Vanemaealised misjonärid: teid vajatakse, õnnistatakse ja armastatakse
Misjonäripaarina teenimine võib olla paindlikum, odavam ja toredam kogemus, kui arvatagi oskate.
„Kas saate appi tulla?”
See on küsimus, millele Gerald ja Lorna Malmrose Ameerika Ühendriikidest Washingtoni osariigist olid ka varem vastanud. Nad vastasid jaatavalt, kui nende endine piiskop, tolleaegne misjonijuhataja, palus neil teenida endaga koos Lääne-Indias. Nad vastasid uuesti jaatavalt, kui vaiajuhataja kutsus neid teenima teenistusmisjonil Kiriku peakorteris Salt Lake Citys Utah’ osariigis Ameerika Ühendriikides, kus nad töötasid arvutite ja personaliosakonnaga.
Kui nende endine piiskop ja misjonijuhataja Reid Robison kutsuti teenima Ghanasse Accra misjonäride koolituskeskuse juhatajaks, palus ta taas Malmrose’ide abi.
„Me teadsime, et võime Issandat usaldada,” ütles vanem Malmrose. „Seega otsustasime usalduse taas Temale panna.” Nad vastasid jah, täitsid taotlusblanketid, said kutse ja olid peagi Ghanas.
Abielupaarina teenimine
Malmrose’ide kogemused näitlikustavad vanemaealiste abielupaaride misjonil teenimisest põhimõtteid, mida kõik ei pruugi mõista.
-
On kahte tüüpi misjoneid. 1) Kiriku president kutsub vanemaealisi paare teenima oma kodukohas või kodust eemal. 2) Vaiajuhataja kutsub Kiriku teenistusmisjonäride paare täitma kohalikke või regionaalseid vajadusi 8-32 tundi nädalas. Tavaliselt elavad ja teenivad nad kodukohas, kuid võivad teenida ka kodust eemal.
-
Misjonijuhatajaid innustatakse leidma paare, kes võiksid täita nende misjoni vajadusi, ja paarid võivad ise oma eelistused öelda. „Me ei ütle, et paarid võivad ise oma misjoniülesandeid valida,” selgitas vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Kutse on ikka kutse. ‥ [Kuid] me räägime vanemaealiste paaridega nende eelistustest ja teeme kõik võimaliku, et nad saaksid teenida, kus ja kuidas nad teenida soovivad.”1
-
Misjonijuhatajad peavad paaridega nõu, kuidas nende oskusi ja võimeid kõige paremini kasutada. „Selleks et vanemaealise paari kogemus oleks võimalikult sisukas,” ütles juhataja Robinson, „peab neil olema võimalus töötada piirkonnas, kuhu neid teenima tõmbab ja kus nad tunnevad, et neil on oskusi, mida seal rakendada.”
Näiteks teadis juhataja Robinson, et kasuks võib tulla vanem Malmrose’i prantsuse keele oskus, kuna paljud aafriklased kõnelevad prantsuse keelt. „Ma kujutasin teda ette tegelemas reisimisega seonduva ning viisadega,” ütles juhataja Robinson. „Ent kui ta sinna jõudis, tunnetasin, et see teda ei köida. Nii palusin ma tal rakendada arvutioskusi. Ta on säästnud palju tunde, lihtsustades meie süsteeme ja arendades vajalikke aruandeid.” Vanem Malmrose aitab ka misjonäridel, eriti prantsuse keelt kõnelevatel misjonäridel, valmistada ette nimesid, et teha nende perekondade eest templitööd. Õde Malmrose, kes on erialalt meditsiiniõde, määrati töötama misjonil koos arsti ja õega.
Tema valmistab ette tee
Sarnaselt Malmrose’idele on ka paljud teised paarid leidnud, et kui nad usaldavad Issandat, valmistab Tema neile tee. Sama kogesid ka Alvin ja Corazon Rieta, kes on pärit Filipiinidelt Cavite linnast.
„Kaks aastat enne otsust teenida hakkasime oma perefirma asju korda ajama,” selgitab vanem Rieta. „Meie poeg ja tütar olid kolledži lõpetanud ja pidid firma üle võtma, ent me tundsime muret, kes hakkab äriga seotud probleeme lahendama ja mida võivad meie plaanidest arvata kliendid.”
Õde Rieta muretses ka oma eaka ema mahajätmise pärast. „Kartsin, et ta võib meie ära olles siitilmast lahkuda,” ütles ta. „Samuti tundsin, et ei ole evangeeliumi õpetamise väljakutseks valmis.”
Nad pidasid nõu oma piiskopi ja ühe hiljuti Davaos teeninud paariga. „Kõik tunnistasid jõuliselt, et Issand juhib igat paari teadma, kuidas oma kodu, perekonda ja misjoni rahastamist puudutavaid asju korda seada,” ütles õde Rieta.
