Ukraina misjoni pöördunute lood
Kuidas ma leidsin rahu Kristuses
Ma kuulsin Jumalast oma pereliikmetelt – oma emalt ja vanaemalt. Kui ma oma vanaema külastasin, kuulsin, kuidas ta Piiblit luges. Minu ema sai noomida, et vanaema Jumalat uskus. Tol ajal kartsid usklikud avalikult kiriku koosolekutel käia. Kodus rääkis ema ettevaatlikult Jumala olemasolust.
Kui ma suureks sain, lahkusin vanematekodust ja kolisin teise linna. Mõnikord külastasin õigeusu kirikut, kuna tundsin vajadust Jumalaga suhelda. Ma vaatasin ikoone, süütasin küünla ja arvasin, et nii näebki välja kohtumine Taevase Isaga.
Meie elu kahekümnenda sajandi lõpul oli täis nördimust ja ebakindlust. Me olime tunnistajaks oma ühiskonna aluste kokkuvarisemisele. Riigis võttis võimust majanduskriis. Me kaotasime tavapärased sotsiaalsidemed, töökohad, põhiseaduslikud tagatised ja sisemise rahu.
Ühel talveõhtul 1997. aasta lõpul külastasid meid misjonärid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Misjonärid jagasid oma tunnistust, et Jeesus Kristus elab ja armastab meid. Ma tundsin oma südames sooja rahutunnet.
Misjonäride kaudu sain ma isikliku tunnistuse, et Jeesus on Kristus, ja vastasin Issanda kutsele „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Matteuse 11:28).
Pereprobleemid, majanduslik ebakindlus, minu enda ja mu laste haigused olid mulle suurt stressi tekitanud. Ma toetusin Issandale, et leida oma elus tasakaal.
Jeesus juhatas mind läbi ümbritseva maailma rahutute sündmuste. Mõnikord tundusid katsumused minu jaoks liiga rasked. Kuid ma ei olnud üksi, kuna Issand oli minu lähedal.
Kui ma otsisin tuge pühakirjadest, leidsin loo Õpetajast ja Tema jüngritest tormisel merel. „Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus. Ja tema ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks” (Markuse 4:37–39).
Ma tean, et Kristusel on vägi vaigistada kõik tormid nii merel kui meie elus. Jeesus tegi kõik, et trööstida oma armastatud jüngreid.
Issand õpetas mind püüdlema vaikuse poole – sisemise vaikuse poole. Keset mõtteid, tuleviku pärast muretsedes ja minevikule mõeldes ei jää ruumi vaikusele ja rahule. Keset muresid ja tunnetemöllu on palju põhjuseid, miks mitte andestada, põhjuseid solvuda ja teiste üle kohut mõista. Kui meie hing puhkab, siis mõistame, et see kõik on mööduv.
Vahetult enne ristilöömist andis Jeesus meile rahu anni: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Johannese 14:27)
Et saada Kristuse rahu, peab meil olema sisemine vaikus. Siis oleme avatud Jumala tahtele, Jumala sõnale ja Jumala armastusele. Vaikuses kasvab meie usaldus Jumala vastu. Vaikuses suudame olla avatud, kuigi see võib tuua pettumust. Vaikuses suudame meelt parandada. Vaikuses ja meeleparanduses täitub meie süda Püha Vaimu ja Jumala lõputu armastusega. Ja siis tuleb rahu. Rahu, mille Jeesus meile jättis.
Ma tean, et hingerahu tuleb Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Ma tean, et Kristusel on vägi vaigistada kõik tormid elus. Ma tean, et pärast tormi on alati suur vaikus. Ma tean, et rahu ja harmoonia südames tulevad Jumalasse uskumise kaudu.