„Kaks tõde, mis aitavad mul alandlikkust mõista,” Liahoona, juuli 2024.
Noortele täiskasvanutele
Kaks tõde, mis aitavad mul alandlikkust mõista
Alandlikkusest võib olla abi nii uhkuse kui ka küündimatuse tunde puhul.
Leslie Nilssoni foto Paraguay liikmetest
Fakt: ma olen Jumala laps. Ja see on imeline jumalik tõde.
Sama tähtis fakt: kuna ka kõik teised siin maa peal on Jumala lapsed, on ka nemad imelised ja jumalikud.
Mõlemad tõed näivad olevat tõenäoliselt ilmselged, kuid mul läks aega, et need tõeliselt omaks võtta ja mõista, mida need mu elus tähendavad. Olen mõnikord süüdi selles, et eeldan mingile olukorrale lähenedes uhkusega, et see, kuidas mina midagi teen, on õige, või et ma olen teistest võimekam. Mõni teine kord käitun ma aga vastupidiselt, tundes end ümberolijate seas vähem väärilise või väärtuslikuna.
Vastus mõlema mure puhul on sama:
alandlikkus.
Kas ma polegi piisav?
Sain ühe tõeliselt alandlikuks muutva kogemuse osaliseks, kui olin misjonil. Minu arvates maadleb enamik misjonäre küündimatuse tundega, kui nad püüavad inimesi Jeesuse Kristuse juurde tuua. Püüdsin leida misjonil iga päev tundide kaupa inimesi, keda õpetada, ja mind lükati ikka ja jälle tagasi. Ma ei tundnud end kuigi edukana. Ma ei tundnud, et mu jõupingutustest piisab. Hakkasin lõpuks tundma, et ma ise pole piisav.
Võib-olla ei pruugi tunduda, et ma vajasin alandlikkust, kuid kui ma oma tundeid oma misjonijuhatajale selgitasin, aitas ta mul mõista, et üks mu probleeme oli mõtlemine, otsekui ma olen misjonäride üleilmsetest probleemidest vabastatud. Kuid ma polnud esimene misjonär, kes tundis end soovimatuna, ning polnud kindlasti ka viimane.
Mul oli õnnestunud end kuidagi veenda, et olen ise oma raskustes süüdi, isegi kui osa ajaloo parimaid misjonäre, nagu kaksteist esimest apostlit, Moosia pojad ja Alma noorem, kogesid palju hullemat hülgamist ja tagakiusamist, kui mulle on iial osaks saanud.
Selle asemel, et endale kaasa tunda, hakkasin ma tunnetama, et seisan kõigis oma raskustes Jeesuse Kristusega õlg õla kõrval. Ja kui ma tundsin oma ebatäiuslike jõupingutuste pärast piinlikkust, meenus mulle Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuhi Jeffrey R. Hollandi õpetus: „Kristuse lepitus kannab misjonäre vaata et isegi olulisemalt kui kirikuga tutvujaid. Kui teil on raske, kui teile keeratakse selg, ‥ siis te seisate koos parimaga, keda maailm on eales tundnud, ainsaga, kelle elu oli puhas ja täiuslik.”
Meenutan ikka veel seda kogemust, kui mul on vaja olla alandlik ja Issandat usaldada.
Alandlikkuse õppetund
Misjonil õppisin ma palju oma identiteedist Jumala lapsena. Kuid mõistsin koju naastes, et mul on veel palju õppida, kui tähtis on mäletada, et ka teised inimesed on Jumala lapsed.
Peagi pärast koju naasmist paisati mind raskesse kutsesse ja pandi ühe tähtsa sündmuse eest vastutama. Olin ülekoormatud ega saanud kätte inimesi, kes pidid mind aitama. Kirjutasin e-kirja, mis oli ausalt öeldes päris karmilt sõnastatud.
Mul oli õigus, et mu kutse on tähtis ja et ma vajan rohkem toetust, kuid mõistsin peagi, et ehk pole see parim viis, kuidas inimesi motiveerida. Mul oli vaja alandlikkust. Mul oli vaja pidada meeles, et teistel inimestel olid ilmselt omad asjad, mis neile muret tegid.
Vanem Steven E. Snow on õpetanud Seitsmekümne liikmena: „Kui me end alandame, saavad meie palved vastuse, me naudime meelerahu, teenime oma kutsetes tõhusamalt; ja kui me jääme ustavaks, pöördume lõpuks oma Taevase Isa juurde tagasi.”
Olen tundnud tõepoolest oma kutsest ja elust rohkem rõõmu, kui olen õppinud olema alandlikum.
Kahe tõe tasakaalustamine
Tõelise alandlikkuse õppimine on tähendanud minu jaoks nende kahe tõe tasakaalustamist:
Ma olen Jumala laps. Ja minu ümber on teised Jumala lapsed.
Olen hakanud alandlikkuse kohta õppides mõistma, et Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme, vanem Quentin L. Cooki õpetus peab paika: „Alandlikkus ei ole mingi suur kindlalt määratletud saavutus või isegi mingi suure katsumuse ületamine. ‥ See on vaikne kindlus, et päev-päevalt ja tund-tunnilt võime loota Issandale, teenida Teda ja saata täide Tema eesmärke.” Olen õppinud, et suudan tõepoolest Issanda eesmärke täita, kuid üksnes siis, kui ma annan oma tahte Tema kätte ja usaldan, et Ta teab, mis on parim.
Ma tean, et kui me püüame olla alandlikumad ja Kristuse-sarnasemad, õnnistab Taevane Isa meie jõupingutusi.
Artikli autor elab Saksamaal Frankfurdis.