Vanem Ronald A. Rasband: andekas juht, pühendunud isa
Ron Rasband ei kahelnud kunagi selles, et teenib põhimisjonil. Ainus küsimus, mis sel 19-aastasel noormehel misjonikutset avades mõtteis mõlkus, oli, et kus ta misjonil teenib.
„Minu isa teenis misjonil Saksamaal. Vanem vend teenis misjonil Saksamaal. Mu tulevane õemees teenis misjonil Saksamaal,” meenutas ta. „Ma arvasin, et lähen Saksamaale.”
Kuid Issandal olid teised plaanid. Ron kutsuti teenima hoopis idaosariikide misjonile, mille peakorteriks oli New Yorgi linn Ameerika Ühendriikides. Pettunult läks ta misjonikutsega oma tuppa, põlvitas voodi kõrvale, lausus palve, avas pühakirjad juhuslikust kohast ja hakkas lugema:
„Vaata, ja ennäe – mul on palju inimesi selles paigas, ümberkaudsetel aladel; ja sellel idapoolsel maal, ümberkaudsetel aladel, avatakse uks viljarikkaks tööks.
Seepärast, olen mina, Issand, lasknud teil tulla sellesse paika; sest nõnda on minule otstarbekas hingede päästeks.” (ÕL 100:3–4; rõhutus lisatud)
Otsekohe kinnitas Püha Vaim Ronile, et tema kutse idaosariikide misjonile ei olnud eksitus.
„Pettumusest kasvas välja esimene paljudest vaimsetest kogemustest, et Issand soovis mind just sinna teenima,” meenutas ta. „See oli minu jaoks pöördelise tähtsusega vaimne kogemus.”
Tema misjon idaosariikidesse oli esimene paljudest Kiriku kutsetest, mis teda ootamatutesse paikadesse viisid. Ja iga kutsega – õpetaja, piiskopi, kõrgema nõukogu liikmena, misjonijuhatajana, Seitsmekümne liikmena, Seitsmekümne vanemjuhatajana ja Issanda Jeesuse Kristuse apostlina – on vanem Ronald A. Rasband Jumala lapsi teenides allunud Issanda tahtele ja jätkanud Tema Vaimule toetumist.
Sündinud headest vanematest
Esimeses kõnes Jeesuse Kristuse apostlina väljendas vanem Rasband südamlikku tänu oma esivanemate eest. „Ma [olen] sündinud headest vanematest,” ütles ta, „ja nemad omakorda headest vanematest kuue sugupõlve jooksul.”1
Tema ema Verda Anderson Rasband oli armastav juht, kes kasvatas noores Ronis armastust pühakirjade vastu. Tema isa Rulon Hawkins Rasband oli ustav preesterluse hoidja, kes näitas eeskujuga raske töö väärtust.
Ronald A. (Anderson) Rasband sündis 6. veebruaril 1951 Salt Lake Citys Utah’ osariigis Ameerika Ühendriikides ja oli oma vanemate ainus ühine laps. Mõlemad vanemad olid olnud varem abielus ja lahutanud ning Ron kasvas lisaks kahe vanema venna ja ühe vanema õe hoolitseva käe all.
„Ta oli kombinatsioon meie vanematest, seega me kõik armastasime teda,” räägib tema õde Nancy Schindler. „Ron ei lasknud emal ja isal kunagi teineteise kõrval seista või koos istuda, ilma et oleks nende vahele pugenud.”
Ron oli üldjuhul hea poiss, kuid möönab, et vahel oli ta ka üleannetu.
„Enam kui paaril korral käisid mu [Algühingu] õpetajad minu ema, vaia Algühingu juhtaja juures ja ütlesid, et Ronnie Rasband on ulakas poiss,” ütles ta. „Kuid nad ei andnud minu suhtes alla. Nad näitasid minu vastu üles suurt armastust ja kutsusid mind alati tundi tagasi.”2
Roni lapsepõlv oli keskendunud Kirikule: koguduse koosolekutele, koguduse pidudele, koguduse õhtusöökidele ja koguduse spordivõistkondadele. Kui ta ei olnud tegevuses Cottonwoodi esimese koguduse hoones, tegi ta juhutöid, osales skaudiprogrammis ja veetis aega sõpradega. Kodus keskendus pereaeg pühakirjade, mängude ja koduste tööde ümber.
„Isa õpetas mulle, mida tähendab tööd teha, oma eeskujuga,” ütles ta. „Ema õpetas mind töötama, pannes mind ennast tööle.”
