Meie Igavese Isa tütred

Uurige seda sõnumit palvemeelselt ja mõelge läbi, mida sellest teistega jagada. Kuidas dokumendi „Perekond: läkitus maailmale” mõistmine saab tugevdada teie usku Jumalasse ja õnnistada teie külastusõpetuse hoolealuseid? Lugege lisaks internetist www.reliefsociety.lds.org.

Pühakirjad õpetavad, et me „oleme Jumala sugu” (Ap 17:29). Jumal viitas Emma Smithile, prohvet Joseph Smithi naisele, kui „mu tütar” (ÕL 25:1). Perekonna läkitus õpetab meile, et igaüks meist on „taevaste vanemate armastatud vaimu‥ tütar”.¹

„[Surelikkusele eelnevas] maailmas saime me teada oma igavesest identiteedist naisena,” on öelnud Carole M. Stephens, esimene nõuandja Abiühingu üldjuhatuses.

„Meie surelik rännak maa peale neid tõdesid ei muutnud.”²

„Teie Taevaisa teab teie nime ja teab teie olukorda,” on öelnud vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Ta kuuleb teie palveid. Ta teab teie lootusi ja unistusi, samuti teie hirme ja pettumusi.”³

„Igaüks meist kuulub Jumala perekonda ja meid vajatakse seal. Kõik maised pered näevad välja erinevad. Ja samal ajal, kui me anname endast parima, et luua tugevaid traditsioonilisi perekondi, ei sõltu Jumala perekonna liikmeks olemine mingisugusest staatusest – ei abielustaatusest, lapsevanemaks olemisest, rahalisest seisust, sotsiaalsest staatusest ega isegi staatusest, mida kuulutame sotsiaalmeedias.”⁴

Täiendavad pühakirjakohad

Jeremija 1:5; Roomlastele 8:16; Õpetus ja Lepingud 76:23–24

Meie ajaloost

Oma ülestähenduses esimesest nägemusest⁵ kinnitab prohvet Joseph Smith paljusid tõdesid – sealhulgas seda, et Taevane Isa tunneb meid nimepidi.

Noor Joseph ei teadnud, millise kirikuga liituda, ja sai juhatust Piibli salmist Jaakobuse 1:5. Joseph otsustas küsida Jumalalt.

Ühel kevadhommikul 1820. aastal läks ta metsa palvetama, kuid otsekohe haaras teda enda võimusesse pimedusejõud. Ta on selle kohta kirjutanud:

„Nägin otse oma pea kohal valguse sammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale.

Vaevalt oli see ilmunud, kui ma tundsin end vabastatuna mind ahelais hoidnud vaenlase käest. Kui valgus minu peal oli, nägin ma enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”” (JSA 1:16–17)