„Kui otsisime juhatust,” lausus vanem Rieta, „leidsid meie mured lahenduse – meie äri edenes väljakutsetest hoolimata, meie kliendid olid rõõmsad ja toetavad ning perekond hoolitses ühtselt meie eaka ema eest. Hakkasime mõistma, et Issand tõepoolest aitab meid.”
Rietad teenivad nüüd liikmete ja juhtkonna tugiisikutena Filipiinide Cagayan de Oro misjonil.
Asju, mida teha saate, on palju
Mõned paarid tunnevad muret füüsiliste piirangute pärast, kuid Keith ja Jennilyn Mauerman Ameerika Ühendriikide Utah’ osariigist seda ei tee. Aastaid tagasi, neli kuud pärast Californias Los Angelese templis abiellumist, värvati Keith lahingutegevusse. Kuna ta oli lennusalga patrull-lendurite ülem, kõndis ta teiste sõdurite ees, kui lõhkes maamiin. Ta jäi ilma mõlemast jalast. Kui ta koju jõudis, tormas Jennilyn ta juurde.
„Teadsin, et ei pea muretsema,” ütles Keith, „kuna meie abielu on igavene. Mu naine on mulle alati toeks olnud. Ta toetab mind nüüdki iga päev.”
Kui õde Mauerman pensionile jäi, otsustasid nad teenida misjonil. Ent kas vanem Mauerman, kellel oli kaks jalga amputeeritud, saaks sellega hakkama? „Alati on asju, mida ma teha ei saa,” ütles ta, „kuid on ka palju sellist, mida ma teha saan. Teadsime, et küllap leidub koht ka meie jaoks.”
Soovitusblankette täites märkis ta ära ka kastikese, kus küsiti, kas ta on teeninud sõjaväes. Peagi said nad kutse Kiriku sõjaväesuhete osakonnast. „Mul oli ID-kaart, millega pääsesin sõjaväebaasidesse, niisiis küsisid nad, kas oleme nõus, kui meid soovitada sõjaväesuhete misjonile.”
Mauermanid kutsuti teenima Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina osariigi sõjaväebaasi. Vanem Mauerman on meenutanud: „Väraval seisis silt „Braggi kindlus, lennusalga kodu”. Kui vahtkond tervitas meid lennusalga motoga, milleks on „Kogu tee lõpuni”, oli see esimene kord pärast pikki aastaid, mil seda taas kuulsin. Tundsin end nagu kodus, kuigi polnud Braggi kindluses kunagi käinud. Teadsin, et misjonikutse sobib meile täiuslikult ja et Issand on minust teadlik.”
„Õpetasime, kuidas enesega toime tulla, vormi säilitada ja abielu tugevdada,” ütles õde Mauerman. „Algselt ei soovinud me enda lugu jagada, ent leidsime, et selle rääkimine just kõige parem oligi. Sõdurid ja nende kaasad vaatasid meid ja ütlesid: „Kui teie seda suudate, siis suudame ka meie.”
Mauermanidel oli Põhja-Carolinas nii tore, et nad küsisid, kas võiksid seal uuesti teenida. Nüüd sõidavad nad kahel korral nädalas oma kodust Oremist Salt Lake Citysse, see teeb umbes 60 kilomeetrit, et teenida Kiriku sõjaväesuhete kontoris. Nad õpetavad välja ka vanemaealisi paare Provo misjonäride koolituskeskuses, kus nad on mõistnud, et igas rühmas on keegi, kes on teenimise nimel pidanud ületama raskusi.
Universaalsed keeled
Kui Utah’st pärit Randy ja Lou Ellen Romrell Brasiiliasse Cuiabá misjonile kutsuti, olid nad üsna murelikud. Kuigi vanem Romrell oli Brasiilias ka noore misjonärina teeninud, oli ta lasknud oma portugali keelel ununeda. Ja õde Romrell ei osanud portugali keelt üldse. Kuid õppimise ja raske töö tulemusena sai vanem Romrellile portugali keel taas selgeks ja ka õde Romrell tegi edusamme. Kaasa aitas ka ukulele.
„Mul ei olnud alguses plaanis seda kaasa võtta,” ütles õde Romrell, „kuid vanem Romrell tundis inspiratsiooni seda teha ja see on andnud võrratuid tulemusi. Kui õpetame Kirikuga tutvujaid, kui töötame väheaktiivsetega või püüame pakkuda tuge liikmetele, on tore lasta neil kirikulaule laulda. Meie õpime seeläbi keelt ja kirikulaule lauldes on tunda rohkelt Vaimu.”
