Meenutused
Kas juhised on arusaadavad?
Artikli autor, kes elas Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis, suri möödunud aastal.
Jalgrattamatk veenis mind, kui vajalik on pidevalt vaadata oma elu kohta Issanda teedekaarti.
Mõne aasta eest käisin ma koos õe, vennanaise ja vennatütrega Prantsusmaal jalgrattamatkal. Igal hommikul anti meile kolmeleheline juhis, mis pidi meid selle päeva sihtkohta juhatama, kui seda täpselt järgime. Kui me läbi viinamarjaistanduste sõitsime, võisid juhised öelda: „Sõitke 50 meetrit põhja poole, seejärel pöörake vasakule ja sõitke 100 meetrit.” Enamasti olid juhistes märgid ja tänavanimed.
Ühel hommikul sõitsime mööda maalilist teed, kuid avastasime peagi, et juhised ei lähe ümbritsevaga kokku. Kuna eksisime üha enam teelt, otsustasime pöörduda tagasi sinna, kus olime viimati kindlad, et oleme õigel teel, lootuses, et leiame üles, kuhu minna.
Kui me tagasi jõudsime, leidsime juhistes mainitud väikese teetähise, mida me varem polnud märganud. Peagi olime uuesti teel ja meie teekond läks vastavalt juhistele, mis olid taas arusaadavad.
See kogemus oli kui metafoor, mis andis vastuse mind vaevanud küsimusele: kuidas võib keegi, kellel on olnud tunnistus evangeeliumist, kirikust eemale jääda? Mulle sai selgeks, et kui me astume valele teele (patustame) või ei järgi Jumala käske, siis ei saa me enam juhistest (Jumala sõnast) aru. Teedekaart ei sobi enam ümbritsevaga kokku. Kui me pole liiga kaugele eksinud, võime mõista, et oleme ise vea teinud ja peame tagasi tulema (meelt parandama) või oma elu taas Jumala käskudele pühendama ehk naasma sinna, kus teadsime, et oleme veel õigel teel.
Liiga tihti aga, kui juhised enam ümbritsevaga kokku ei lähe, seame me kahtluse alla juhised. Selle asemel et tagasi pöörduda, süüdistame juhiseid ja heidame need hoopis kõrvale. Lõpuks, olles loobunud oma tulevikunägemusest, eksime me ära ja uitame radadel, mis võivad ajuti paista väga ahvatlevad, kuid ei vii meid sinna, kuhu peaksime välja jõudma.
Meil on iga päev võimalus pühakirju uurida. Ja iga kuue kuu tagant on meil võimalus kuulata üldkonverentsi. Kas pole see mitte aeg, kui võime kontrollida oma teedekaarti ja teha kindlaks, et oleme õiges kohas? Kord kui ma konverentsi kuulasin, tundsin, et kuigi me oleme ebatäiuslikud, võime me teada, et oleme õigel teel, kui juhised on meile arusaadavad.
Just nagu õige suuna järgimine viib meid selles elus sihtpunkti, aitab pühakirjade uurimine ja elavate prohvetite nõu järgimine meil kontrollida oma kurssi ja seda vajadusel muuta, et võiksime jõuda oma selestilisse koju.