Roni isa sõitis leivaautoga. Ta tõusis igal hommikul kell 4.00 ja jõudis koju alles hilja õhtul. Roni ema oli kodune ja kasvatas lapsi, teenides pere sissetulekule lisa portselannukke valmistades ja müües.
Roni sünnipärased võimed juhtida, delegeerida ja asju ära teha – mis on olnud talle abiks nii elukutsega seotud kui ka kiriku kohustusi täites – osutusid juba varakult kasulikuks.
„Ronile anti ülesandeks muru niita,” meenutab tema õde. Kuid Ron, nagu Mark Twaini raamatutegelane Tom Sawyer, veenis sõpru ennast abistama.
„Ma vaatasin õue ja seal oli tema parim sõber tema eest muru niitmas,” rääkis Nancy. „Järgmisel nädalal niitis muru üks teine sõber. Tema istus verandal nendega naerdes ja naljatades, samal ajal kui sõbrad tema töö ära tegid.”
Roni vanematel oli rahalisi raskusi, kuid nende perel oli evangeelium. „Meil polnud kunagi palju raha,” meenutab Ron, „kuid see ei mõjutanud minu õnne.”
Usaldusväärsed sõbrad ja juhid
Kui Ron üles kasvas, õnnistati teda heade sõprade ja usaldusväärsete preesterluse juhtidega, sealhulgas oli tema poisipõlve vaiajuhataja James E. Faust (1920–2007), kes teenis selles kutses 14 aastat ja kutsuti hiljem Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse ja Esimese Presidentkonna liikmeks. Roni perel oli president Fausti ja tema perega lähedane suhe. „Ta rääkis minust alati kui ühest oma Cottonwoodi poisist, sest oli aidanud mind üles kasvatada,” ütleb Ron.
Ronil polnud keskkoolis aega sporti teha, kuna ta käis tööl, kuid alati leidis ta aega ustavate sõprade jaoks, millest kasvasid välja elukestvad sõprussidemed.
„Olen alati Roni imetlenud, kuid ta polnud kaugeltki täiuslik,” ütleb lapsepõlvesõber Kraig McCleary. Naeratades lisab ta: „Olen talle öelnud, et kui tema taevasse läheb, siis lähen sinna ka mina, sest me tegime üles kasvades samu rumalusi.”
Ron läks misjonile 1970. aasta alguses, kuid Kraig kaalus misjoniteenistuse edasilükkamist kuni tolle aasta sügisese jahihooaja lõpuni. Siis helistas Ron talle misjonilt.
„Ma ei tea, kuidas ta sai loa mulle helistada, kuid ta noomis mind, et ma polnud kohe misjonile mineku üle rohkem elevil,” meenutab vend McCleary. „Muidugi ei lükanud ma seda edasi.”
Ron nimetab oma misjonit fantastiliseks kogemuseks. „Issand õnnistas mind mitmete imeliste, usku tugevdavate kogemustega,” ütleb ta. „Misjon tegi minu vaimsele elule palju head.”
Ron veetis osa oma misjonist Bermuda saartel. Tema misjonijuhataja Harold Nephi Wilkinson saatis sinna ainult neid misjonäre, kes olid väga kuulekad, kuna sai neid vaid harva külastada.
„Me olime täiesti omapäi, kuid misjonijuhataja ei pidanud meie pärast muretsema,” meenutab Ron. „Me saime töö tehtud.”
Delta Phi „unelmate tüdruk”
Pärast misjonilt naasmist 1972. aastal leidis Ron töökoha, astus tol sügisel Utah’ ülikooli ja liitus Delta Phi Kappa vennaskonnaga, mis koondas koju naasnud misjonäre. Vennaskonna üritustel ei jäänud talle märkamata veetlev noor naine nimega Melanie Twitchell. Melanie oli üks Delta Phi valitud „unelmate tüdrukutest”, kes olid abiks vennaskonna teenistusprojektide läbiviimisel.
Nagu Ron, nii tuli ka Melanie aktiivsest viimse aja pühade perest. Tema sõjaväeohvitserist isa ja tema ema ei lasknud pere sagedastel kolimistel saada põhjuseks mitte kirikus käia.
Melanie’le avaldas muljet Roni lahkus, viisakus ja teadmised evangeeliumist. „Ma ütlesin endale: „Ta on nii imeline mees, et sel pole tähtsust, kui ma temaga iial kohtamas ei saa käia. Ma tahan lihtsalt tema parim sõber olla.””
Nende suhte arenedes kinnitas Vaim tema muljeid Roni kohta ja Roni pühendumist Issandale. Peagi kasvas sõprus Melanie sõnul muinasjutuliseks romaaniks.
