Kas tema on piiskop?
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis.
Kuna ma olin aastaid tagasi ebaaktiivne olnud, ei suutnud üks mind tol ajal tundnud liige uskuda, et mind kutsuti piiskopiks.
Mark Smithi illustratsioon © 2016
Preesterluse täitevkomitee koosolekul teatasid meie põhimisjonärid, et kohtusid liikmega, kelle liikmekaart polnud meie koguduses. Kohe tundsin ma tema nime ära ja mainisin, et olime aastaid tagasi kuulunud samasse kogudusse.
Üks misjonäridest ütles: „Jah, piiskop, ta mainis seda ja oli päris üllatunud, et teie olete piiskop.”
Ma küsisin neilt: „Mida ta ütles?”
Nad vastasid, et ta oli väga üllatunud ja ütles: „Kas tema on piiskop?”
Ma naersin ja selgitasin, et too õde tundis mind kolmkümmend aastat tagasi, kui ma olin väga teistsugune inimene.
Kui ma selle intsidendi üle hiljem mõtisklesin, mõtlesin, kui palju oli minu elu muutunud viimase kolmekümne aasta jooksul, mil olime perega Kiriku liikmed olnud. Ma olen tundnud paljusid meie koguduse liikmeid kakskümmend aastat ja olen teeninud koguduse juhataja ja piiskopina, kuid keegi neist ei tundnud mind kolmkümmend aastat tagasi. Kuigi ma jagan mõnikord lugusid oma minevikust, et õpetada meeleparandusest ja Jeesuse Kristuse lepitusest, ei tea enamik koguduse liikmetest, milline imeline teekond on olnud minu elu Kirikus.
Meie pere tutvus Kirikuga 1979. aasta mais ja ma teadsin kohe, et see on meie õige koht. Me saime ristitud juunis ja olime esialgu aktiivsed, kuid ei läinud kaua aega, kui ma lakkasin kirikus käimast ja pöördusin tagasi oma vanade harjumuste juurde. Mul polnud kunagi kahtlusi evangeeliumi ja taastamise tõelisusest, kuid ma ei arvanud, et mul on küllalt südikust, et olla hea Kiriku liige.
1982. aastal andis minu naine, kes polnud oma usku hüljanud, minu pideva alkoholi kuritarvitamise pärast sisse lahutuspaberid. Tol ajal elas meie pere Ameerika Ühendriikides Oklahoma osariigis, kuid mina olin naasnud Illinoisi osariiki, kus on minu sünnikodu. Ma olin jõudnud punkti, kus olin kaotamas ainsat asja, millest ma tõeliselt hoolisin: oma peret.
Hakkasin hommikul ja õhtul põlvili paluma Jumalat, kelle olemasolus ma enam kindel polnud või arvasin, et kui Ta ka olemas on, unustas Ta mind juba ammu. Siiski palvetasin ma ustavalt kolm kuud. Ühel varahommikul, kui olin sügavas palves, valdas mind suur rahutunne ja ma teadsin, et Jumal elab ning tunneb ja armastab mind. Teadsin samuti, et ma ei puuduta enam kunagi ühtegi tilka alkoholi.
Sel samal õhtul helistas mulle mu naine, kes teatas, et saadab mulle allkirjastamiseks lahutuspaberid. Äkitselt ütles ta vestluse ajal: „Sinu juures on midagi väga teistmoodi. Ma ei usu, et sa enam kunagi alkoholi tarbid, ja ma rebin need lahutuspaberid puruks.” Me saime taas kokku ja kaks aastat hiljem sündis meile kolmas poeg.
Võiks arvata, et ma pöördusin tagasi aktiivsesse Kiriku ellu, kuid ma olen kangekaelne mees. Naasin mõneks ajaks ja sain isegi kutse vanemate kvoorumi õpetajana. Kuid peagi hakkasin tundma, et ei ole võimeline õpetama, ja jäin jälle ebaaktiivseks.
1991. aastal kolisime väikesesse kogudusse. Mõni kuu enne meie noorima poja kaheksandat sünnipäeva küsis minu naine, kes teenis Algühingu juhatajana, keda poeg soovib oma ristimist läbi viima. Muidugi tahtis poiss, et seda teeks tema isa. Mu naine vastas talle, et seda vist ei juhtu. Poiss ei olnud selle vastusega rahul ja asus oma isa tagasi aktiivsesse kirikuellu tooma. Ta oli päris järeleandmatu ja peatselt teenisin ma skaudijuhina ning hiljem ristisin oma poja ja kinnitasin ta Kiriku liikmeks.
Kaheksa kuud pärast minu naasmist Kirikusse olid sündmusterohked. Meid pitseeriti perena Chicago Illinoisi templis ja mind kutsuti taas teenima vanemate kvoorumi õpetajana, ainult et seekord ma enam alla ei andnud. Seejärel kutsuti mind nõuandjaks koguduse juhatuses ja viis kuud hiljem kutsuti mind teenima koguduse juhatajana. Kuu aega pärast kutse saamist mäletan, kuidas mõtlesin: „Kas mina olen koguduse juhataja?”
Olen aastate jooksul ütelnud paljudele heitlevatele pühadele, et kui mina suudan evangeeliumis areneda, siis suudavad seda kõik. Tuleb vaid mõista Päästja ja Tema lepituse tõelist väge ja astuda samme, et tulla Tema juurde.
Ma olen igavesti tänulik oma naisele ja lastele ja ustavatele koduõpetajatele, kvoorumi juhtidele, piiskoppidele ning teistele pühadele, kes mulle imelist eeskuju näitasid. On olnud au need viimased kakskümmend aastat Issandat ja pühasid teenida. Minu elu on õnnistatud rohkem, kui oleksin suutnud ettegi kujutada.