„Kuidas ma oleksin saanud Taevast Isa usaldada, kui mulle tundus, et ma olen üksinda?”, Liahoona, juuli 2024.
Noortele täiskasvanutele
Kuidas ma oleksin saanud Taevast Isa usaldada, kui mulle tundus, et ma olen üksinda?
Püüdsin uskuda, kuid mu paljud väljakutsed ei kadunud. Kuidas ma saan Issandat usaldada?
Illustreerinud Kathleen Peterson
Mu nõbu tutvustas mind misjonäridele, kui olin üheksa-aastane. Ma liitusin Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga, kuid olin lähisugulaste seas üks ainukesi kirikuliikmeid. Sellest ajast peale olen ma õppinud Jeesuse Kristuse evangeeliumi üha enam armastama. Kuid mõnda aega oli Taevase Isa ja Tema tõdede usaldamine minu jaoks äärmiselt raske ning ma nägin tõsist vaeva, et usus edasi minna.
Jeesuse Kristuse jüngrina muust maailmast erinevalt elamine võib olla raske kõikjal, kuid kiriku liikmena Hongkongis üles kasvamine oli raskem, kui võiks arvata.
Esiteks ei meeldi kirik siin piirkonnas paljudele ja see on nende arvates seotud millegi halvaga. Varem oli kirikuga seoses kasutatud nimetuse „mormoon” hiinakeelseks vasteks sõna, mis seostus ühe hääliku tõttu hiinakeelse vastega sõnale „kurat”. Kahetsusväärsel kombel tekkis mõnel sellega seoses kiriku väärtustest väärarusaam.
Ja kuna Hongkongis on leidnud tunnustust juba nii palju muid traditsioonilisi religioone ja kiriku liikmeid on nii vähe, on kerge tunda end üksildase ja eraklikuna. Kirik tekitab paljudes inimestes küsimusi ja nad ei mõista täielikult selle õpetusi ega soovi ka oma kõrvu avada, et kuulda, mis liikmetel on öelda.
Need takistused avaldasid mulle enim mõju teismeeas, kuid ma õppisin nende kogemuste kaudu nii mõndagi Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse usaldamise kohta.
Kas evangeeliumi järgi elamine oli seda väärt?
Kui ma keskkoolis käisin, oli üks mu õpetaja mu vanemate sõber. See õpetaja osales aktiivse kristlasena ühes teises kirikus. Tookord olin ma oma klassis ainus kiriku liige ning paljudel klassikaaslastel ja õpetajatel oli Jeesuse Kristuse kiriku ja selle liikmete kohta oma teooria.
Sel konkreetsel õpetajal oli mu usuga seoses väga kindel negatiivne arvamus, mis muutis asjaolud keeruliseks, kuna ta oli meie peresõber.
Esiteks olin ma sageli tema tunnis unine, kuna ärkasin vara, et varahommikuses seminaris käia, ja ta muretses seega, et ma koolitöös maha jään. Lisaks tekitas ta minus kohmetust ja pani mind proovile paljude keeruliste küsimustega, millele ma ei osanud vastata. Ta andis mulle koguni ülesande kirikuvastast kirjandust lugeda! Ta püüdis mind kogu jõust usust eemalduma veenda.
See aeg oli mu usu jaoks proovile panev. Miks ustavaks jäämine mulle elus väljakutseid ja raskusi põhjustas, kui püüdsin olla Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse lähedal? Kas ma poleks pidanud olema õnnistatud, kuna pidasin käske ja ohverdasin uneaega, et käia seminaris?
Selle asemel mu hinded langesid, usk kahanes ning mu suhted õpetajate, pere ja Taevase Isaga kannatasid.
Ma hakkasin mõnda aega kahtlema, kas evangeeliumi järgi elamine on seda väärt. Hakkasin seminarist puuduma ja tundsin peagi, kuidas mu usk rauges. Tundus, et lihtsam on alla anda ja teha seda, mida ümbritsev maailm mulle peale surus.
Otsus usaldada
Palvetasin jätkuvalt Taevase Isa poole, et saada juhatust ja arusaamist. Vaatamata sellele, et mu olukord põhjustas mulle tõsist segadust ja pettumust, ei lasknud miski mu südames usust lahti. Rääkisin ustavate sõpradega ja tunnistasin usalduslikult kirikus eakaaslastele, mida ma läbi elasin, ja mind innustati rääkima oma raskustest seminariõpetajaga.
Ta suhtus minusse kaastundega ja innustas mind jätkama seminaris käimist, lootus südames. Ta lubas mulle, et ma näen õnnistusi märgatavaks muutumas, kui ma usust lahti ei lase ja usaldan, et Issand on minu jaoks palju tallele pannud ja pühitseb mu väljakutsed (vt 2Ne 2:1–2).
Nõnda otsustasin ma oma väljakutsetele vaatamata usaldada.
