„Imeline ettevalmistus eluks”, Liahoona, juuli 2024.
Imeline ettevalmistus eluks
Noorte meeste ja noorte naistena misjonil õpitu õnnistab nende elu igavesti.
Mind on juba noorest peale lummanud misjonäride entusiasm. Üks misjonär jagas ühel meie pisikese koguduse sakramendikoosolekul Uruguays Minases oma tunnistust ja väljendas oma tundeid seoses misjoniga. Tema sõnad jäid mulle meelde ja läksid südamesse.
„Ühel päeval teenin ka mina misjonil,” ütlesin ma endamisi.
Mõni aeg hiljem sain ma preestrina koos misjonäridega õpetama minna. 16-aastasena misjonär olla oli unustamatu kogemus!
Kui ma sain 18-aastaseks, naasid mõned meie koguduse noored misjonilt. Nende seas saabus Argentinast misjonilt koju ka mu õde Ana. Ka nende kogemused ja tunnistused liigutasid mu südant.
19. sünnipäeva lähenedes soovisin ma oma nime kirja panna, et minna ja kuulutada Päästja evangeeliumi ning teenida Ta viinamäel (vt ÕL 75:2). Ma täitsin oma misjonipaberid ja saatsin ära. Kui mu kutse saabus, avasin ma president Spencer W. Kimballi allkirjaga kirja ja lugesin, et hakkan teenima Uruguay/Paraguay misjonil. Ma hakkasin teenima omaenda koduriigis! Olin õnnelik, et sain võimaluse kuulutada „rõõmusõnumeid suurest õnnest, nimelt igavikulist evangeeliumi” (ÕL 79:1).
Saabusin misjonikantseleisse pärast kahetunnist bussisõitu Uruguay pealinna Montevideosse. Misjonijuhataja asetas mind Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonäriks ja määras mulle kaaslase. Tol pärastlõunal asusime juba ustele koputama.
Algul tuli ette hetki, kui misjon polnudki nii põnev, kui olin ette kujutanud. Õnneks oli mul kuulekas ja töökas kaaslane, kes aitas mul avastada, milline rõõm kaasneb Issanda ennastunustava teenimisega. Tema eeskuju õnnistas mind kogu misjoni jooksul.
Kuid mu ettevalmistused, et Päästja Jeesuse Kristuse esindajaks saada, olid alanud ammu enne seda.
Kõik algas lipsunõelast
1962. aasta jaanuaris, kui ma olin kuueaastane, tulid mu isa juveelipoodi misjonärid, et leida uut lipsunõela selle asemele, mille üks neist oli ära kaotanud. Nad kuulsid poes kedagi kitarri mängimas. Kui nad selle kohta pärisid, kutsus mu isa neid tulema ja ta sõbraga tuttavaks saama.
Isa ja ta sõber küsisid misjonäridelt jutuajamise käigus, kas nad mängivad kitarri. Üks vanematest ütles, et ta mängib veidi. Isa sõber ulatas talle oma kitarri ja palus tal mängida. Ta hakkas lugusid mängima ja ta kaaslane laulis.
Misjonärid tulid kõigest lipsunõela otsima, kuid selle tagajärjel tutvus mu pere Jeesuse Kristuse evangeeliumiga. Me saime misjonäridega headeks sõpradeks ja hakkasime õppetunde kuulama. Külvatud evangeeliumiseeme hakkas esmalt idanema minu emas Elsas ning mu õdedes Anas ja Stellas ning seejärel minus.
Armastus misjonitöö vastu on kasvanud mu peres tollest päevast alates. Mina teenisin misjonil, mu pojad on teeninud misjonil ja nüüd hakkavad meie lapselapsed misjonil teenimiseks valmistuma, pannes aluse kolmandale misjonäripõlvkonnale.
Misjonär olla pole alati kerge. Enne kui noor mees või noor naine on valmis misjonile minema, peab ta selleks valmistuma. Siin saavad lapsevanemad, pere ja kiriku juhid head eeskuju näidata ja koostööd teha, et noori juba varajasest east peale ette valmistada.
Üks viis, kuidas neil valmistuda aidata, on jagada nendega praktilisi oskusi. Sellised oskused nagu raha kogumine, riiete pesemine ja triikimine, õmblemine, kingade viksimine, toidu valmistamine, teistega rääkimine ja teiste teenimine on neile misjonil abiks. Ka seminaris ja instituudis õppimine aitab misjoniks valmistuda ning on täiendus sellele, mida nad õpivad kodus ning oma kvoorumis ja klassis.