Vanem Rasband leiab, et nad on teineteise jaoks loodud. „Melanie oli minuga igast küljest võrdne nii evangeeliumile pühendumises kui evangeeliumipärandis. Meist said parimad sõbrad ja siis palusin ma ta endale naiseks.”
Nad abiellusid 4. septembril 1973 Salt Lake City templis. Sellest ajast peale on vanem Rasbandi sõnul tema „isetu igavene kaaslane ‥ aidanud mind voolida nagu pottsepa savi üha lihvitumaks Jeesuse Kristuse jüngriks. Mulle annab jõudu tema ning meie 5 lapse, nende abikaasade ja 24 lapselapse armastus ja toetus.”3
„Lähme!”
Teenides abielus tudengite koguduses vanemate kvoorumi juhatajana tutvus Ron Jon Huntsman vanemaga, koguduse kõrgema nõukogu nõustajaga. Jonile avaldas otsekohe muljet, kuidas Ron kvoorumit juhtis.
„Tal olid suurepärased juhtimis- ja organiseerimisvõimed,” meenutab vanem Huntsman, kes teenis aastatel 1996–2011 piirkonna seitsmekümnena. „Minu jaoks oli ebatavaline näha, et noor mees, kes ikka veel ülikoolis õppis, suutis sellisel viisil kvoorumit juhtida.”
Mitme kuu jooksul jälgis Jon, kuidas Ron preesterluse kohustusi täites ideid teoks tegi. Kui Joni firmas – millest sai hiljem Huntsmani keemiakorporatsioon – avanes vanemturundusjuhi koht, otsustas ta, et Ronil on selleks vajalikud oskused, ning pakkus seda kohta talle. Töö pidi algama järgneval nädalal Ohio osariigis Ameerika Ühendriikides.
„Ma ütlesin Melanie’le: „Ma ei kavatse kooli pooleli jätta ja kolida,”” meenutab Ron. „Olen terve elu tööd teinud, et ülikool lõpetada, ja olen lõpuks oma eesmärgini jõudmas.”
Melanie tuletas Ronile meelde, et ta käis koolis, et endale hea töökoht leida.
„Mille üle sa muretsed?” küsis ta. „Ma oskan pakkida ja kolida. Olen seda terve elu teinud. Ma luban sul igal õhtul emale helistada. Lähme!”
Joni usk Roni osutus õigustatuks. Joni mentorluse all saatis Roni kasvavas firmas kiiresti edu ja 1986. aastal sai temast firma president ja COF. Ta reisis firma nimel palju – nii kodus kui ka võõrsil. Vaatamata tihedale graafikule püüdis Ron nädalavahetustel kodus olla. Ja mõnikord võttis ta reisidele kaasa pereliikmeid.
„Kui ta kodus oli, aitas ta lastel tunda, et nad on erilised ja armastatud,” räägib Melanie. Alati kui võimalk, käis ta nende üritustel ja spordivõistlustel. Üks nende neljast tütrest, Jenessa MacPherson ütles, et pühapäeviti ei saanud isa tihti oma kiriklike ülesannete täitmise pärast Kiriku koosolekul koos nendega istuda.
„Me vaidlesime omavahel, kes saab Kirikus tema kõrval istuda, kuna oli haruldane, kui ta oli koos meiega,” rääkis ta. „Mäletan, kuidas panin käe tema kätte ja mõtlesin endamisi, et kui õpiksin olema tema moodi, siis oleksin õigel teel ja saan rohkem Päästja-sarnaseks. Ta oli alati minu kangelane.”
Roni ja Melanie poeg Christian meenutab hardalt isaga koosveedetud aega. Pere sagedase kolimise tõttu vahetusid sõbrad tihti, räägib ta, „kuid mu isa oli alati minu parim sõber” – kuigi väga võistlusaldis.
Oli see siis korvpalli visked Christianiga, tütardega lauamängude mängimine või koos pere ja sõpradega kalal käimine, meeldis Ronile võitjaks tulla.
„Meie lapsepõlves ei lasknud ta kunagi kellelgi võita,” räägib Christian. „Me pidime võidu välja teenima, kuid see muutis meid paremaks. Ja see traditsioon jätkub ka tema armastatud lastelastega.”
Aastate jooksul ei jäänud Roni perele märkamata, kuidas Kiriku juhtkonnas teenimine suurendas tema võimet armastust ja kaastunnet näidata, avaldada Vaimu tundeid ja innustada teisi endast parimat andma. Pärast Roni ja Melanie lapselapse Paxtoni sündi toetus perekond suuresti Roni vaimujõule ja toele.