Tundsin mõne aja pärast, kuidas mu suhtumine muutus. Selle asemel et pöörata tähelepanu oma raskustele, keskendusin ma tänulikkusele, mida evangeeliumi eest tundsin. Hakkasin pöörama tähelepanu sellele, milline õnnistus oli mu pere, mu jumalik identiteet ja igavesed evangeeliumitõed. Ning jõudsin lõpuks teadmisele, et Taevane Isa ja Jeesus Kristus on mu olukorrast teadlikud ning on seisnud alati minu kõrval nendel hetkedel, mil end vägagi üksinda tundsin.
See muutis kõik.
Kui ma Neid jätkuvalt usaldasin, käske pidasin, päevast päeva meelt parandasin ning tegin igapäevaseid väikseid asju, et Nendega ühenduses olla, tundsin oma usuvundamenti sügavamaks ja tugevamaks muutumas.
President Russell M. Nelson on hiljuti öelnud: „Võt[ke] enda kätte vastutus oma tunnistuse eest Jeesusesse Kristusesse ja Tema evangeeliumisse. Tegutsege selle nimel. Kosutage seda, et see kasvaks. Toitke seda tõega. Ärge saastake seda uskmatute inimeste valefilosoofiatega. Kui panete Jeesusest Kristusest tunnistuse tugevdamise oma elus tähtsaimale kohale, siis vaadake, kuidas teie elus leiavad aset imed.”
Kui ma seda tegin, leidis ime tõepoolest aset.
Mida tähendab Issandat usaldada
Kui ma polnud mõnda aega oma õpetajaga usust rääkinud, pöördus ta ühel päeval minu poole küsimustega ja tundsin, et olen valmis neile uut jõudu saanud usuga vastama. Küsisin temalt sõbralikult, kas ta on kunagi meie kirikus koosolekul käinud või Mormoni Raamatut lugenud. Kui ta vastas eitavalt, tundsin ma inspiratsiooni jagada oma tunnistust lihtsate tõdede kohta.
Ütlesin talle, et ei või iial teada, kas miski on tõsi, ilma seda ise kogemata või ise vastuseid otsimata. Selgitasin, et ma tean, et evangeelium on tõsi, kuna olin nende vastuste nimel tööd teinud ja tundsin oma südames, et need on õiged. Palusin ka temal seda teha ning meie suhted on olnud sellest ajast peale palju rahulikumad.
See teismelisena kogetud usuväljakutse valmistas mind tõeliselt ette mu tulevikuks Kristuse jüngrina. Ma olen näinud nii paljude õnnistuste ja lubaduste täitumist, kui olen üle kõigi teiste arvamuste Issandat usaldanud. Nefi nentis: „Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti. Ma ei looda lihalikule käsivarrele.” (2Ne 4:34)
Kui asjad ei laabu, nagu on plaanitud, või meil tekivad ootamatud raskused, on kerge tunda, nagu oleks Taevane Isa meid vales suunas juhtinud, maha jätnud või et Ta lihtsalt ei hooli.
Kuid see ei ole tõsi.
Tegelikult meenub mulle alati just nende segadust tekitavate ja südant murdvate väljakutsete ajal, mida tähendab täielikult Issandat usaldada. Ma pean laskma oma jüngripõlvel ja usul muutuda robotliku ja rutiinse asemel tähendusrikkaks ning elumuutvaks. President Nelson on õpetanud ka järgmist: „Teie õitsev usk aitab teil muuta katsumused võrreldamatuks kasvuks ja võimalusteks.”
Ma näen, kuidas usu valimine Jeesusesse Kristusesse on õnnistanud mind palju enamal viisil, kui ma iial võimalikuks pidasin. See ei tähenda seda, et ma pääsen alati ahastusest, raskustest ja segadusest, vaid tähendab, et ma tean, kust leida rahu ja stabiilsust.
President Nelson on meile armastavalt meelde tuletanud: „Palun teadke seda: kui kõik ja igaüks selles maailmas, keda te usaldate, peaks teid alt vedama, siis Jeesus Kristus ja Tema Kirik ei vea teid kunagi alt.”
Ükskõik millega te oma elus silmitsi seisate, olgu need siis täitumata ootused, maailma häälekas surve, pereprobleemid, vaimse tervisega seotud raskused, rahaline ebastabiilsus, südamevalu, ebaõiglus või muud väljakutsed, kutsun ma teid jätkuvalt Issandat usaldama. Ta on teie olukorrast täiesti teadlik. Ta tunneb teid. Tal on teie jaoks tallel hämmastavad õnnistused. Otsustage usaldada Teda ka neil hetkedel, kui te seda teha ei taha. Tema lubadused on kindlad. Ta juhatab teid parajal ajal rõõmu, lootuse ja imedeni.
Nii juhatab Ta mind, kui ma Teda jätkuvalt usaldan.