13. peatükk
Seenif
Seenif ja rühm nefilasi jätsid maha oma kodud Sarahemlas ning rändasid Nefi maale, kus teised nefilased olid kunagi elanud.
Nad avastasid, et seal elavad laamanlased. Seenif ja neli meest läksid linna, et rääkida kuningaga. Nad küsisid kuningas Laamanilt, kas nad võiksid elada tema maal.
Kuningas Laaman ütles, et nad võivad saada endale kaks tema linna. Kuningas tahtis, et nad elaksid tema maal, et ta võiks teha nad oma orjadeks.
Seenifi rahvas ehitas kodusid ja parandas müüre oma linnade ümber. Nad istutasid mitmesugust vilja ja puuvilja. Neil olid ka loomakarjad.
Kuningas Laaman ütles oma rahvale, et nefilased muutusid liiga vägevaks. Peagi läksid paljud laamanlased nefilasi ründama ja nende loomi ja viljasaaki röövima.
Nefilased jooksid Nefi linna. Seal relvastas Seenif rahva vibude ja noolte, mõõkade, nuiade ja lingudega. Nad läksid laamanlaste vastu võitlema.
Nefilased palvetasid enne võitlemist, paludes Jumalalt abi. Jumal õnnistas nefilasi erilise jõuga ja nad said võitu laamanlaste üle.
Pärast lahingut pani Seenif valvurid nefilaste linnade ümber. Ta tahtis kaitsta oma rahvast ja nende loomi laamanlaste eest.
Nefilased elasid mitu aastat rahus. Mehed töötasid põldudel ja naised ketrasid lõnga ja valmistasid riideid.
Kuningas Laaman suri ja kuningaks sai tema poeg. Uus kuningas saatis oma sõjaväe nefilastega võitlema.
Nefilased said taas Issandalt jõudu. Nad tapsid palju laamanlasi ja ülejäänud jooksid minema.