Paxton, kes sündis haruldase geneetilise haigusega, kannatas paljude terviseprobleemide käes, mis panid pere nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt proovile. Vanem Rasband nimetas teekonda, mis järgnes Paxtoni sünnile, „eriliste igavikuga seotud õpetuste õpikojaks”.4
Kolme lühikese aasta jooksul, mis Paxton siin maa peal veetis – kui küsimusi oli palju ja vastuseid vähe –, seisis vanem Rasband vaimse toesambana, juhtides oma pere ammutama jõudu Jeesuse Kristuse lepitusest.
Paljud tema pereliikmed ja sõbrad ei olnud üllatunud, kui teatati tema uuest kutsest. „Need meist, kes teda kõige paremini tunnevad,” ütleb Christian, „tõstsid käe kõige kõrgemale, kui teda apostlina toetati.”
Ma lähen ja teenin
1996. aastal, kui Ron oli 45 ja tegi edukat karjääri, esitati talle kutse teenida New Yorgis New Yorgi põhjamisjoni juhatajana. Nagu muistsed apostlid, „[jättis ta] kohe võrgud maha” (Mt 4:20).
„Kutse vastuvõtmine võttis aega vaid sekundi murdosa,” ütles vanem Rasband. Ta ütles Issandale: „Sa soovid, et ma lähen ja teenin, siis ma lähen ja teenin.”
Ron võttis kaasa tähtsa õppetunni, mille oli oma töökogemusest õppinud: „Inimesed on tähtsamad kui kõik muu.”5 Selle teadmisega ja tema lihvitud juhtimisoskustega oli ta valmis alustama põhiteenistust Issanda kuningriigis.
Ron ja Melanie leidsid misjonitöö New Yorgis olevat nii väljakutsuva kui ka värskendava. Ron delegeeris kiirelt vastutuse misjonäridele – inspireerides nende lojaalsust ja neid selle protsessi käigus õpetades, ülesehitades ja vaimselt tõstes.
Aastal 2000, vaid kaheksa lühikest kuud pärast seda, kui Ron ja Melanie olid oma misjoni lõpetanud, kutsuti Ron Seitsmekümne Kvoorumisse, kus tema ettevalmistus, kogemus ja paljud anded on Kirikut õnnistanud. Seitsmekümne liikmena on ta teeninud nõuandjana Kesk-Euroopa piirkonna juhatuses, aidates juhtida tööd 39 riigis. Kuigi ta lahkus kolledžist rohkem kui 40 aasta eest, on ta jäänud tõsimeelseks õpilaseks, võttes heameelega vastu järjepidevat mentorlust oma vanematelt vendadelt Kaheteistkümnest, kui ta juhtis Põhja-Ameerika lääne ja loode piirkonda ning kolme Utah’ piirkonda, teenis templiosakonna täitevjuhina ja Seitsmekümne juhtkonnas.
Hiljuti tegi vanem Rasband tähelepaneku: „Milline suur au on olla vähim Kaheteistkümne seas ja õppida neilt igal moel ja igas olukorras.”6
„Mida nemad teadsid, tean ka mina”
Vanem Rasbandi kontoriseinu kaunistab kaks maali. Üks on mormooni misjonäridest, kes õpetavad üht perekonda Taanis 1850datel aastatel. Teine on algusaegade misjonärist Dan Jonesist kuulutamas evangeeliumi kaevukaanel Briti saartel. Need maalid (paremal ülal) meenutavad vanem Rasbandile tema enda esivanemaid.
Ta on tunnistanud, et „need algusaegade teerajajad andsid kõik, mis neil oli, et elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi ja jätta oma järeltulijatele maha pärand, mida järgida”.7 See, mis andis vanem Rasbandi esivanematele katsumuste ja tagakiusamise ajal jõudu, on see, mis teda ennast uue kutse jaoks ette valmistas: kindel teadmine ja tunnistus Issandast ja Tema tööst.
„Mul on oma uues kutses palju õppida,” ütles ta. „Ma tunnen selle koha pealt suurt alandlikkust. Kuid üht asja oma kutses võin ma teha. Ma võin olla „Kristuse nime erilisteks tunnistajateks kogu maailmas” (ÕL 107:23). Ta elab!”8
Teerajajate lapselapsena lisab ta: „Mida nemad tundsid, tunnen ka mina. Mida nemad teadsid, tean ka mina.”9
Ja teerajajate lootused oma järeltulijate suhtes on täitunud vanem Ronald A. Rasbandi elus, õpetustes ja teenistuses. Ta järgib nende eeskuju ja austab nende pärandit Issanda ühe erilise tunnistajana.