„Ärge laske käest võimalust vanemas eas misjonile minna”, Liahoona, juuli 2024.
Ustav vanemaks jäämine
Ärge laske käest võimalust vanemas eas misjonile minna
Meie lepingud kutsuvad meid üles üksteist teenima, seisma kui Jumala tunnistajad ja trööstima neid, kes vajavad tröösti. Üks võimalus nende üleskutsete täitmiseks on vanemas eas misjonil teenida, õnnistades seeläbi nii omaenda elu kui ka neid, keda me teenime.
Praegu teenib põhi- või teenimismisjonil 34 000 vanemaealist misjonäri, kes oma nooremate ametikaaslaste sarnaselt sel rännakul palju rõõmu leiavad. Vallalised ja abielupaarid võivad teenida vanemaealiste misjonäridena paljudes ülesannetes.
Ja vajadus selle järele on märkimisväärne. Vanem Ronald A. Rasband Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist innustas 2023. aasta oktoobri üldkonverentsil vanemas eas liikmeid vanemaealiste misjonit kaaluma. Ta küsis: „Mida te oma praegusel eluetapil teete? Mitmel viisil saavad vanemaealised misjonärid teha asju, mida keegi teine ei suuda. Olete tähelepanuväärne headuse jõud, kes on Kirikus kogenud ja valmis julgustama ja päästma Jumala lapsi.”
Selgitades, kuidas vanemaealisi misjonäre kutsutakse, ütles president Russell M. Nelson: „Vanemaealistel on mitmekülgseid ja ääretult palju võimalusi. Enne ametliku teenimiskutse esitamist kaalutakse palvemeelselt nende ametialast tausta, keelekogemust ja igaühe võimekust. Neist kõikidest teenimisnõuetest tähtsaim on tõenäoliselt teenimistahe.” Veel on ta öelnud, et vanemaealiste misjonäride panus on „asendamatu”.
„Osa vanemaealisi misjonäre töötab misjonikantseleis või BYU–Pathway õppeasutuses või struktuurilt selgesti määratletud humanitaaralgatustes,” on üks vanemaealine misjonär märkinud. „Me oleme ka ise mõnel sellisel misjonil teeninud. Me polnud algul kuigi kindlad, kui meid liikmete ja juhtide tugimisjonile kutsuti. Kuid kui me kord alustasime, meeldis meile väga see paindlikkus ja loomingulisus, mida sellist liiki misjon meile liikmete külastamisel ja kohalike koguduste tugevdamisel võimaldas.”
Üks külastuskeskuses teeniv vanemaealine õde on öelnud: „Ma polnud pärast abikaasa surma kindel, mida oma ajaga peale hakata. Nüüd jagub mul tegevust, kohti, kuhu minna, ja inimesi, kellega kohtuda. Inimesed loodavad mu peale.”
„Karta pole midagi, isegi kui te nooremana ei teeninud,” märkis üks õde pärast vanemaealiste misjonilt naasmist. „See roll on uus kõigi jaoks. Me õppisime kõik koos nii Issandale kui ka üksteisele lootma ja avastasime, et „väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju” (Al 37:6).”
Misjonäride õnnistused
Vanemaealiste misjonid on sama erinevad nagu vanemaealised misjonäridki. Neid on igat liiki – igaühel omad väljakutsed, rõõmud ja isiklikud hüved. Kuid igat liiki vanemaealiste misjonitel on ka midagi ühist: tähendusrikas pühakirjauurimine, sagedased ja siirad palved, köitev teenimine, kestev Püha Vaimu juhatus ja ainulaadne võimalus midagi muuta.
„Ma pole end iial Issandale nii lähedal tundnud kui siis, kui me vanemas eas misjonäridena teenisime,” on üks vanemaealine misjonär öelnud. „Teadsin, et kõik asjad pole mu kontrolli all, eriti kodus laste ja lastelastega toimuv. Andsin seega kõik Issanda kätesse. Ja Ta õnnistas meie perekonda. Me polnud oma lastelastega iial lähedasemad kui nendega iga nädal Zoomis kokku saades. Me rääkisime asjadest, mille vastu nad poleks iial varem huvi tundnud. See ei leia küll aset kõigiga, kuid meie puhul naasis üks poeg meie teenimise ajal kirikusse ning teine abiellus uuesti ja pitseeriti hiljem templis.”
Üks vanemaealine misjonär on öelnud: „Meie igapäevane pühakirjauurimine nii ise kui ka koos kaaslasega muutus tähendusrikkamaks, kuna me otsisime viise, kuidas pühakirju rakendada, mitte pelgalt lugeda. Ma ei püüdnud neid lihtsalt läbi lugeda, nagu olin vahel minevikus teinud. Näis, et ma viitan teenimise käigus pidevalt mõnele pühakirjakohale, mida olime tol päeval või nädalal lugenud, ja hakkasin seega ootama, et saan neid pühakirjakohti kasutada, mida olin äsja neil päevil lugenud. Mu pühakirjauurimine polnud enam nii passiivne, kuna ma aimasin ette, et saan viidata millelegi, mida olin tol päeval lugenud.”
„Misjonil teenimine on andnud mu elule uue hingamise,” ütles üks vanemaealine õde. „See andis mulle tähendusrikka eesmärgi, uut elurõõmu ning midagi, mida teha lisaks golfi mängimisele ja lastelaste hoidmisele.”