Me peaksime jätkama nende toetamist ka siis, kui nad on misjonil. Ilus on kuulda neist imelistest kogemustest, mis meie misjonäridele peaaegu iga päev osaks saavad. Me võime ka ise neist kogemustest osa saada, kui ulatame neile, keda nad õpetavad, sõbrakäe. Näiteks võttis ühe misjonäri ema, kes meie peret õpetas, minu emaga ühendust ja pidas temaga mitu aastat kirjavahetust, aidates mu emal jääda lepingurajale.
Kui me tulevasi misjonäre nende ettevalmistustes aitame, peame meeles pidama, et misjonitöö on palju enam kui vaid kiriku traditsioon – see on Issanda kutse ja käsk (vt Mt 28:19). Algul õpetati evangeeliumi Aadamale ja Eevale. Seejärel õpetasid nad evangeeliumi oma lastele (vt Ms 5:6–12). „Ja nõnda hakati evangeeliumi jutlustama algusest peale; seda kuulutati pühade inglite kaudu, kes olid saadetud Jumala juurest.” (Ms 5:58)
Seda jutlustamist jätkab nüüd rohkem kui 71-tuhandeline misjonärivägi. Kuid me vajame eesliinile, misjonäride ja liikmete väkke palju-palju enamaid.
Mida me saame oma misjonil õppida
Misjonil olles harjusin ma misjonitööga ja hakkasin sügavamalt meie sõnumile mõtlema. Olin alati tundnud, et evangeelium on tõsi, kuid mul oli tugev soov seda ka teada. Ma palvetasin, paastusin, õppisin, töötasin ja ootasin siis vastust.
Ühel päeval jagasin ma õppetunni ajal Joseph Smithi selgitust esimese nägemuse kohta:
„Nägin otse oma pea kohal valguse sammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale. ‥
Kui valgus minu peal oli, nägin ma enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!” (JSA 1:16–17)
Tundsin tol hetkel, kuidas Püha Vaim kinnitas mulle, et see, mida ma õpetasin, on tõsi. Prohvet Joseph Smith nägi tõepoolest Isa ja Poega ning Mormoni Raamat on Jumala sõna ja tunnistab koos Piibliga meie Päästjast. Millist hingerahu see mulle tõi. See soojendab mu südant veel kümneid aastaid hiljem.
Misjon oli nagu vaimse magistrikraadi omandamine. Noorte meeste ja noorte naistena misjonil õpitu õnnistab nende elu igavesti. Nad õpivad muu seas:
-
Kuidas õppida, palvetada, õpetada ja evangeeliumi põhimõtteid iga päev ellu rakendada.
-
Kuidas kaaslasega 24 tundi päevas koos elada.
-
Kuidas oma tervise eest hoolitseda.
-
Kuidas plaanida.
-
Kuidas täiustada juhioskusi.
-
Kuidas teiste inimestega õigesti suhelda.
-
Kuidas Püha Vaimu otsida ja kuulata ning Temalt juhatust saada.
Misjonil teenivad noored mehed ja noored naised saavad jõudu ja on valmis kohtama elukatsumusi, kui nad misjonil õpitut jätkuvalt ellu rakendavad.
Nüüd on õige aeg
Meie armas prohvet, president Russell M. Nelson, on õpetanud:
„Maailma ajaloos pole kunagi olnud aega, mil teadmised meie Päästjast oleksid isiklikult elulisemad ja asjakohasemad igale inimhingele. Kujutage ette, kui kiiresti laastavad konfliktid kogu maailmas – ja ka meie isiklikus elus – laheneksid, kui me kõik otsustaksime järgida Jeesust Kristust ja võtta kuulda Tema õpetusi.”
Nüüd on õige aeg iseloomu näidata, vapper olla ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi jagada. Nüüd on õige aeg, mil meie noored peaksid valmistuma õpetamise või teenimise misjonil Issanda väesalgas teenima. Maailm vajab teid! Põlved ootavad tugevdamist, käed tõstmist ja tõde jutlustamist (vt ÕL 81:5).
Ärgitagu see Issanda üleskutse meid tegudele ja väega tõelippu heiskama:
„Vaata, ma ütlen teile, et minu tahe on, et te lähete välja ‥
tõstes oma hääled nagu pasunahääle, kuulutades tõde vastavalt ilmutustele ja käskudele, mis ma teile andnud olen.
Ja nõnda, kui te olete ustavad, ‥ teid kroonitakse au ja hiilguse ning surematuse ja igavese eluga.” (ÕL 75:3–5)