Ära tulista!

Nimi avaldamata

Istusime Bobiga politseiautos ja ootasime, et tänava lõpust paistaks mingit liikumist. Olime alustanud varitsemist kahe tunni eest, kui märkasime autot, mida oli mainitud politseiraadio teates.

„Käimas on rööv,” oli teates öeldud. „Kaks relvastatud meest. Neid nähti äsja oranžis autos. Tunnistaja sõnul on mehed jõhkrad ja valmis relva kasutama.”

Piirkonnas oli hiljuti olnud mitu relvastatud röövi, kuid meie jõupingutustest hoolimata olid röövlid korduvalt põgenenud. Need mõtted kadusid mu peast kohe, kui nägin, kuidas kaks kuju väljusid pimedal tänaval ühest majast ja istusid oranži autosse. Nüüd sõitsid nad meie poole.

„Palun saatke abivägesid,” ütlesin ma raadiosse. „Kahtlusalused sõidavad meie asukohast põhja suunas.”

Meie abivägi, kaks tsiviilriietes detektiivi märgistamata politseiautos, keeras autole ette, samal ajal kui meie Bobiga sellele järgnesime. Kui kõik kolm autot olid jõudnud sillale, peatus ees sõitev politseiauto risti sillal oranži auto ees ja meie peatusime selle taga, piirates niimoodi kahtlusalused sisse. Peaaegu kohe peatus oranž auto ja mõlemad autosistujad tõmbusid kössi.

„Astuge autost välja, käed peakohal!” käskisin ma, kui olin oma autost väljunud. Keegi ei vastanud.

Valmis tulistama, kordasin ma käsku: „Astuge autost välja, käed peakohal! Tehke seda kohe!”

Ühtäkki ajas juht end istmel sirgu ja pöördus minu poole. Nägin tema käes metalselt helkivat eset.

Minu väljaõpe ja selge mõistus ütlesid, et ma oma elu päästmiseks päästikule vajutaksin. Kuid keset seda pingelist hetke kuulsin ma häält. See oli rahulik, kuid käskiv ja jõuline: „Ära tulista!”

Arvasin, et mind tabab iga hetk lask, kuid ootasin, et keegi autos olijatest esimesena tule avaks. Selle asemel tõstis autojuht käed üles, tõstis üle pea midagi püstolitaolist ja lasi käed sülle vajuda.

„Paigal!” ütlesin ja kiirustasin auto juurde. „Ärge liigutage!”

See hetk tundus kui televisioonisaade – kuni avastasin, et autos olevad karmid kurjategijad on tegelikult kaks noort hirmunud tütarlast. Mida mina olin püstoliks pidanud, oli hoopis turvavöö klamber.

Peagi saime teada, et tüdrukud olid laenanud autot oma poiss-sõpradele. Neil polnud aimugi, missuguste meestega oli tegemist.

„Cal, ma arvasin, et sa saad surma!” ütles Bob mulle hiljem. „Ma oleks peaaegu tulistanud. Ma ei tea, miks ma seda ei teinud.”

Sedasama ütlesid ka kaks detektiivi märgistamata autos, kuigi keegi peale minu polnud kuulnud häält. Ma tean, et ainult taeva vägi võis päästa neid tüdrukuid surmast ja nelja politseinikku tegemast traagilist viga. See kogemus andis mulle kindla teadmise, et meie Taevane Isa on võimeline sekkuma ja sekkub, et meid kaitsta.