„Teenimine on kahesuunaline tänav,” on üks vanemaealine misjonär väitnud. „Kui me mõtlesime – veidi iseteadvalt –, kui palju me teiste heaks teeme, polnud me kuigi edukad. Kuid kui me mõistsime, kui palju me ise õpime ja kasvame, ei muutunud me ainuüksi ise, vaid ka teised näisid meie sõnadest ja tegemistest rohkem huvituvat. Me viskasime oma leiva vee peale ja tundus, otsekui leidsime selle jälle võitatuna.”
Tugevamad suhted
Vanemaealiste misjonäridena teenides kujunevad inimestel tugevamad suhted, mis kestavad kogu eluaja. Paljud kasvavad kokku inimestega, keda nad teenivad. Lisaks loovad nad tugevaid suhteid teiste misjonäride ja kohalike juhtidega. „Me saime sõpradeks nooremate misjonäride, teiste paaride ja inimestega, keda me poleks iial kohanud, kui oleksime koju jäänud,” ütles üks vanemaealine misjonär. „Oleme ikka veel üksteisega ühenduses. Ajal, mil arvasin, et kõik päevad lähevad ühtesoodu, andis misjonile minek meile uue alguse ja uued sõbrad, kellega koos seda rännakut läbida.”
Vanemaealiste misjonid aitavad abikaasadel ka oma abielu tugevdada. Kui inimesed lähevad pensionile või ei tööta enam nii palju, võivad abielupaarid avastada, et peavad uuesti läbi mõtlema, mis on nende ühine eesmärk, kuna nad ei pruugi enam kodus lapsi kasvatada. Lisaks võivad nad olla harjunud tegutsema oma valdkonnas omaenda ajakava järgi. Vananemine või pensionile minek võivad seda muuta. Uue ühise kogemusega alustamine, olgu vanemaealisena kodunt teenides või põhimisjonile minnes, võib aidata abielupaaril uut eesmärki seada ning sõltuvust teineteisest tugevdada.
„Üks vanasõna ütleb, et pensionipõlves „saad sa varasemaga võrreldes poole sissetulekust ja topelt oma abikaasast”,” ütles üks õde naerdes. „Kodust eemal misjonil teenimine võimaldas meil need muudatused nii läbi arutada, nagu me enne misjonit iial teinud poleks. Kui mu abikaasa jäi pensionile, haudusime lahkheli tekkides omaette. Selle asemel et endamisi tegutseda ja teineteist ignoreerida, ei soovi me enam, et see Issanda tööle negatiivselt mõjuks, ja arutame, mis meid häirib.”
„Hakkasime rääkima abikaasaga õhtuti õrnadest halastustest, mis meile misjonil iga päev osaks said,” ütles üks vanemaealine misjonär. „See aitas meil pöörata rohkem tähelepanu toimuvale ja vähem iseendale ning andis meile võimaluse näha kõikjal ümberringi headust ka siis, kui mingi osa päevast ei laabunud.”
„Ja kuna see oli viimane asi, mida õhtuti tegime,” lisas ta abikaasa, „olime magama minnes vähem mures ja rohkem rahul, kui olime olnud aastaid. Ma isegi magasin paremini!”
Õnnistused neile, keda nad teenivad
Elus on omad tõusud ja mõõnad – omad head ja halvad päevad. Nii on ka miljonil. Kuid Issanda teenimine toob tõelist tasu mitte ainult pärast misjonit, vaid ma misjoni ajal. Nagu Estri sugulane Mordokai oli talle öelnud: „Kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” (Est 4:14; rõhutus lisatud) Paljudel vanemaealistel misjonäridel on olnud oma teenimisele tagasi vaadates tunne, et neile anti ülesanne või piirkond, kus nad olid ainuomaselt kompetentsed mingit kindlat vajadust rahuldama.
Mina kogesin isiklikult vanemaealiste misjonäride vägevaid heategusid, kui ma elasin Ameerika Ühendriikides Louisiana osariigis. Peagi pärast seda, kui mind kutsuti teenima New Orleansi Louisiana vaia kõrgemas nõukogus, sain ma ülesande Port Sulphuri kogudust toetada. Selles koguduses olid vaid mõned üksikud aktiivsed preesterluse vennad. Enamikus õpetaja- ja juhiametites olid naised, kelle abikaasad ei olnud liikmed. Mõnikord määrati kogudusse vanemaealisi misjonäre või vaiajuhte, kuid neil ei õnnestunud kuigi edukalt ühenduses olla nende peredega, kus kõik polnud liikmed.
Siis aga määrati sellele kogudusele toeks üks Ameerika Ühendriikidest Wyomingi osariigist pärit vanemaealine abielupaar. Nad olid olnud aastaid talunikud ja töötanud oma kodu lähedal juustuvabrikus. Tausta ja elukogemuste tõttu suhestusid nad kergesti paljude Port Sulphuri inimestega, kes töötasid õlitööstuses. See vanemaealine abielupaar veetis suure osa ajast, et nende koguduse peredega, kui kõik ei olnud liikmed, suhteid luua ja neid õpetada. Ajal, mil nad armastavalt Port Sulphuris teenisid, sai sealne kogudus nende ustava teenimise kaudu ainulaadset tuge ja õnnistusi. Mõned mehed neist peredest, kus kõik polnud liikmed, liitusid Kirikuga ja tugevdasid seega koguduse vanemate kvoorumit.
Vanemaealised misjonärid õnnistavad nii enda kui ka teiste elu. Ärge jääge ilma imelisest teenimise ja kasvamise võimalusest!