ma läheksin Uus-Meremaale seljaoperatsioonile. Tänu operatsioonile suutsin lisaks pikali olemisele ka istuda. Kui ma Uus-Meremaal haiglas olin, kohtasin ühte tüdrukut, kes seal töötas. Ta küsis minult: „Kas ma tunnen sind? Sa näed tuttav välja.”

Me hakkasime teineteisega juttu ajama. Ta jagas minuga Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja andis mulle Mormoni Raamatu. Algul ei lugenud ma seda. Jätsin selle avamata voodi kõrvale. Ühel päeval aga olin üksinda ja televiisorist polnud midagi huvitavat vaadata. Märkasin oma laual Mormoni Raamatut. Avasin selle ning muudkui lugesin.

Mul tekkis lugedes tunne, et Mormoni Raamatus on midagi erilist ja et seal on ilmselt kirjas tõeline Jeesuse Kristuse evangeelium. Tüdruk haiglas oli mõned salmid ära märkinud ja üks neist oli Alma 37:37: „Kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga ja ta juhib sind heale.”

Need sõnad kargasid mulle silma ja panid mind mõtlema. Teadsin, et kui tahan saada teada, kas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on õige kirik, pean Issandaga nõu pidama. Lisaks soovisin ka ise seda kirikut vaatama minna.

Mu lootusetus uhtus minema

Kui ma Uus-Meremaalt koju naasin, kutsusin misjonärid end õpetama. Sain õppides tunnistuse, et see on Kristuse kirik. Olen tänulik misjonäridele, kes mind õpetasid. Nad jaksasid mind mu ristimisel vette kanda. Üks neist hoidis mind käte vahel, kui teine ristis.

Koos ristimisega uhuti minema ka kogu masendus ja lootusetus, mida olin tundnud. Teadsin, et mu elul on eesmärk ja et Jumal armastab mind.

Tundsin oma ratastooli pärast enne ristimist piinlikkust. Kuid pärast ristimist hakkasin käima igal pühapäeval koguduses ja võtma osa noorte täiskasvanute üritustest. Käisin isegi vaia tantsuõhtutel ja tantsisin ratastoolis kõigi laulude saatel. Lisaks liitusin ma selgroovigastustega samoalaste võrgustikuga.

Mõistsin, et olin enese varjamise vajadusest tervenenud. Sain kiriku kaudu enesekindlust taas rahva sekka minna.

Lisaks aitas Issand mul end tagant sundida ja areneda, kui mind innustati õppima kolm aastat Kambodža Proteesi ja Ortoosi Koolis (CSPO). Ma polnud kindel, kas ma saan programmis osaleda, sest keegi, kes on ratastoolis, polnud varem avaldust esitanud. Kuid mu olukord võimaldas mul lõpuks Kambodžasse CSPOsse õppima minna. Ma lõpetasin selle programmi esimese puudega õpilasena kogu ajaloos.

Enne ristimist oli Posenail piinlik ratastoolis olla. Kuid ta ütleb, et sai pärast ristimist „enesekindlust taas rahva sekka minna”.

Samoasse naastes kõnelesin ma NVT pühalikul koosolekul tervisest. Pärast konverentsi tuli mu juurde üks naine, kes tervitas mind kättpidi ja ütles, et talle meeldis mu kõne. Lagimanofia oli just misjonilt naasnud. Sellest hetkest peale, kui ma teda kohtasin, tundsin end temaga terviklikuna. Olin palvetanud, et leida kedagi, kes võiks olla mu kaaslane ning kes mind armastaks ja aktsepteeriks.

Kui me hakkasime Lagimanofiaga kohtamas käima, hoolitses ta minu eest ja aktsepteeris mind ning ka ta pere oli toetav. Me abiellusime ja meie elu muutus igavesti, kui me lapsendasime Posenai juuniori. Jumal valmistas meid teda lapsendama. See, et ta meie elus on, on teinud meid väga õnnelikuks.

Kas ma saaksin teenida?

Kirikus kutsuti mind koguduse asjuriks ja hiljem piiskopkonnas nõuandjaks. Ma ei uskunud, et keegi saab ratastoolis teenida. Olin tundnud end õnnetuse tõttu kasutuna, kuid kirikus töötamine pani mind end kasulikuna tundma ja aitas mul mõista, et ka mina saan oma panuse anda. Mulle meeldib, et teenimine võimaldab mul Jeesuse Kristusega lähedasemaks saada.

Nõuandjana soovisin ma piiskopkonnas juhatust, et oma kutses parem olla. Seetõttu tahtsin ma igaks pühapäevaks paremini valmistuda. Mul tekkis harjumus pühakirju lugeda ja sain võimalusi tunnistust jagada. Kirikus juhiks olemine aitas mul ka töö juures juhiks saada. Mul tekkis tunne, et ma võin juhtida ja sõna võtta, ning see võimaldas mul juhtida ka muus valdkonnas.

Praegu töötan ma Samoa peahaiglas, Tupua Tamasese Meaole haiglas proteesi- ja ortoosiosakonna direktorina. Minu osakond varustab ligikaudu 500 inimest aastas käimistugede ja ratastoolidega. Kirik aitab Samoa terviseministeeriumi kaudu muretseda vajalikke ratastoole ja proteeside valmistamise materjale (vt philanthropies.ChurchofJesusChrist.org/humanitarian-services). Need abivahendid aitavad inimestel tööle naasta ja enesega toime tulla. Lisaks annavad need inimestele lootust ja võimaluse eluga edasi minna, mille nad arvasid olevat minetanud.

„Kirikus töötamine pani mind end kasulikuna tundma ja aitas mul mõista, et ka mina saan oma panuse anda,” ütleb Posenai. „Mulle meeldib, et teenimine võimaldab mul Jeesuse Kristusega lähedasemaks saada.”

Looda Vaimule

Kui peaksin teistele puuetega inimestele nõu andma, ütleksin ma: „Ärge laske oma puuetel end sellest, millesse te usute, eemal hoida. Pange kogu süda sellesse, mida tahate saavutada, ja töötage kõvasti selle nimel. Kui te soovite, et Issand teid aitaks, siis Ta õnnistab teid (vt 2Ne 32:9).”

See tõekspidamine aitab mul edasi minna ja teeb minust selle, kes ma täna olen. Ma usun, et mind pandi siia ja päästeti mingil eesmärgil. Kukkusin selle puu otsast, kuid Issand päästis mind, et saaksin elus kannapöörde teha ja teha seda tööd, millest on abi kõigile neile inimestele. Issand on õpetanud mulle, et ma saan aidata paljusid inimesi – mitte oma puudest hoolimata, vaid tänu sellele.