Kuigi õde Romrelli portugali keele oskused veel arenevad, on ta juba praegu osav muusika vallas. „Muusika ühendab,” ütleb ta. „Isegi kui ma ei mõista kõike, mida nad külaskäigu ajal ütlevad, siis lauldes tunneme me ühtsust.” Romrelle paluti koolidesse rääkima Ameerika tänupühakommetest ning nad laulsid ukulele saatel tänulikkuse-teemalisi kirikulaule. Õde Romrell kasutab ka märksa levinumat pilli, klaverit, et saata kirikulaule.
Ja portugali keel? „Isegi kui keeleoskus pole sorav, aitab ka see, kui õppida ära vaid mõned sõnad,” ütleb ta. „Juba see on väga hea, kui osata öelda tere. Tuleb neile mõista anda, et sa alles õpid. Tuleb asju lihtsalt võtta ja toetuda Vaimule.” Vaim on loomulikult veel üks keel, mida kõik võivad jagada.
Kodus teenimine
Paul ja Mar Jean Lewis Utah’st olid teeninud koos juba kolmel misjonil (New Yorgis Palmyra templis; Hiinas Hong Kongi templis ning Horvaatias, Serbias ja Sloveenias seminaride ja instituutide vallas). Nad valmistusid, et teenida veel ühel misjonil, kui vaiajuhataja neilt küsis: „Kas oleksite nõus teenima siinsamas, meie oma vaias, et toetada oma kodukoha misjonit?”
„Olime seal uued, nii et see oli suurepärane võimalus,” teatas õde Lewis. „Me teenime koos noorte misjonäridega, käime tihedalt läbi misjonijuhatajaga, osaleme tsoonikoosolekutel ja teeme koostööd koguduse misjonitöö juhtidega.” Samuti külastavad nad Kirikuga tutvujaid ja väheaktiivseid liikmeid.
„Oleme kohtunud võrratute inimestega, keda me poleks muul moel kunagi kohanud,” ütles õde Lewis, „teiste seas nendega, kes on rajalt kõrvale kaldunud. Imeline õnnistus on näha, kuidas nad tagasi tulevad, talitused saavad ja templisse lähevad.”
„Paljud paarid on misjonil teenimisele mõeldes mures, mis saab nende kodust ja autost või äkki nad jäävad mõnest olulisest peresündmusest ilma,” sõnas vanem Lewis. „Meie aga oleme saanud elada edasi oma endises kodus ja sõita omaenda autoga. Meid innustatakse käima pereüritustel, seni kuni need ei sega misjonitööga seotud kohustusi. Me olime siin ka siis, kui sündis meie lapselaps.”
Pereõnnistused
Samas Jill ja Kent Sorensen, kes on pärit samast vaiast, on öelnud, et üks parimaid viise oma perekonda tugevdada, on olnud teenida kodust eemal. Õde Sorensen ütles: „Põhiliste ettekäänetena, miks misjonile mitte minna, tuuakse lapselapsed, abieluraskustega lapsed, lapseootel tütred ja vananevad vanemad. Perekond on tähtis ja sa tunned neist iga päev puudust. Ent misjonile minek annab vägeva sõnumi, et ka misjonitöö on tähtis.”
Pealegi täheldab vanem Sorensen: „Tänapäeval on nii palju viise, kuidas ühendust hoida. Kogu aeg on võimalik järele uurida, kuidas neil läheb.”
Sorensenide misjonitee sai alguse kolm aastat tagasi, kui nende piiskop palus neil korraldada igakuiseid küünlavalgusõhtuid abielupaaridele, kes kaaluvad, kas teenida misjonil. „Kui olime sellest pidevalt rääkinud,” ütles õde Sorensen, „pidime ka ise minema!” Nad said kutse teenida Cooki saartel, kus olid 50 aastat tagasi teeninud Jilli vanavanemad.
Praegu on neil palutud muude ülesannete seas õpetada koolides piiblitunde.
„Me räägime sellest, et Kristus on meie kalju,” ütleb vanem Sorensen. „Me anname õpilastele väikese kivi ja julgustame neid püsima Kristuse kaljul. Nüüd öeldakse meile iga kord, kui meid nähakse: „Püsime kaljul.”
Tulge ja aidake
Kui mõtisklete, kas teenida põhimisjonil või Kiriku teenistusmisjonil, esitaksid kõik need abielupaarid teile sama küsimuse, mille esitas Gerald ja Lorna Malmrose’ile juhataja Robinson: „Kas saate appi tulla?” Ja nad ütleksid teile, et hoolimata sellest, kuidas te aidata saate, kehtib lubadus: Teid vajatakse, te saate aidata ning teid õnnistatakse ja armastatakse.