Vapustus, kurbus ja Jumala plaan
Autor elab Albaanias.
Oma elu kõige kohutavamas kogemuses tundsin, et Taevane Isa on minuga terve teekonna jooksul.
David Curtise illustratsioon
Oli varajane hommikutund aastal 2008, kui ema mind üles ajas, et ma kooli jõuaksin. Ma olin sel hommikul väga õnnelik, kuid mul polnud aimugi, et sellest saab mu elu kõige halvem päev või et see on viimane kord, kui olen koos emaga. Ma ei jõudnud tol koolipäeval kõikidesse tundidesse, kuna meie peresõber tuli mulle järele ja ütles, et mu ema tappis end ära. Ma olin ainult 12-aastane.
Mõtlesin: „Kuidas suudan ma elada ilma emata?” Ta oli minu parim sõber.
Ma nutsin mitu kuud järjest. Mulle ei meeldinud koolis käia, kuna lapsed kohtlesid mind teistmoodi ja tundsid mulle kaasa. Mul polnud aimugi, mida ma pidin tegema, teadsin vaid, et pean olema tugev kõikide teiste pärast.
Ühel päeval, viis või kuus kuud pärast ema surma, olin üksinda oma toa akna juures, nutsin ja püüdsin mõista, mis eesmärgil ma siin olen. Ühtäkki kuulsin oma peas häält: „Sa oled minu tütar, ma ei lase sul kannatada.” Teadsin, et see on Jumal. Kuid see üllatas mind, sest ma ei uskunud enam Temasse, kuna tundsin, et Jumal on minult võtnud ema. Kuigi ma ei teadnud, mida ta öelduga mõtles, tundsin ennast turvaliselt.
Kolm aastat hiljem läksin ma Itaaliasse Rooma oma onule külla. Tema rääkis mulle aina sellest kirikust, kus ta käis. Ühel pühapäeval võttis ta mind endaga kaasa. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas ma esmakordselt koos temaga kiriku uksest sisse astusin ja Taevase Isa armastust tundsin. Seal oli kodune tunne.
Hakkasin igal pühapäeval kirikus käima ja osalesin nädala sees igal üritusel. Mulle meeldis veeta aega Kiriku noortega. Nad tegid mind rõõmsamaks. Nad mõtlesid ja uskusid samu asju mis mina. Siis, kolm kuud hiljem, sai minu suvepuhkus läbi ja ma pidin naasma Albaaniasse.
Kui ma koju jõudsin, rääkisin isale, mida tundsin ja kui õnnelik olin kogu selle aja olnud. Talle see ei meeldinud. Ta ütles, et ei luba mul kirikus käimist jätkata ega selle kohta rohkem õppida. Seega pidin järgmised kolm aastat, kuni 18-aastaseks saamiseni, kannatlik olema. Siis võin ise enda eest otsustada ja ristitud saada.
Selle aja jooksul õnnistati mind paljude inimestega, kes jutustasid, mida nad pühapäeval kirikus õppisid. Üks nendest oli Stephanie. Sel ajal, kui minu onu Kirikuga liitus, oli Stephanie elanud Itaalias, kuid oli siis naasnud koju Ameerika Ühendriikidesse. Minu onu arvas, et meil oleks hea teineteisele kirjutada, ja nii lisasin ma ta oma Facebooki sõprade sekka.
Kuigi me polnud kunagi isiklikult kohtunud, olen ma igavesti tänulik, et ta aitas mul usku kasvatada ja Jeesuse Kristuse evangeeliumist õppida. Ta kirjutas mulle peaaegu igal pühapäeval ja rääkis kõigest, mida oli kirikus õppinud, seejärel vastas ta minu küsimustele. Ta oli mulle hea sõber.
Lõpuks, pärast aastatepikkust kannatlikkust, sain ma vaid kaks päeva pärast oma 18. sünnipäeva ristitud. Ja peagi jagan ma seda õnne, mida tol päeval tundsin, oma emaga, kuna saan ristitud ka tema eest. Ma tean, et ta on uhke selle elu üle, mille olen valinud.
Tunnen, et Taevane Isa on mind õnnistanud, kuna Ta on olnud nii mitmel viisil koos minuga kogu teekonna ajal. Ma pidin vaid kannatlikult ootama, sest Tal oli minu jaoks plaan. Tema andis mulle jõudu ületada kõik katsumused. Ta oli alati mu jaoks olemas, aidates mul olla õnnelikum.